Pikalt olen mõelnud, et peaks tegema oma blogi. Idanema läks see mõte kunagi ammu lugedes igapäevaselt paari sõbra veebipäevikut, mis on olnud silmi avardav. Kui käisin üksi reisidel, siis tegin alustuseks reisiblogi, et sõbrad ja lähedased saaksid mu tegemisi ühest kohast jälgida. Imestasin, kui väga ma nautisin kirjutamist ja uusi elamusi ammutasin mõttega, kuidas seda blogis sõpradega jagan. Nüüd siis liigun edasi ja tegin blogi, kus tahan avaldada oma mõtteid, mis on tekkinud töö käigus, raamatuid lugedes või kogemusi kogudes. Peamised põhjused oma blogi pidamiseks on järgmised:
1. Mulle meeldib kirjutada.
2. Sageli on kirjutades lihtsam ennast arusaadavaks teha ja enda mõtteid korrastada.
3. Vahel tahan kirjutada teemadest, mis ei ole minu töövaldkonnaga seotud, aga pakitsevad hinges.
4. Kui kirjutised ühes kohas olemas, on endal lihtsam ülevaadet omada, mida kunagi kirjutanud olen.
5. Kirjutamine avalikult distsiplineerib mind. Kui arvestan võimalusega, et keegi väljaspool lähedasi loeb minu üllitist, olen põhjalikum.
Samas teades iseennast, siis võib juhtuda nii nagu iiri luuletaja William Allinghami on oma luuletuses kirjeldanud:
“Kes hoolega päevikut peab,
tal kui igav, siis pikemad read.
Elu põnevaks läheb, mis kole —
aega sulge haarata pole.
Nii ka raamatuis sündmusterohkust
vähem kohata võime kui tühjust.”
Palju õnne uues ametis!!.. Soovin teile jõudu, tervist ja küllalt kangust et saate saavutada mis on Eestile vajalik. Mari