Täna 65. aastat tagasi saadeti minu vanaema, vanavanaema ja ema Siberisse. Vanaisa saadeti Siberisse vangilaagrisse.

Ema oli sel ajal vaid 6-kuune. Seoses meeletu stressiga, kadus vanaemal rinnast piim ja minu ema oli surmale määratud beebi. Ometi juhtub imesid ja ühes jaamas tuli vagunisse sõdur, kes küsis, kas siin on keegi proua Kartus (minu vanaema) ja andis talle suure purgi piimaga, mille keegi hea inimene oli saatnud. Tänu sellele jäi mu ema ellu. Mu vanaema püüdis seda head inimest leida kuni elu lõpuni, et talle tänu avaldada, aga kahjuks jäi see saladus lahendamata.

Raskel ajal hoiavad inimesed kokku ja vanaema rääkis ka sellest, kuidas külmas loomavagunis ei olnud võimalik lapse mähkmeid ei pesta ega ammugi mitte kuivatada, mistõttu inimesed kuivatasid beebi mähkmeid oma sooja ihu peal. Meie perel läks hästi: mu ema jäi ellu nagu ka minu vanaema, vanavanaema ja vanaisa. Siberis elasid nad kümme aastat, peale mida naasesid Eestisse ja ehitasid oma elu jälle nullist üles. Vaatamata läbielatule, olid mu vanavanemad ühed positiivsemad inimesed, keda ma tean. Läbielatu ilmselt andis võime pisiasjade pärast mitte ülearu tuju kaotada.

Ma usun, et igal perel on analoogne lugu rääkida. Ja ma arvan, et on oluline, et me neid lugusid edasi räägime ja jagame. Vabadus ei ole iseenesest mõistetav ja seda tuleb hinnata.