Käisin eelmisel nädalavahetusel Tallinna inglise kolledži kokkutulekul. Ja hakkasin hiljem mõtisklema, mis teeb üldse koolist kooli, mida me tagantjärele meenutame.
Mõnele on kool lihtsalt asutuse nimi, kus sai veedetud suur osa oma ajast lapsepõlves. Teisele seostub see eelkõige koolimajaga. Klassid, milles käidi, ja hõng, mis koolimajas valitses. Maja sopid, kus sai silmarõõme varitseda. Koridorid, kus eksamiärevust tunda.
Mulle on kool eelkõige kaaslased, kellega koos õppisin, ja õpetajad, kes meid suunasid.
Poeet Ralph Waldo Emerson on öelnud, et sa saadad oma lapse koolmeistri juurde, aga koolipoisid on need, kes teda õpetavad. Seda ütlust kinnitavad ka uuringud, mis näitavad, kuidas mõjutavad last tema arenguteel sõbrad, kellega ta suhtleb. Sõpru teatavasti vanemad valida ei saa, küll aga saab suunata väärtusi, mille järgi laps oma sõpru valib. Ja niivõrd-kuivõrd valida keskkonda, kuhu laps satub.
Minul vedas väga, et sattusin kooli, kus enda harimine oli popp ja kõik olid minust targemad. See pani pingutama ja samale tasemele püüdlema. Omavahel konkureerimist võib pidada ka negatiivseks, sest koormused kõigi ülesannetega toime tulla olid üsna märkimisväärsed. Nii mõnelegi koolikaaslasele seostus kool eelkõige meeletu tuupimise ja tohutu pingega, mis ei tundunud tore ega ka mitte vajalik. Võib-olla kuulun ma inimeste hulka, kes mäletavad eelkõige positiivset, kuid minu meelest oli koolis käia pingutustest hoolimata tore. Õppimine ei ole meelelahutus, aga see kulgeb tõenäoliselt edukamalt, kui protsess on nauditav ja põnev.
Olen sellest õnnelikust põlvkonnast, kelle maailm avardus pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist. Me teame, mis tunne on, kui pole vabadust liikuda ja valida, mistõttu julgen arvata, et oskame seda vabadust rohkem hinnata. Tänu sellele teostavad paljud koolikaaslased end maailma eri paigus. Kool on aga justkui baas, kuhu ikka ja jälle naastakse. Minu laps käib Brüsselis Euroopa koolis, kus lapsed on pärit eri riikidest, räägivad eri keeli ja liiguvad pärast kooli lõppu tõenäoliselt edasi maailma eri nurkadesse ning ühtset baasi neil pole. Võib-olla polegi tulevikus füüsilise maailma koolikokkutulekuid vaja, sest inimesed on sotsiaalmeedia vahendusel üksteise tegemistega niikuinii kursis ja milleks siis vanade aegade meenutamiseks ühte geograafilisse punkti kokku tulla?
Koolikaaslastevahelistele suhetele lähenetakse siin samuti teistmoodi. Kui minu kooliajal võis olla nii, et pinginaaber on sama esimesest klassist kuni viimaseni, siis Brüsselis Euroopa koolis segatakse pidevalt klassikomplekte, et laste vahel ei tekiks liiga tugevaid sidemeid, nad harjuksid kohanema uute inimestega ja õppima paremini suhteid looma. Samuti pidavat selline segamine ära hoidma koolikiusamise ja kampade tekke. Ei oska hinnata, kas see on õige või vale, kuid kui arvestada, et tõelised sõbrad pidavat olema need, kes on sul vähemalt seitse aastat olnud, siis võib varitseda oht, et ümberpaigutamine välistab ka tõeliste sõprade tekke. Meie maailm on tehnoloogiliste arengute tõttu üha enam pealiskaudne, võib-olla käivad ka inimestevahelised suhted nende suundumustega kaasas.
Kas see on hea või halb, jääb igaühe enda otsustada. Mul on igal juhul hea meel, et olen sellest põlvkonnast, kus koolikokkutulekud ikka aeg-ajalt toimuvad. Veel suurem heameel on selle üle, et mulle jäävad kooli alati meenutama head sõbrad, kelle ma endale sealt sain. Ja mis seal salata, veidi tunnen heameelt ka selle üle, et kool on läbi.
Kolumn ilmus Postimehe Arteris 24. oktoobril 2015