Head sõbrad,

Aasta aega tagasi, 14.oktoobril 2022 pidasime siinsamas oma erakonna volikogu. Pidasin teile toona kõne, milles defineerisin riigikogu valimiste põhiküsimuse ja vastasseisu. Tsiteerin oma toonase kõne algust:

„Me elame keerulisel ajal ja keerulises ajas läheme vastu ka valimistele. Tänaseks on selge see, et valimiste suur vastasseis saab olema Reformierakonna ja EKRE vahel. Me esindame kahte kardinaalselt erinevat valikut ja suunda Eesti jaoks. Tegelik valik, mille inimesed 5. märtsil teevad, on valik vaba ja avatud ühiskonna või endasse sulgunud ja üksioleva tigeda pisiriigi vahel“.

Väide, et erakond, kes defineerib valimiste põhiküsimuse võidab valimised, pidas paika. Me võitsimegi valimised ja kui päris otse öelda, siis tegime seda pika puuga. 37 kohta riigikogus räägivad enda eest ja näitavad väga selgelt, et Eesti inimesed kinnitasid oma valikuga veel kord seda, et me ei taha enam kunagi olla üksi, ei kunagi enam Venemaa hirmuvalitsuse all, ei kunagi ilma liitlasteta, ei kunagi ilma sõpradeta.

Mida ei mina ega tegelikult keegi teine ei osanud ette näha, et selline enneolematu edu valimistel tõi kaasa ka enneolematu kättemaksu- ja vihalaine kaotajate leerist. Valimistulemuste väljakuulutamisega üheaegselt leidsid EKREIKE osapooled üksteist. Niivõrd ühtset tegelikkuse eitust ja valimistulemuste mittetunnistamist ei ole taasiseseisvunud Eestis varem nähtud. Paraku ei ole opositsioonierakonnad siiamaani ei aru saanud ega endale tunnistanud, et valimistel on tulemused ja ka tagajärjed.

EKRE raiub endiselt, et valimistulemusi võltsiti ja valimisvõit varastati neilt. Ka Isamaa süüdistab kaotuses meid, kuna nende kaotuse olevat tinginud see, et me valijatele meelde tuletasime nende kuulsusrikast osalemist EKREIKE koalitsioonis. Keskerakond on ainuke, kes valimistulemustes ei süüdista meid, vaid hoopis rahvusvahelist olukorda ehk teisisõnu Venemaa kallaletungi Ukraina vastu. Keskerakondlaste kirjeldust sõjast kuulates võiks arvata, et Venemaa suurim kuritegu ongi mitte sõda iseenesest, vaid see, et see pani Keskerakonna venemeelsed liikmed ning valijad kahvlisse.

Valimistulemuste eitamise põhjused on erinevad, aga järeldus on üks – riiki peaks juhtima vähemus. Mis on ju iseenesest loogiline järeldus – kui sa ei tunnista valimistulemust ja leiad, et valimised on võltsitud, siis järelikult ei ole ju sina kaotaja vaid hoopis need, kes valimised võitsid. Kas kõlab keeruliselt? Seda ongi keeruline mõista, kuidas nii jabur mõttekäik on üldse suutnud tekkida ning kandepinda leida, aga eks sellele on omakorda kaasa aidanud see, et praeguse koalitsiooni poliitilised valikud on pehmelt öeldes mitte just kõige populaarsemad.

Etteheiteid on ohtralt. Alates eelarvepoliitilistest otsustest kuni inimeste eraeluliste valikute vabaduste seadustamiseni. Peab muidugi ka möönma, et nende valikute suhtes on negatiivsed mitte ainult opositsiooni esindajad, vaid suures osas ka ajakirjandus. Sest oleme ausad, kellele meeldiks maksutõusud? Nii et väga üllatav see pole, et kui tahad populaarne olla, ei tohi eelarve tasakaaluga tegeleda. Aga kunagi peab keegi ka seda tegema.

Samas ei saa mööda vaadata aga sellest, et kuigi EKREIKE on ühtne selles küsimuses, et praegune valitsus ja peaminister tuleb kukutada ning et riigikogu liikmetel peab iga päev tööle minnes oksemaitse suus olema, siis natuke lähemalt nende vastumeelsust lahates on selles väga erinevad rõhuasetused. EKRE on täiesti marus abieluvõrdsuse pärast ja tegelikult ei huvita neid ei maksutõusud ega perehüvitiste vähendamine. Isamaa saaks võib-olla isegi väga-väga pika hambaga abieluvõrdsusega leppida, aga perehüvitiste vähendamine on nende omaniku jaoks täielik tabu-teema.

Keskerakond on seejuures ambivalentne – osa nende fraktsioonist toetab abieluvõrdsust ja teisel osal pole mingit tahtmist perehüvitistega tegeleda.  Seda viimast tõestab ka see, kuidas keskerakonna juhatus tagasi lükkas 300 000 eurose annetuse, mis neile  perehüvitiste eelnõu toetamise anti. Nendest kolmesajast tuhandest sai alguse poliitiline tsunami, mille tulemusel praeguseks hetkeks on see erakond sisuliselt lõhenenud, võib-olla isegi lagunenud. Ainuke, mis Keskerakonna riismeid veel hetkel ühendab, tundub olevat unistus astmelisest tulumaksust.

Kuna EKREIKE on sisemiselt nagu luik, haug ja vähk, siis teeb selline killustatus pea võimatuks nendega kokku leppimise või mingigi kompromissi otsimise.  Lepid ühe osapoolega midagi kokku, jäävad ülejäänud kaks ikka takistama. Selles osas on tulevik tume ja ma ei näe mingit lihtsat lahendust sellele punnseisule, mille opositsioon kevadel esile kutsus ja mis jätkub EKRE juhtide sõnul kuni erakorraliste valimisteni.

Obstruktsioon iseenesest ei üllata meist kedagi, seda on opositsioon ikka vahel mingis ulatuses ette võtnud. Mis on aga muutunud just tänu EKREIKE tekkele 2019.aastal, kui Jüri Ratas tegelikult legaliseeris valitsusse kaasates EKRE, on see enneolematu viha ja kurjus, mis tänapäeval opositsiooni poliitikuid iseloomustab. Vihatakse nii koalitsiooni ja valitsust kui kogu Eestit. Võtke ja kuulake opositsiooni – eriti muidugi EKRE liikmete sõnavõtte riigikogus – ja teile saab selgeks, et Eesti on üks täielikult äpardunud maa.  Meie parlament, politsei, prokuratuur, kohtud, haridussüsteem, kaitsevägi – kõik, kõik, kõik on täielik katastroof ja kallutatud jõud. Isegi Eesti pirukad on palju halvemad ja vähem rasvased kui Venemaa omad, sain ma teada kahe nädala eest arupärimistele vastates.

Opositsioon on üritanud meid murda, kasutades kõiki võimalikke, alatuid, valelikke, silmakirjalikke võtteid. Aga saavutanud pole nad midagi. Sel nädalal andsime üle esimese selle valitsuse koostatud järgmise aasta eelarve. Koalitsioon suutis selle kokku leppida. See ei olnud lihtne, eelkõige seetõttu, et raha, mida jagada on lihtsalt vähe. Reservid raisati ära headel aastatel, kriise pidime lahendama juba laenuraha toel. Keeruliseks tegi eelarve kokkusaamise loomulikult ka see, et koalitsioonipartneritel on erinevad prioriteedid, erinevad arusaamad sellest, kuidas kriisist välja tulla.

Samas ei sea keegi valitsuses kahtluse alla seda, et riigieelarve on viletsas seisus ning meie kõigi ühine eesmärk on kulurallile pidurit panna ning eelarve taas tasakaalu viia. Koalitsioon püsib ja koalitsioon tegutseb ühise eesmärgi nimel – lõpetada üle võimete elamine, leides õige tasakaalu valitsussektori kulude kokkuhoiu ja julgeoleku rahastamise ning majanduse elavdamise vahel. 2024. aasta eelarve koostamiseks kokkulepitud suunad lasevad meil julgelt vaadata oma laste silmadesse, sest me ei soovi jätta tänaseid kohustusi oma laste kanda.

Koalitsioon on koos tegutsenud vaid pool aastat, aga meil on, mille üle uhke olla. Juba enne suve kiitis riigikogu heaks hulga riigi rahandusliku usaldusväärsuse taastamiseks ning maksuküüru kaotamiseks tehtud maksumuudatust. Vastu võeti seadus abieluvõrdsuse kohta. Me oleme teinud asju, millega võime rahul olla ja me oleme olnud väga tegusad.

Paar sõna riigieelarvest lähemalt. 2024. aasta riigieelarve koostamisel on valitsus lähtunud viiest olulisest valdkonnast:

1) Eesti sõjaline riigikaitse ja laiapindne julgeoleku rahastamine;

2) majanduskasvu toetamine läbi rohereformide;

3) riigi rahanduse jätkusuutlikkus;

4) haridus;

5) Ukraina toetamine;

Euroopa ja maailm on erakordselt keerulises olukorras. Kriisid on jätnud oma jälje ning majandusolud on Eestis ja lähiriikides väga keerulised. Majanduskasv on viimase pooleteise aasta jooksul pöördunud languseks. Sellele on tugeva tõuke andnud Põhjamaade majanduse jahenemine, millega meie majandus on tihedalt seotud. Ühiskonnas on tunda sõjaväsimust ka meil, eestlaste hulgas. Aga me ei tohi väsida. Meil ei ole valikut – kui tahame oma vabadust säilitada, peame investeerima julgeolekusse.

Vabadus ei ole tasuta lõuna meie liitlaste poolt kaetud laua ääres. Ja paraku ei ole julgeoleku tagamine maailma kõige agressiivsema riigi naabruses ka mingi odav lõbu. Me peame hoidma nii riigikaitse kui laiapindse julgeoleku rahastamise prioriteetsena ja seetõttu ületavad kulutused riigikaitsele järgmise aasta eelarves kolme protsendi piiri ehk 3,2% SKT-st  – 1,3 miljardit eurot. Väga tahaks seda raha kulutada muudele eestimaalaste elu käegakatsutavalt paremaks muutuvatele asjadele. Aga meil ei ole valikut. Kui me ennast ise ei kaitse, ei kaitse meid mitte keegi.

Riigieelarve strateegias näeme lisaks riigikaitsele ette ka vajaduse 400 miljoni euro ulatuses finantseerida laiapindset julgeolekut. Sellele summale peame leidma lähima 6 kuu jooksul  katteallika. Tegemist saab olema uue maksuga, millest katame nii elanikkonnakaitse tõhustamist, küberturvalisust kui ka näiteks eestikeelsele haridusele üleminekut, tervishoiusüsteemi, sotsiaalsüsteemi toimepidevust jms. 

Katteallika leidmiseks algatame maksudebati ühiskonnas, mille abil loodame leida võimalikult suure üksmeele kõigi eestimaalaste vahel oma ühise julgeoleku tagamiseks kehtestatava maksu osas. Pean küll tunnistama, et debati algus ei ole paljutõotav –  ajakirjanduse valdav reaktsioon on sellele üleskutsele olnud: „Seda ei ole isegi mõtet kommenteerida“. Mind paneb selline suhtumine peaaegu et vanduma. Terve kevade ja suve sai valitsus nahutada selle pärast, et „maksudebatti pole peetud, huvirühmi pole kaasatud, kõik maksutõusud on tulnud ootamatult jne.jne..“ Ja nüüd, kui me kutsume kõiki huvitatud osapooli maksudebatile, siis on vastuseks meediapeks ja irvitamine???? Kuidas saab siis üldse mingeid muudatusi maksusüsteemis teha ilma, et sellega kaasneks tohutu hukkamõistu laviin? Ega vist ei saagi.

Lisaks rahalisele panusele peame hoidma diplomaatias kokku liitlastega NATO-s ning arendama Euroopa Liidust tugevat majanduspoliitikat. Ainult nii saame tagada rahu Euroopas. Peame jätkuvalt toetama Ukrainat ka siis, kui vasturünnak tundub liiga aeglane. Me ei tohi väsida, me ei tohi kaotada lootust.

Sõbrad, natuke ka isiklikku.

Seda sügist on varjutanud minu vastane nõiajaht eesmärgiga mind alandada ja erakonda nõrgestada. Ma lükkan tagasi kõik kahtlused ja fabritseeritud süüdistused minu vastu. Ma ei kavatse alla anda, tagasi astuda  ega loobuda erakonna esimeheks kandideerimisest.

Ma ei tea, mida toob tulevik. Mida ma tean, et meid on nii valitsuse kui erakonnana ees ootamas suured väljakutsed. Sõda Ukrainas jätkub. Me peame jätkama Ukraina toetamist nii rahaliste kui diplomaatiliste vahenditega. Me peame tagama eestikeelsele haridusele ülemineku. Kui meie seda ei tee, siis võibki see üleminek oodata realiseerumist veel 30 aastat. See oleks meie julgeolekule liiga suur oht, et sellise väljavaatega leppida. Me oleme Eesti rahvale lubanud eestikeelset haridust ja me teeme selle ära. Maksku see siis mis ta maksab. Ja loomulikult on kõigi meie lubaduste alus ning eeldus see, et meil on korras riigirahandus. Nagu ütleb vana rahvatarkus: “Ära räägi mulle oma prioriteetidest, näita mulle oma eelarvet ja ma ütlen sulle, mis su prioriteedid on.”

Meie prioriteediks on vaba ja edukas Eesti!!! Ja ma luban teile, et me viime oma programmi raskustele vaatamata ellu.

Edu meile, Elagu Eesti!!!