Eelmisel nädalal on käinud mitmest loost läbi uudis, et ma tahaksin olla Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaat ja vedada erakonna kohalike valimiste nimekirja. Vastab tõele, et selline mõte on mul olnud mõnda aega.

Kuigi mulle väga meeldib mu töö Euroopa Parlamendis ning minu tööd tunnustatakse, mõtlen ikka pidevalt sellele, kuidas Eestisse tagasi tulla. Eestis on mu pere ja sõbrad.

Kuivõrd puutun oma töös pidevalt kokku erinevate innovatiivsete ettevõtmiste ja lahendustega, siis märkasin, et kuigi Eestil on tugev edumeelse digiriigi kuvand, siis ei ole selline kuvand Tallinnal. Kui loetletakse nn innovatsioonisadamaid (ingl innovation hub), kus innovaatilistel ettevõtmistel ja algatustel on hea areneda, siis pole selles nimekirjas Tallinna. Ometi oleks Tallinnal kõik eeldused olla selles vallas väga edukas ja meelitada siia edumeelseid lahendusi ja ettevõtmisi ning seeläbi ka töökohti.

Olen lugenud terve hunniku raamatuid linnade arengust ja poliitikatest, olen kohtunud mitmete innovaatiliste linnade juhtidega. Põnevaim kohtumine oli Palo Alto linnavalitsusega, kus arutasime väga põhjalikult seda, kuidas nad pakuvad tegelikult Räniorus oma ideid arendavatele ettevõtetele platvormi ja mida see linnale seeläbi tagasi annab. Kuidas tekitada selline keskkond, kus inimestel oleks hea elada ja samas ettevõtetel ideaalne kasvada. Raamatutest oli kõige inspireerivam Robert Caro “Power Broker”, mis räägib New Yorgi arengust selliseks nagu me seda hetkel teame läbi ühe mõjuka linnaametniku arenemise prisma.

Eelmise aasta sügisel võtsin ühendust Reformierakonna Tallinna piirkonna juhi Kristen Michaliga, et mõtetest Tallinna suunal rääkida. Saime kokku ja avaldasin talle ka, et mul oleks tahtmist ja jõudu nii uusi ideid pakkuda kui ka nimekirja vedada. Kui teha edukas tulemus valimistel, mis annaks võimaluse linnavalitsus (koalitsioon) moodustada, siis oleksin valmis oma elu Brüsselis jätma ja tuleksin seda tegema suure õhinaga, sest näen kui palju tänapäevasemaks saaks linnavalitsemist muuta. Saime veel paar korda kokku, aga meie arusaamised võimalikest ideedest ja strateegiast, kuidas valimistele läheneda, ei kattunud.

Samas ajal võtsid minuga ühendust erinevad erakonna Tallinna piirkonna liikmed, kes arvasid, et ma võiks valimisi vedada ning andsin ka selgelt teada, et ma sooviksin olla erakonna linnapeakandidaat ja kui valimised on edukad, siis tulengi tagasi. Kohtusin ka erakonna esimehega, kus seda soovi avaldasin.

Tallinna piirkonna esimees ütles mulle (võib-olla poolnaljatades), et Tallinna valija tahab linnapeaks valget heteroseksuaalset meest, kahe lapse isa. Kuigi ma ei ole selle väitega endiselt sisuliselt nõus, siis vaadates erakonna juhtfiguuride erinevaid väljaütlemisi eelmisel nädalal, siis on selge, et minul erakonna juhtfiguuride toetust kohalike valimiste kampaaniat vedama asuda ei ole. Ja seetõttu teatan siin avalikult, et olen valmis oma kandideerimisest loobuma. Ma ei taha, et korduks samasugune olukord nagu presidendivalimistel, kus tegelikult polnud selgust ega tuge ühele kandidaadile ning seeläbi kaotasid kõik.

Kui te küsite mult nüüd, et keda nimetatud kandidaatidest (Kristen Michal, Yoko Alender, Marina Kaljurand) olen valmis toetama, siis sellest rivist oleks kõige suurem võimalus Marina Kaljurannal. Marina Kaljurand kõnetavat nii eestlasi kui venelasi, nii vanemaid kui ka nooremaid. See oleks võimalus realiseerida oma suur presidendivalimistel kogutud toetus tegelikel valimistel.