Head erakonnakaaslased, head sõbrad,

Seisan täna teie ees kui reformierakonna esimees ja samas ka kui ainus kandidaat reformierakonna esimehe kohale. Olen juhtinud Reformierakonda alates 2018.aasta kevadest, seega juba viis ja pool aastat. Selle aja jooksul oleme võitnud 4 valimised, sh 2 Riigikogu valimised  ja saanud parlamendis rekordarvu kohti. Need on olnud Eesti ja kogu maailma elus tormilised aastad, aga ega ka tulevik mingeid rahunemise märke ei näita. Ukraina sõda ei näi lõppevat. See teeb keeruliseks nii poliitilise kui ka majandusliku olukorra kõikides Ukraina liitlasriikides, ka meil. Me kanname valitsusvastutust seega ei ole meil võimalik keeruliste ja ebapopulaarsete otsuste eest kuhugi põgeneda.

Majanduses ja rahanduses ei ole ainuõigeid lahendusi. Küll aga olen ma kindel paaris asjas:

Esiteks, riik ei saa pikaajaliselt kulutada rohkem kui tal on tulusid, korras riigirahandus on majandusliku sõltumatuse ja julgeoleku alus.

Teiseks, riiklikud toetused peavad olema maksimaalselt suunatud tegelikele abivajajatele ega tohi moonutada vaba turumajandust.

Kolmandaks, Eesti-sugusel agressiivse suurriigi naabruses asuval riigil peab olema võimekus ja tahtmine panustada oma kaitsekulutustesse.

Neis punktides me järeleandmisi  ei tee, meetodeid nendeni jõudmiseks oleme valmis diskuteerima nii koalitsioonipartnerite kui opositsioonipoliitikutega. Ma hoiatasin teid peale valimisi ja pean seda tegema ka nüüd, et paljud, et mitte öelda kõik otsused, mida peame praegu ja lähitulevikus riigi rahanduse parandamiseks peame tegema, on juba ette teada kindlalt ebapopulaarsed. 

Tunnen täna veelgi enam kui varem, et Eesti vajab Reformierakonda. Eesti vajab erakonda, mis on valmis tegema ära need otsused, mis on paljude aastate jooksul tegemata jäänud ning parandama vigu, mida minevikus on tehtud. Seejuures ei ole välistatud, et ka meie teeme vigu. Oleme teinud minevikus ja võime teha ka praegu. See kehtib eriti majanduse kohta – majandus pole täppisteadus, majandus on tihtipeale tagantjärele tarkus, mis annab endast aimu tahavaatepeegli kaudu.

Nii nagu Winston Churchill lubas kunagi brittidele verd, higi ja pisaraid, luban mina teile ja endale palju tööd, vähe raha ja hulgaliselt uneta öid, mille vältel saate endalt korduvalt küsida – miks ma seda teen? Kas poleks lihtsam teha seda, mida soovitab opositsioon ja mis tundub meeldivat nii ajakirjandusele kui ka suurele osale Eestimaa elanikest – suurendada toetusi kõigile, kes neid küsida oskavad; langetada makse kõigile, kellele meeldivad madalamad maksud; ja laenata eelarveaukude täitmiseks raha lootuses, et seda ei pea kunagi tagasi maksma? Või kui peab, siis ei ole meie enam riiki juhtimas ja saame kusagilt tagareast näägutada nende kallal, kes lõhkist küna proovivad lappida. 

Kas selline majandusprogramm kõlab ahvatlevalt? Absoluutselt. Kui ei usu, vaadake opositsiooni toetusnumbreid avaliku arvamuse küsitlustes. Kas see oleks teostatav? Mingi aja vältel kindlasti. Kuid see ei ole jätkusuutlik. Neile, kes ei usu, tasub vaid meenutada, et sellist poliitikat viljelenud Kreeka on tänapäeval meist sama palju maas kui meie olime neist 15 aasta eest. 

Eesti probleemid said alguse 2016.aastal, kui reformierakond saadeti opositsioonipingile jalga puhkama ja riigi rahakotile pääses ligi Jüri Ratase esimene valitsus. Reservid tassiti kiiresti laiali ja kui need otsa said hakati laenama ning rahvale rääkima muinaslugu „Tagastamatutest laenudest“. 2019.aastal aga tuli võimule EKREIKE ja riigitüüri juurde pääsesid tõelised „majanduskratid“. Elu oli lill, torte jagati kõigile ja „tagastamatuid laene“ võeti juba ka jooksvate kulude katteks. Lisaks sellele sõimati naabrid ja liitlased süsteemse järjekindlusega korralikult läbi, et siis jälle tortide, lõvikonservide ja autojookidega oma saavutusi tähistada. Pidu ja pillerkaar kestsid kuni saabus COVID 19. Lisaks sellele tulid sõda Ukrainas ja energiakriis. Kriisid, mida polnud võimalik ette näha, aga milliste leevendamiseks ongi mõeldud reservid.  Majanduses ja poliitikas on üks kindel reegel, mis toimib eksimatult – järgmine kriis saabub kindlasti, küsimus on ainult – millal? Vastust sellele küsimusele ei tea keegi, aga valmistumine kriisiks peab olema iga poliitiku DNA lahutamatu osa.

Ma usun, et kui me praegu suudame riigi rahanduse jälle joone peale saada, on juba aasta-paari pärast nii Eesti majandus kui inimeste heaolu taas korralikul tõusuteel. Me peame ise sellesse uskuma. Mina usun ja ma olen valmis selle tee lõpuni käima. Mingil hetkel on meil kõigil aus endalt küsida – kas mina ka. Kas me paindume ja laseme riigi köiel lohiseda, või me peame vastu praeguse valu ja saame tulevikus uhkusega tagasi mõelda tänasele päevale – me pidasime vastu, me tegime õiget asja ja pärast meid ei tule mitte veeuputus vaid edukas majandus, edukas Eesti. Ja siis saame rahuliku südamega oma lastele pärandada riigi, mida ka nemad saavad edasi ehitada, selle asemel et meie tegematajätmisi kiruda. 

Meile on ette heidetud seda, et me enne valimisi ei rääkinud maksutõusudest. Tõsi ta on, et konkreetseid maksude tõstmisi me ei lubanud. Me rääkisime eelarve tasakaalu viimisest, aga ega see kedagi eriti ei huvitanud. Vähemalt osaliselt oli see tingitud sellest, et  meie peamine vastane valimistel EKRE teatas oma esimehe suu läbi juba valimiskampaania alguses, et maksud ei ole teema. Siit siis järeldus ja võib-olla ka õpetus tulevikuks – kui vastandumine on väärtuspõhine, siis ei huvita numbrid ja protsendid kedagi. Kas see on halb? Ma ei ole kindel. Pigem olen ikkagi seda meelt, et maksud tõusevad ja langevad, aga väärtused jäävad. Kui me suudame ühiskonnana ühistes väärtuste kokku leppida, siis suudame ühise arusaama leida ka maksuküsimustes. Vastupidine on oluliselt keerulisem, et mitte öelda võimatu.

Kordan korra veel igaks juhuks üle need põhiväärtused, mille eest Reformierakond seisab. Eesti on meie nägemuses, lisaks meie põhiseaduses sätestatud normidele:

*avatud, sõbralik läänemeelne

*häid liitlassuhteid väärtustav, ei kunagi enam üksi

*vaba turumajandust ja vähest riiklikku sekkumist hindav

*korras riigi rahandust ja tasakaalus eelarvet austav

*keskkonnast hooliv ja tulevikule mõtlev

*uuendusmeelne ja progressi toetav

*teadmiste põhine ja õpihimuline riik

Need väärtused on meile iseenesestmõistetavad ja need on ka need väärtused, mis domineerisid valimiseelseid debatte. Need on need väärtused, millele valijad andsid oma toetuse.

Me alustasime tõsiste sammudega riigi rahanduse korrastamisega eesmärgiga peatada langemine maksejõuetusse. Selleks tõstsime väga mõõdukalt makse, et maksukoormus jaotuks võimalikult ühtlaselt. Meil ei ole õnnestunud kulutusi kärpida ja säästa nii palju kui oleksime tahtnud, sest me ei ole valitsuses üksi. Eri huvigrupid on pidanud ja pidamas ägedat võitlust riigieelarve eraldiste oma huvides suurendamise eest, hoolimata vähemalgi määral riigi üldistest vajadustest. Me ei saa üksikutele soovidele järgi anda, sest reformierakonnal lasub vastutus vaadata tervikpilti.

Head kuulajad,

Õnneks ei koosne elu ainult probleemidest ja muredest. On ka helgemaid hetki, on õnnestumisi ja otsuseid, mille üle võime uhked olla. Meie poolt juhitaval valitsusel on väga ambitsioonikas koalitsioonileping, millest päris olulised osad on juba ellu viidud või ellu viimisel. Reformierakonna, Eesti200 ja Sotsiaaldemokraatide vaheline koalitsioonilepe ei ole kellegi üksiku osapoole nägu. See ee on kompromiss ja ühisosa otsimine. Meie koalitsiooni suurim ühisosa on Eesti iseseisvus, korras riigi rahandus, meie majanduslik edukus ja väärtusküsimused. Riigi eelarvestrateegia on ise hakkama saamise strateegia. Selleks vajame paindlikku ja säästlikku avalikku sektorit, üldist kokkuhoidu ja töiseid pingutusi.

Meie esmaseks ja kõike muud varjutavaks eesmärgiks on meie iseseisva kaitsevõime oluline tugevdamine. Ilma kaitsevõime tugevdamiseta ei saa me tõsiseltvõetavalt rääkida ei meie majanduse tulevikust ega sellest, millise Eesti me pärandame oma lastele ja lastelastele. Ka eesti-keelsele haridusele üleminek on osa meie julgeolekust. Samuti energia varustuskindlus, laiapindne elanikkonna kaitse, majanduse konkurentsivõime – kõik need valdkonnad on päris otseselt seotud meie julgeolekuga.

Kallid kaasteelised,

Viimased ajad ei ole olnud kerged ei mulle isiklikult ega ka erakonnale. Oleme saanud palju kriitikat eelkõige meie eelarvepoliitiliste algatuste eest. Lühidalt kokku võttes ei meeldi kellelegi maksutõusud. Mulle endale ka ei meeldi. Aga uskuda, et me suudame 33% maksukoormusega pakkuda oma elanikonnale samu teenuseid, mida teised Põhjamaad pakuvad 45-53% maksukoormuse juures, on uskuda muinasjuttu Jõuluvanast. Nii nagu pole olemas Jõuluvana ja tasuta kingikotte, pole ka olemas riiki, mis saaks raha kusagilt mujalt kui oma maksumaksjate käest. Need on meie oma maksumaksjad, kes peavad maksma kinni kõik avalikud teenused, toetused ja palgad, mida riik siis omakorda läbi eelarve laiali jaotab.

Maksumaksjad on näidanud väga selget vastumeelsust kõigi planeeritavate maksutõusude suhtes. Kas koidab päev, mil me suudame inimestele maksutõusud arusaadavaks rääkida? Me peame sellesse uskuma ja eelkõige peame me selle nimel tegutsema, tegutsema ja tegutsema. Meid ei ole valitud riiki juhtima mitte selleks, et me iseennast haletseks reitingunumbreid vaadates. Meid on valitud selleks, et me Eesti jälle kord õigel kursile sikutaksime. Ja me teeme seda koos oma koalitsioonikaaslastega. See ei saa olema lihtne, aga meil pole õigust poolel teel püssi põõsasse visata.

See on ammu teada tõde, et võidul on palju emasid ja isasid, kaotus on enamasti kas üksikvanema laps või suisa orb. Ma tean seda omast käest ja näen seda oma töös kordumas ikka ja jälle. Ma usun, et kõik meist on seda oma elus tundnud ja ehk ka valusalt üle elanud. Aga alati, ka kõige raskematel hetkedel peame meeles pidama, et homme on taas päev ning öö on kõige pimedam just enne koitu. Me teeme õiget asja, me võitleme parema Eesti nimel ja me peame uskuma, et kunagi, ehk juba üsna varsti saame viidata uhkusega oma tänaste otsuste ja tehtud töö tulemustele.

Seisan teie ees, sest usun Eestisse ja usun, et Eesti vajab reformierakonda. Seisan teie ees, sest Eesti on nii uskumatult ilus, edukas ja kiiresti arenev, et ma ei taha tema arengut lihtsalt kõrvalt pealt vaadates nautida. Ma tahan kõigi oma oskustega kaasa aidata sellele, et Eesti oleks tulevikus veel kõige-kõigem. et Eesti oleks parim paik elamiseks, töötamiseks ja laste kasvatamiseks. Tahan igati kaasa aidata sellele, et Eesti kuvand väljastpoolt vaadates oleks vastupandamatult atraktiivne. Need on põhjused, miks ma taotlen teie usaldust mulle erakonna juhina.

Elagu Eesti, elagu reformierakond!