Head erakonnakaaslased, sõbrad!

Seisan täna teie ees rääkimaks sellest, mis on olnud, sellest mis on ja sellest, mis on tulemas.

3 kuud tagasi toimusid riigikogu valimised ja need,  kes veel mäletavad nende valimiste tulemusi, võivad siinkohal plaksutada.

Me mitte ainult ei võitnud valimisi, me tegime oma parima tulemuse läbi aegade. See ei olnud juhus, veel vähem oli see juhuslik õnn, mis meile valimiste ööl ootamatult sülle langes. See oli valijate hinnang meie tehtud tööle ja samas ka valijate selge eelistus tuleviku osas.

Avaliku arvamuse uuringud näitasid kogu möödunud aasta selgelt, et peale valimisi moodustab valitsuse üks meist kahest – kas Reformierakond või EKRE. EKRE oli oma valitsuskõlbmatust veenvalt ja korduvalt tõestanud EKREIKE võimuloleku ajal 2019-2020. Toonastele EKRE sigadustele lisandus möödunud aastal EKRE varjamatu vastumeelsus Ukraina ja ukrainlaste abistamise vastu. Pea kõigile probleemidele alates energiakriisist kuni sõjalise julgeolekuni nägi ja näeb  EKRE lahendusena ette Eesti kapseldumise, sulgumise ja üksinda toimetamise. Me ei saanud, me ei tohtinud jätta Eesti saatust erakonna kätte, kes tahab Eestit muuta tigedaks enesesse sulgunud pisiriigiks.

Meie sõnum oli valijatele arusaadav ja nad langetasid oma otsuse 5.märtsil. Valijate otsus kõlas: „ei“ EKRE-le valitsuse moodustajana ja veel kord „ei“ EKREIKE taassünnile.

Nii Isamaa kui Keskerakond adusid valijate meeleolu juba enne 5.märtsi ja katsusid end EKRE-st paaniliselt distantseerida, aga oli juba hilja. Valijad andsid 5.märtsil 2023.aastal tagantjärele hinnangu ka sellele, mis toimus 2019.aasta valimiste järel. Keskerakond välistas toona enne valimisi sõnaselgelt igasugususe koostöö EKRE-ga ja murdis selle lubaduse niipea, kui valimisjaoskonnad olid sulgenud oma uksed. Niipalju siis aususest ja lubadustest kinnipidamisest.

Ainukesed, kes sellest valijate poolt antud sõnumist siiani pole aru saanud, on EKRE juhid. Nemad käivad jätkuvalt ringi ja jahuvad nagu rikki läinud grammofonid, et valimisi võltsiti ja et neilt varastati valimisvõit. Isamaa ja Keskerakond on aga unustanud oma äsjase surmaeelse kogemuse ning kalendrisse vaadates avastanud, et järgmised riigikogu valimised toimuvad alles 4 aasta pärast. See teadmine  on nad jälle kord EKRE-ga kaelakuti koos oma kuvandi riismeid hävitama pannud.

Väga isiklikuks minnes ja seda eelkõige eneses suhtes – ma ei kujuta ette, et ma istuksin erakonna juhi ametis edasi pärast sellist lüüasaamist, nagu tabas EKRE-t, Keskerakonda ja Isamaad. Isamaa, tõsi küll, sai endale taaskasutuskeskusest eile “uus-vana” uue juhi, aga ega seegi juhivahetus olnud tingitud vastutuse võtmisest valimistulemuste pärast.

Ma ei kadesta väga tihti teisi riike ja nende juhte. Imetlen neid vahel, seda küll. Aga antud juhul ma kadestan Sanna Marini. Sedasama Sanna Marini, keda Eesti Vabariigi siseminister Mart Helme ja rahandusminister Martin Helme mitte väga kaua aega tagasi müüjatüdrukuks sõimasid. Sanna Marini juhitud sotsiaaldemokraadid ei kaotanud isegi valimisi, nad said kolm kohta Soome parlamendivalimistel juurde, aga nad kaotasid valitsuse moodustaja staatuse ning sellest piisas. Piisas selleks, et Sanna Marin teatas kohe peale valimistulemuste selgumist, et ta enam erakonna esimeheks ei kandideeri. See on poliitilise vastutuse võtmise kõrgkultuuri ja tugevuse näitaja.

Miks ma sellest kõigest nii pikalt üldse räägin? Ühest küljest on see hea õppetund ja meeldetuletus. Meeldetuletus neile inimestele, kes valimistel EKRE välistasid ja nüüdseks on ära unustanud, miks nad seda tegid. Ega EKRE ei ole muutunud kuidagi paremaks või inimsõbralikumaks peale 5.märtsi. Ei ole kusagile kadunud nende Ukraina vastane retoorika, ei ole nad kuidagi viisakamad ega tsiviliseeritumad oma sõnakasutuses ega käitumises.

Siinjuures pean korraks veel tagasi põikama valimiseelsesse aega, kus meid kritiseeriti erinevate ohtude pärast, mida meie vastandumine EKRE-ga kaasa võib tuua. Üks hoiatus meile oli – ja see läks paraku ka täide – et kui me vastandume EKRE-le, ei tule maksuteemad valimisdebattides kuidagi esile. Sellele võimalusele viitas teiste hulgas näiteks politoloog Tanel Vallimäe oma 3.detsembri arvamusartiklis. Paraku nii ka läks. Kui Reformierakond käis novembri keskpaigas riigikogu valimiste programmi osana välja eesmärgi kaotada üksikisiku tulumaksu maksuküür ja tõsta tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni, siis vastas EKRE juht sellele, et need on pseudoteemad. Siit siis järeldus ja võib-olla ka õpetus tulevikuks – kui vastandumine on väärtuspõhine, siis jäävad Exceli-tabelid unustusse. Kas see on halb? Ma ei ole kindel. Pigem olen ikkagi seda meelt, et maksud tõusevad ja langevad, aga väärtused jäävad. Kui me suudame ühiskonnana ühistes väärtuste kokku leppida, siis suudame ühise arusaama leida ka maksuküsimustes. Vastupidine on oluliselt keerulisem, et mitte öelda võimatu.

Kordan korra veel igaks juhuks üle need põhiväärtused, mille eest Reformierakond seisab. Eesti on meie nägemuses, lisaks meie Põhiseaduses sätestatud normidele:

*avatud, sõbralik läänemeelne

*häid liitlassuhteid väärtustav, ei kunagi enam üksi

*vaba turumajandust ja vähest riiklikku sekkumist hindav

*korras riigi rahandust ja tasakaalus eelarvet austav

*uuendusmeelne ja progressi toetav

*keskkonnast hooliv ja tulevikule mõtlev

*teadmiste põhine ja õpihimuline riik

Need väärtused on meile iseenesestmõistetavad ja ma võin teile garanteerida, et ühelegi neist ei leia te toetust EKRE-lt. Mitte ühelegi ja päris kindlasti mitte tegudes.

Aga ega meilgi alati pole võimalik ainult oma nägemustest lähtuda. Eesti valimissüsteem on õnneks selline, et siin on pea võimatu ühel erakonnal üksinda parlamendis enamust saada. Seega peame alati ka peaministri erakonnana valitsuses olles arvestama koalitsioonipartnerite tahtega, peame tegema kompromisse. Väärtusküsimustes kompromisside tegemine on väga keerukas, tihti ka võimatu. Erinevate poliitiliste valikute puhul on kompromissid kergemad sündima. Kompromissi saab teha, kui eesmärk on ühesugune, aga vahendid sinna jõudmiseks erinevad.

Näiteks – praeguse koalitsiooni rahanduspakett ei ole kõigis aspektides meie nägu, sest ta on kompromiss meie, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 vahel. Aga me oleme ühel nõul selles, et me peame riigi rahanduse korda saama. Riigi väljaminekud ei tohi krooniliselt ületada riigi sissetulekuid, see ei ole jätkusuutlik. Paraku on Eesti riik alates 2016.aastast, kui reformierakond valitsusest välja jäeti, elanud üle jõu. Ära on tarvitatud reservid, laenuraha teenindamiseks kuluvad järjest suuremad summad. 2027.aastal maksab Eesti riik ainuüksi intressideks olemasolevate laenude teenindamiseks ligi 400 miljonit eurot. Ütlen veel kord kõigile jutumärkides majandusgurudele, kes aastaid laiutasid leheveergudel õpetussõnadega sellest, kuidas laene ei tule tagasi maksta – 400 miljonit eurot on intressikulu ühes aastas nende nn. tagastamatute laenude eest. Seda on rohkem kui kogu kultuuriministeeriumi aasta eelarve on. Laenamine on aidanud ettevõtteid, aga mitte pikas perspektiivis riike. Erinevus ettevõtte ja riigi vahel on selles, et ettevõttes vastutavad laenude eest  need, kes neid võtavad, riigis aga need, kes laenu võtavad, ise ei kannata – kannatavad lapsed ja järglased. Ja see pole ei õiglane ega õige.

Me oleme otsustanud riigi rahanduse korda teha ja liikuda uuesti eelarve tasakaalu poole. See ei saa olema lihtne, sest maksutõusud ei meeldi kellelegi. Aga, nagu ütles kunagi U.S.A. president John F. Kennedy: „ Me ei tee seda sellepärast, et see on kerge, vaid sellepärast, et see on raske. Me võtame selle väljakutse vastu, me ei taha seda edasi lükata ja me kavatseme sellega hakkama saada“.

Ma ei ole kindel, kas meie valitud tee majanduse ja rahanduse kordategemiseks on ainuõige. Tegelikult ei saa ka keegi teine väita, et just tema pakutud majandusmudel seda oleks. Miks? Sest majandus pole täppisteadus. Majanduse ja rahanduse planeerimisel ja prognoosimisel on lisaks kiretutele numbritele mängus niivõrd palju psühholoogilisi mõjutegureid, et neid kõiki ei ole võimalik arvestada ega nende vastastikust mõju hinnata. Inimeste hirmud, ahnus, ootused, teadmatus, erinevad kriisid, sõjad ja kliima muutumine – need on ainult mõned näited muutujatest, millele kindlat väärtust külge riputada ei saa.

Majanduses ja rahanduses ei ole ainuõigeid lahendusi. Küll aga olen ma kindel paaris asjas:

Esiteks, riik ei saa pikaajaliselt kulutada rohkem kui tal on tulusid, korras riigirahandus on majandusliku sõltumatuse ja julgeoleku alus.

Teiseks, riiklikud toetused peavad olema maksimaalselt suunatud tegelikele abivajajatele ega tohi moonutada vaba turumajandust.

Kolmandaks, Eesti-sugusel agressiivse suurriigi naabruses asuval riigil peab olema võimekus ja tahtmine panustada oma kaitsekulutustesse.

Neis punktides me järeleandmisi  ei tee, meetodeid nendeni jõudmiseks oleme valmis diskuteerima nii koalitsioonipartnerite kui opositsioonipoliitikutega. Nende viimastega on küll pisut keeruline diskussiooni pidada, sest rusikatega mööbli lõhkumine ja lõugamine Riigikogus ei jäta just liiga palju võimalust debateerimiseks. Me oleme igatahes koos Eesti200 ja Sotsiaaldemokraatidega otsustanud, et kõige õiglasem ja valutum tee riigi rahanduse korda saamiseks ning maksusüsteemi taasmõistlikustamiseks on mõningased kärped ning mõõdukad maksutõusud, mis üldist maksukoormust ei tõsta. See on igale indiviidile eraldi võetuna väikene tõus, aga kokkuvõttes annab see meile võimaluse investeerida meie kaitsevõimesse, haridusse, tervishoiusüsteemi ning korrastada meie küürakas maksusüsteem. Mitmed, et mitte öelda peaaegu kõik valitsused ja eriti rahandusministrid on rääkinud riigieelarve revisjoni vajadusest. Siiani on see lubaduseks jäänudki. Meie teeme ka selle ära, vaatame üle iga kuluartikli, et välja praakida ebavajalikud kulud ja kasutada eelarveraha võimalikult targalt ja säästlikult.

Kuigi majandus on täppisteadus ainult tahavaatepeeglisse kiigates, pean siinkohal nentima, et päris paljud asjad, mis meile täna muret teevad, olid ilmselgelt valed algusest peale. Me hoiatasime toonaseid valitsusi nende eest, aga meid ei kuulatud. Ei kuulatud siis, kui mängiti Partsu munadega ja Eestit sinnamaani hästi teeninud ühtlane maksusüsteem küüru painutati, ei kuulatud ka siis, kui riigi reservid laiaks löödi ning loodeti rikka Euroopa  ja Ameerika onude miljarditele. Ega ka siis mitte, kui pensionisüsteem lammutati ja raha kogumise asemel kästi inimestel hakata pensionikindlustuseks lapsi vorpima. Tulemuseks on motivatsiooni tappev maksuredel, katalüüsitud inflatsioon, suur miinus riigieelarves ja pensionisüsteemi krooniline rahapuudus tulevikus. Tagatipuks on kogu see süsteemne riigi rahanduse hävitamine tõenäoliselt kaasa aidanud sellele, et inimeste ebakindlus on suurenenud ja sündimus vähenenud.

Me teeme Eesti riigi korda, aga selge on see, et valitsus üksinda ei võida ühtegi kriisi. Me peame andma endast parima, et inimestele selgitada, miks Eesti vajab tasakaalus eelarvet ja mida me kõik koos selle saavutamiseks tegema peame. Ma olen kindel, et eestimaalased mõistavad sisukaid argumente ja meie ühise riigi ees seisvaid väljakutseid. Julgeolek on meie kõigi hüve ja selle eest peame kõik koos ka maksma.

Olulisi väljakutseid lisaks rahanduse kordategemisele on meil ees veel ja veel. Kõige tähtsam on kahtlemata meie julgeoleku kindlustamine. Julgeolek ja korras rahandus on tegelikkuses ühe ja sama medali kaks poolt. Ilma julgeolekuta pole meil mõtet muretseda riigieelarve pärast, sest selle paneb meie eest kokku keegi teine. Ilma korras rahanduseta ei suuda me aga tagada oma kaitsevõime kasvu ega riigi julgeolekut. Tulevikku suunatud plaane on meil veel. Rohereformide läbiviimine, piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine, eestikeelsele haridusele üleminek ja kõigi inimeste võrdne kohtlemine on ainult mõned neist. See kõik on osake meie sisesest ja välisest julgeolekust.

Eesti julgeolek ei alga paraku mitte Narvast ja Peipsi äärest, see algab palju kaugemalt. Eesti on viimastel aastatel etendanud olulist rolli nii Euroopa kui NATO-sse kuuluvate riikide julgeoleku tagamise poliitikate kujundamisel. Meid kuulatakse, meie arvamusega arvestatakse, me oleme jälle kord respekteeritud partnerid liitlaste silmis. Eesti oli esimene riik, kes andis Ukrainale sõjalist abi juba enne venelaste rünnakut. Eesti initsiatiivi tulemusel otsustas Euroopa Liit viia läbi ühishanke miljoni mürsu soetamiseks Ukrainale. Eesti seisukohtade suhtes on lääneliitlaste üksmeelne hinnang täna: “me oleksime pidanud teid varem kuulama.“  Samas on selge ka see, et rahvusvahelistes suhetes on veel palju tahke, mis on otseselt ka meie julgeolekuga seotud. Hiina, Türgi, Ungari on ainult mõned riigid, kelle tegevusest või tegevusetusest sõltub nii meie kui kogu Euroopa julgeolek. Me peame ära kasutama unikaalset rahvusvahelist positsiooni, mille me oleme saavutanud ning jagama oma nägemust ka laiema rahvusvahelise kogukonnaga. Eesti on küll väike, aga meie arvamusel on kaalu. Me ei tohi seda hetke ja võimalust mööda lasta.

Head sõbrad,

Veel üks asi, millega see koalitsioon tegeleb, on väärtusküsimused. Me oleme edukas läänelik riik ja me tahame kuuluda põhjamaisesse väärtusruumi. See tähendab ka vähemuste õiguste austamist võrdsel tasemel kõigi teiste ühiskonnaliikmete õigustega. Riik ei pea takistama inimeste soovi üksteist armastada ja koos elada, riik peab vajaduse korral toetama inimesi juriidilise raamistikuga. Kui vaadata uuringuid, siis noored, kes on abiellumise eas ja keda see otseselt puudutab ning kes on meie tulevik, toetavad seda sammu ülekaalukalt. Sellega tõmbame loodetavasti joone alla juba aastaid kestnud punnseisule, mis on täiesti asjatult meie ühiskonda lõhestanud ning oleme õigel pool ajalugu.

Ma tean, et abieluvõrdsuse ja kooseluseaduse rakendussätete kehtestamine ei saa olema lihtne. EKRE on lubanud kogu Eesti maha põletada, kui me seda teeme. Tundub, et algust on nad sellega teinud riigikogu mööblit tulehakatiseks tagudes. Kas teid ei üllata see, et seda viha ja vägivalda õhutatakse kristluse kaitsmise sildi taha pugedes? Ma ei ole küll suurem asi usuteadlane, aga minu teada jutlustab kristlus ligimesearmastust ja hoolivust. Samas hämmastab mind see, kui paljud poliitilised ja usulised jõud nüüd järsku on ärganud ja toetavad kooseluseadust, peaasi, et abieluvõrdsust ei tuleks. Kus te varem olite, küsin mina? Me tegime keskerakonnale nendega koalitsioonis olles ettepaneku poolteist aastat tagasi, et teeme kooseluseaduse rakendussätted ära. Nn. liberaalne Keskerakond keeldus ja lubas selle küsimuse panna oma riigikogu valimiste programmi. Et siis valimistel sellele mandaati küsida. Kas nad tegid seda? Loomulikult mitte. Mõelge sellele järgmine kord, kui kuulete keskerakonda kedagi teist kirumas valimislubaduste teemal.

Head erakonnakaaslased,

Üks asi, mis mind veel murelikuks teeb on demokraatia toimimine ja põhiseaduse austamine. Meie põhiseadus ütleb, et valitsuse moodustamiseks on vaja Riigikogu enamust ja seadused võetakse üldjuhul vastu poolthäälte enamusega. EKREIKE valitsus ei meeldinud mulle grammivõrdki, aga ma ei seadnud kordagi küsimuse alla selle legitiimsust, sest nemad said Riigikogus enamuse kokku ja meie ei saanud. Me saime opositsioonis oma meelsust näidata valitsuse eelnõudele vastu hääletades, kuid kordagi ei arvanud keegi ajakirjandusest ega kuskilt mujalt, et meiega oleks pidanud valitsus eelnevalt kooskõlastama, milliseid eelnõusid valitsus esitama hakkab. Kuigi meil oli 34 kohta 101-st ja sellega kõige suurem fraktsioon Riigikogus. Ometi nüüd nõutakse meilt, et 8 kohaga erakond peaks saama otsustada valitsuse programmi üle? See pole ju põhiseaduse mõte. Oleme valmis tegema kompromisse, aga seda saab teha siis, kui eesmärk on ühine. EKREIKE-ga meil aga eesmärgid paraku ühised ei ole.

Uus valitsus on tänaseks ametis olnud 55 päeva. Veel hiljuti räägiti uute valitsuste puhul 100-st kriitikavabast päevast. Ma oleksin õnnelik, kui saaks üheainsagi sellise päeva. Möödunud 55 päeva on olnud kõike muud kui kriitikavabad. Paraku ei paista vähemalt riigikogus toimuva taustal mingit paranemist ka tulevikus. Järgmiste riigikogu valimisteni 2027.aastal on jäänud 1365 päeva. Ma ei tea, kas EKREIKE kavatsebki iga neist päevadest täita viha, vihkamise, obstruktsiooni ja Eesti demokraatliku riigikorra hävitamisega. Või on neil sihikule võetud Riigikogu töö nurjamine viisil, mis takistaks järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmist ning kutsuks esile erakorralised valimised juba vähem kui aasta pärast? Ma usun, et EKRE jaoks on mõlemad variandid vastuvõetavad, sest neil pole nende endi arvates midagi kaotada.

Selle riigikogu koosseisu juures on selge, et EKRE valitsusse ei pääse. Neil, kes EKRE-ga koos valitseda tahaks, pole piisavalt hääli. Neil, kellel on piisavalt hääli, on paraku mälu ja mõistusega asjad korras, ning seetõttu on nad rusikakangelastega koos valitsusse mineku välistanud. Seepärast viljelebki EKRE nö. põletatud maa taktikat, millega vahendeid valimata loodetakse ajada nii Riigikogu kui valitsuse töö sedavõrd ummikusse, et me püssi põõsasse viskaks ja alistuks nende tahtmisele. EKRE-le ja nende jõmmidele on mul ainult üks sõnum. Me ei alistu, me ei anna alla ja me võitleme teie kurjuse ning viha vastu kõigi legaalsete vahenditega, mis on põhiseaduse kaudu meile antud. Te ei saavuta oma sõgeda ja destruktiivse käitumisega mitte midagi. Ei erakorralisi valimisi, ei rahva suuremat poolehoidu. Keskerakonnale ja Isamaale tuletan ma meelde, et alles äsja, kolm kuud tagasi, olite te tahtmist täis eristuda ja distantseeruda EKRE-st. Te saite oma varasema koostöö pärast nendega valijatelt selge sõnumi. Hoidke seda sõnumit meeles ja tulge tagasi demokraatlikku maailma. Maailma, kus koalitsioonid ja opositsioonid tekivad ning kaovad, aga Eesti demokraatlik riigikord säilib.  Kui EKRE usub, et neil pole midagi kaotada pimedast vihast kantud laamendamisest, siis teil, kallid keskerakondlased ja isamaalased, pole minu arvates midagi võita sellisest sõgedusest. Kindlasti ei võida sellest midagi meie ühine kodu – meie kõigi Eesti.

Eelmiste valimiste põhiküsimus oli, kas valitsuse moodustab liberaalne Reformierakond või marurahvuslik EKRE. Eesti valijad tegid oma valiku ja andsid meile järgmiseks neljaks aastaks kätte suuna. See on liberaalne ja rahvusvahelist koostööd hindav suund. Kas tõesti on liiga optimistlik loota, et ükskord koidab päev, kui valimised kaotanud erakonnad tunnistaks oma kaotust ja austaks rahva tahet?

Meil seisavad ees neli pingelist töö-aastat. Ma olen kindel, et uus valitsus on toimekas ja tulemusrikas. See ei saa olema lihtne, jätkuvalt on ajad väga keerulised ja meie ees seisvad ülesanded väga rasked. Aga me saame hakkama, nii nagu Eesti rahvas on alati hakkama saanud. Ja olgem ausad: me pole mitte ainult hakkama saanud, vaid me oleme olnud üliedukad. Miks ei peaks me olema seda ka tulevikus? Küsimus ja vastus on meie endi kätes. Me suudame saavutada kõike, mida tahame, sest me olemegi selline rahvas: põikpäine, kangekaelne, töökas ja edukas. Meil on nii mõistust kui ka südant küllaga. Me suudame korraldada oma riigi elu selliselt, et ka meie järeltulijatel on siin hea ja uhke elada.

Tänan tähelepanu eest, edu meile, Elagu Eesti!