Lapsed ja tehnoloogia

okt. 02, 2017, autor Kaja

Kuna olen ise ema, siis olen juba pikalt vaevanud pead laste tehnoloogiakasutuse üle. Kas lubada? Kui palju lubada? Millal lubada? Mis see endaga kaasa toob?

Ühelt poolt on selge, et tehnoloogia osakaal meie igapäevaelus on järjest suurem ja maha jäävad need, kes ennast tehnoloogiaga mugavalt ei tunne. Teiselt poolt on tehnoloogia liiga varajasel või liiga ohtral kasutamisel omad negatiivsed küljed, millest, mulle tundub, vanemad ei ole piisavalt teadlikud.

Ühel seminaril sattusin ma vestlema maailma ühe esimese küberpsühholoogi Dr Mary Aikeniga, kes on kirjutanud raamatu “The Cyber Effect”. See räägib tema tähelepanekutest, mida küberruum teeb meie lastega, meie suhetega, meie tervisega. Kõigest ei jõua kirjutada, aga mõned tähelepanekud.

the-cyber-effect

Dr Mary Aiken “The Cyber Effect”

Dr Aiken ütles, et temalt küsitakse tihti, millal on õige aeg oma beebile ekraani tutvustada, olgu selleks siis televiisor, telefon või arvuti. Aga küberpsühholoogi arvates oleks õige küsimus hoopis, millal on õige aeg beebile teie enda ekraanikasutust tutvustada? Nimelt on tema hinnangul tekkinud täiesti uus probleem, kus ekraanid on vanematele huvipakkuvamad kui beebid ise. Näiteks beebi söötmise ajal ei vaata ema beebile otsa, vaid vahib hoopis teises käes olevat telefoni. Ka vanemad õed-vennad ei tegele beebidega enam nii palju kui varem, sest elektrooniline seade on neile kordades huvitavam. Beebile on aga silmside ja suhtlemine arenguks väga oluline, ükski seade seda ei asenda.

Paljude jaoks meist on telefon justkui käepikendus, mida peaaegu kompulsiivselt pidevalt peab näppima. Kuigi me oleme füüsiliselt kohal, ei ole me sisuliselt kohal, kui oleme ninapidi telefonis. Sest alati kui sa teed midagi, ei tee sa midagi muud. 2015. aastal tehtud uuringus leiti, et keskmine inimene vaatab oma internetti ühendatud telefoni rohkem kui 200 korda päevas! See teeb umbes iga viie minuti tagant. Kuidas me saame üldse midagi keskendunult teha, kui me oma tegevuse pidevalt katkestame?

Õhtuti vaadatakse telefoni veelgi sagedamini kui hommikul. Arvestades, et see on just aeg, mida veedetakse koos perega, siis oletan taaskord, et see tuleb laste arvelt. Mis sõnumi see lapsele saadab, kui ühelt poolt püüame piirata nende seadmete kasutust, samas aga iseendale mingeid piiranguid ei sea? Mis sõnumi me anname lapsele, kes soovib meiega mängida või meile midagi näidata, me palume tal oodata ning me näiteks koristamist ei katkesta, samas kui telefoni helisedes või piiksudes me sellele koheselt reageerime? Me ütleme lapsele, et telefon on temast palju olulisem.

Olen viimasel ajal eriti Eestis ringi käies vaadanud, et lapsed kasutavad väga palju nutiseadmeid. Belgias näiteks väikestel lastel telefone ei ole, lihtsalt sel põhjusel, et neil ei ole vaja kellelgi helistada. Reeglid on sellised, et lapsed kuskil enne 12-aastaseks saamist üksi ei liigu. Hommikul viid lapse koolibussi peale ja õhtul tuuakse ta tagasi. Kui kedagi bussil vastas ei ole, siis viiakse laps tagasi kooli kuniks keegi talle järele tuleb. See on lastele muidugi väga ahistav, aga samas ei teki vanematel seda küsimust, kus laps on, kas ta jõudis trenni jms.

Ega seadmete olemasolu iseenesest polegi ju probleem, küll aga see, kuidas ja ku palju neid kasutatakse. Internet on kujundatud täiskasvanute keskkonnaks, see ei ole otseselt mõeldud lastele. Dr Aiken kirjutab erinevatest psühholoogilistest hälvetest, mida tehnoloogia ülekasutamine või liiga varajane kasutamine endaga kaasa toob. Nii näiteks ütleb ta, et internet on ülestimuleeriv ja seetõttu on suurenenud hüperaktiivse häirega laste hulk. See on omakorda nagu nõiaring, sest kuna ekraan on ainuke, mis nende laste tähelepanu köidab, siis vanemad annavad neile lastele tihemini ekraanid kätte. See omakorda stimuleerib neid veelgi enam, mistõttu muutuvad nad väljaspool ekraani veelgi rahutumaks. Uuringute kohaselt on hüperaktiivsetel poistel ja depressiivsetel tüdrukutel suurem tõenäosus netisõltuvuse tekkeks, teiselt poolt süvendab internet neid samu probleeme.

Kevadel sattusin ühe Eesti spaahotelli hommikusöögilauas nägema sellist vaatepilti: kuskil aastane laps oli pahas tujus (nagu ikka väikesed näljased lapsed, tõtt öelda ka näljased täiskasvanud :)) ja tegi häält nagu sellises vanuses lapsed ikka teevad. Selle asemel, et lasta lapsel esimeste pudruampsudeni natuke häälitseda, andis ema talle kohe nutitelefoni, mille peale laps unustas kõhutühjuse. Mis ajast lapsed enam üldse häält ei tohi teha? See käib ju asja juurde. Nii väikesele lapsele vaigistuseks ekraani kätte andes teeme me neile pikas perspektiivis sootuks halba. Ameerika lastearstid on jõudnud arusaamani, et alla 2-aastaselt lapsele ei tohiks näidata ühtegi ekraani. See on kahjulik nii nende vaimsele kui ka füüsilisele arengule.

Nutiseadmed ei tekita probleem sugugi ainult väikestes lastes. Pigem on probleemid vanemate laste puhul suuremad. Ütlus “väikesed lapsed – väikesed mured, suured lapsed – suured mured” kehtib ka tehnoloogia puhul. Teismelised maadlevad muuhulgas netisõltuvuse, pornograafia kerge kättesaadavusega internetis, ärevushäirete ja suhtlusoskuste languse all. Pidev enesest piltide tegemine ja nendele tagasiside otsimine like’ide näol on kasvatanud nartsissitliku isiksusehäirega noorte ja düsmorfse kehatajuhäire käes vaevlevate noorte hulka, kasvanud on ka iluoperatsioonide hulk alaealiste hulgas.

Samas teame, et teismeiga on inimese eneseotsingute aeg. Uus reaalsus on lisaks toonud kaasa selle, et peale oma reaalse mina selgitamisele ehitavad teismelised ka “kübermina”, keda siis interneti avarustes esitletakse. Inimese eneseteadvus kujuneb väga palju läbi teistelt saadud tagasiside. Tagasisidemehhanismid on aga kõik seoses tehnoloogia arenguga muutunud. Varasem olid noorte referentsgrupiks nende vanemad ja lähemad sõbrad, keda nad usaldasid, nüüd on see ring palju laiem ja hõlmab inimesi, kes teavad ainult nende “kübermina”. Kuna inimesed käituvad internetiavarustes teistmoodi kui reaalses elus, siis ei ole see tagasiside adekvaatne, ometi teismeline seda vahet ei tee ja elavad kurje kommentaare väga raskelt üle.

Päriselus tuleks ehk mõni õel klassikaaslane sulle otse inetusi ütlema, internetiavarustes teevad seda paljud, sest ei tunta seda paha tunnet, mis tekib, kui sa pead teisele inimesele silma vaatama. Lisaks oleks varasemalt pärast lähedaste lohutust solvang meelest läinud, internetiavarustes lahti lastud õel kommentaar jääb sinna kõigile nähtavaks eluks ajaks. Põhimõtteliselt peab noor inimene elama läbi seda, mida vanasti elasid läbi ehk ainult avaliku elu tegelased, kelle tegemised olid kõigile nähtavad. Kui see on raske isegi karastanud poliitikutele, siis mõelge, kui raskelt elavad seda üle teismelised! Väidetavalt on sellest tulenevalt vähemalt Ameerikas ka noorte enesetappude hulk suurenenud.

Paradoksaalne on see, et kui räägime robootika ja tehisintellekti arengust, siis asjatundjad ütlevad, et oskused, mis tagavad veel pikka aega inimestele robotite ees eelise, on inimlikud suhtlemisoskused, meeskondade ehitamise oskus ja empaatiavõime. Samas õhtusöögi ajal üksteisele silma vaatamise asemel telefoni näppides me hoopis kaotame neid oskusi. Me lihtsalt ei suuda enam teineteisega inimlikult suhelda. Kui ma näen kohvikusse sisenevaid teismelisi, kes istuvad lauda ja sukelduvad oma telefonidesse, on mul kange tahtmine minna ja neile öelda, et pange need telefonid ära ja õppige teineteisega suhtlema, see tagab teile tulevikus töö. Muidugi pead sa tundma ennast tehnoloogiaga mugavalt ning seda mitte kartma, sest ka see oskus on vajalik tuleviku tööturul toime tulemiseks. Tehnoloogiasse armumine või ülekasutamine on aga palju hullemate tagajärgedega. Jaapanis näiteks ei pidavat noored mehed enam tahtma naistega suhelda, sest päriselu kaaslasega kaasneb nii palju jama. Küberkaaslane samas ei nääguta kunagi ning on alati suhtluseks olemas.

Kuidas nende probleemidega toime tulla? Kui sul on mistahes teine sõltuvus – näiteks alkoholi või uimastisõltuvus, siis sellest vabanemiseks on ainuke lahendus sõltuvustekitajast täielikult hoiduda. See ei saa aga olla lahendus tehnoloogiasõltuvuse puhul, sest me vajame seda suhtlemiseks ja töötamiseks. Esimene samm paranemise teel on saada oma harjumustest ülevaade. Kui ma seda raamatut lugesin, tekkis mul ka endal huvi, kui suur minu sõltuvus telefonist tegelikult on. Loomulikult on selle tarbeks loodud erinevaid äppe, mis aitavad arvet pidada, mitu korda sa oma telefoni avad ja palju aega seal üldiselt veedad. Imestasin, et vabadel päevadel, kui ma enda arvates hoidsin telefonist eemale nagu tulest, tuli mul ometigi tulemuseks ligi tund! Minu jaoks on toimib see rakendus nagu kaalujälgijale kaal. Tean, et ta mind jälgib, mistõttu hoian ennast ka palju rohkem tagasi. Oma telefonikasutust piirates oleme ka laste silmis usutavamad nendest probleemidest rääkima.

Laste ja teismeliste kontrollimine on muidugi keerulisem, kui endale piirangute seadmine. See on aga vajalik, sest online’s mängimine pidavat olema suuremat sõltuvust tekitav kui näiteks heroiin. Me ei laseks ju oma lapsele heroiini süstida, miks laseme tal siis tundide kaupa internetis olla? Esmatähtis on teada, kui kaua nad internetiavarustes aega veedavad ja mida nad seal täpselt teevad. On loodud äppe, mis lapse ekraaniaega arvestavad ja vajadusel piiravad ning samal ajal annavad vanemale ka ülevaadet, mida laps internetis teeb. Üle tunni aja päevas internetis viibides läheb juba ohtlikku tsooni, nii et lapsel võib sõltuvus tekkida. Kui ilmnevad probleemid, siis soovitab Dr Aiken mitte üle reageerida telefoni täielikult äravõtmisega, vaid läheneda muredele tasakaalukalt. Teismelise jaoks võib täielik keeld tähendada hüljatust, millel võivad olla sootuks hullemad tagajärjed.

Muide, huvitav on näha, kuidas erinevad riigid, kus interneti ja tehnoloogiasõltuvus on kasvavaks murekohaks, on neile küsimustele reageerinud. Näiteks Taiwanis võeti 2015. aastal vastu seadus, mis võimaldab vanemaid trahvida 50,000 Taiwani dollariga (u 1500 EUR), kui nende lapse elektrooniliste vahendite kasutus ületab “mõistlikku aega”. Muidugi võib vaielda, mis on mõistlik aeg, aga olulisem on sõnum, et nii nagu me peame oma lapsi kaitsma ohtlike kemikaalide eest, peame neid kaitsma ka muude kahjulike tegevuste eest.

Lõuna-Koreas leiti, et kasvava internetisõltuvusega teismelistel tekkisid uneprobleemid, kannatasid koolitööd ja sõpradega reaalses elus suhtlemine, mis peale võeti 2011. aastal vastu nn sulgemise seadus, millega keerati alaealistele kinni võimalus internetti logida südaöö ja kella kuue vahel. Mind muidugi väga huvitab, kas selline seadus on ka tegelikkuses rakendatav või hiilivad tehnoloogiteadlikumad noored sellest siiski mööda.

Liberaalina ei tahaks ma näha, et selliseid asju hakkab riik ette kirjutama. Samamoodi ei taha ma näha, et ka meie noortele peab hakkama looma internetisõltuvusest vabanemise keskuseid nii nagu neid Aasias järjest juurde tekib. Ehk meil ei lähe asi nii hulluks, kui suudame omaenda tehnoloogiasõltuvuse kontrolli alla saada, pisikesed lapsed ekraanidest eemal hoida ning suuremate lastega süstemaatiliselt tegeleda nii, et nad internetiavarustesse ära ei kaoks?

*Artikkel ilmus Eesti Ekspressis

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad