Täna teatas Euroopa Komisjon, et kahtleb elektrituruseaduses ettenähtu põlevkivikatelde toetuse vastavuse osas Euroopa riigiabinõuetele. Sellega seonduvalt on asjakohane avaldada blogis aasta tagasi (05.02.2010) Postimehes avaldatud artikkel. Komisjoni pressiteade ise leitav aadressilt: http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/11/349&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=fr
Kui ettevõtte juhtkond valmistab ette strateegiat, millistele turgudele tulevikus laieneda ja milliseid investeeringuid oleks ettevõtte arenguks mõistlik teha, püüab ta võimalikult täpselt välja selgitada arengusuunad mõistmaks tuleviku vajadusi ja ümbritsevat keskkonda. Võiks arvata, et riik käitub pikaajaliste plaanide kavandamisel samalaadselt. Põlevkivikatelde rajamise ulatuslik toetamine eelmisel nädalal vastu võetud elektrituruseaduse muudatusega lubab arvata muud.
Enamik valdkondades on tuleviku ennustamine üsnagi keeruline, sest pole piisavalt andmeid selle kohta, kuhu suunas turuvajadused ja reeglistik võivad liikuda. Stefan Klein on tabavalt võrrelnud futuroloogide tegevust pimedas toas Ikea mööblit kokku panna üritavate inimestega – neil on olemas kõik vajalikud komponendid, aga nad ei tea, kuidas need kokku käivad.
Samas on näiteks energeetikas tulevikutrendide ennustamine Eesti tasandil mõnevõrra lihtsam, sest oleme osake Euroopa Liidust ja saame lähtuda nendest plaanidest, mis Euroopas on kokkulepitud ja teada. Välja on antud ridamisi arengukavasid, direktiive, plaane ning sõlmitud rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis kõik näitavad suunda, kuhu energeetika võiks ja peaks arenema arvestades inimeste vajadusi, keskkonna olukorda ja loodusvarade piiratust. Selle teadmise valguses on mõnevõrra kummastav Riigikogu otsus toetada suures mahus uute põlevkivil baseeruvate katelde rajamist.
Miks? Esiteks sellepärast, et Euroopas on otsustatud, et kliimasoojenemise peatamiseks tuleb otsustavalt piirata kütuste kasutamist, mis emiteerivad kasvuhoonegaase ja seeläbi saastavad keskkonda. Põlevkivi loetakse fossiilsetest kütustest üheks saastavamaks. Ka vastuvõetud seaduse seletuskiri märgib, et alates 2016. aastast, mil täies ulatuses rakendub Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiiv 2001/80/EÜ suurtest põletusseadmetest õhku eralduvate saasteainete emissiooni piiramise kohta, ei saa Narva Elektrijaamad enam tootmist olemasolevate tootmisseadmetega jätkata.
Maailma ja Euroopa kliimakokkulepete põhieesmärk ei ole mitte kasvuhoonegaaside vähendamise ühikutega kauplemine, vaid kasvuhoonegaaside reaalne vähendamine. Vaatamata Eestit see aasta tabanud külmale talvele on globaalne soojenemine reaalsus. Euroopas on asutud seisukohale, et saavutamaks kliimasoojenemise peatamiseks vajalikku eesmärki, tuleb oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside emiteerimist just tööstuses ja energeetikas.
Elektrituruseaduse muudatusega, millega nähakse ette uute põlevkivil baseeruvate tootmisüksuste toetamine, on riik kasutanud kummalist loogikat – kuivõrd selliste üksuste käitamine läheb järjest kallimaks, sest need emiteerivad suures koguses kasvuhoonegaase, mille eest peab maksma trahvi, siis küsime selle kompenseerimiseks lisatasu tarbijate käest. Seega minnakse mööda kliimaprogrammi põhieesmärgist – vähendada kasvuhoonegaaside emiteerimist – ja asutakse ette kõrvaldama tagajärge ehk maksma kinni keskkonnale niigi kallist tootmisviisi. Loogika peaks olema pigem vastupidine – leida vajalikud tootmisvõimsused, mis kasvuhoonegaase ei emiteeri või teevad seda oluliselt vähem.
Lisaks räägitakse Euroopas ka sellest, et kavas on elektritootmises kasvuhoonegaaside vähendamine viia praktiliselt nullini ja teha vähendamise ning taastuvate energiaallikate kasutamise piirmäärad liikmesriikidele kohustuslikuks. See omakorda tähendab, et eesmärkide täitmata jätmisel rakendab Euroopa Liit sanktsioone. Rõhutatakse seda, et kavas on riikidele eraldatavaid kasvuhoonegaaside vähendamise ühikuid veelgi piirata, sest need ei tohiks olla tuluteenimise vahend, vaid eelkõige karistus neile tootjatele, kes oma kasvuhoonegaaside emiteerimist piirata ei suuda. Euroopa Komisjoni juures oleva Transpordi ja Energia peadirektoraadi esindajad on välja öelnud seisukoha, et liikmesriigid ei tohiks toetada uute fossiilsetele kütustele rajanevate tootmisvõimsuste rajamist kuna praegu rajatavad üksused on planeeritud töötama alaliselt mitukümmend aastat, see aga ei aita kuidagi kaasa kasvuhoonegaaside vähendamisele. Üks argumente on muuhulgas see, et toetades suures mahus nn vanade kütuste kasutamist, ei ole tõuget uute tehnoloogiate ja taastuvate energiaallikate kasutusele võtuks.
Teiseks, Euroopa kliimapaketis rõhutatakse erinevate energiaallikate kasutamise (nn „energiasegu“ , ingl. k. energy mix) ja energiatootjate vahelise konkurentsi olulisust. Erinevate energiaallikate kasutamisel on erinevad positiivsed küljed ja probleemid – põlevkivi on saastav, aga kohaliku päritoluga; tuul on ebastabiilne, aga kasvuhoonegaasivaba; maagaasi tuleb importida, aga seda saab reservis hoida jne. Kui tootmine on hajutatud erinevaid energiaallikaid kasutavate tootmisüksuste vahel, kompenseerivad need teineteise vigu ja tagavad seeläbi varustuskindluse. Mida hajutatum on energiatootmine, seda raskemini rünnatav on üks konkreetne lüli kogu pildist. Seega ei tundu kogu panuse panemine ühele kaardile olevat mõistlik. Kuivõrd põlevkivi on meie rahvuslik rikkus, siis on see kindlasti ka edaspidi oluline osa Eesti energiatootmises, küsimus on lihtsalt selles, kui suur osa.
Põlevkivitoetuse pooldajad toonitavad, et põlevkivikatelde rajamine on ettenähtud vastuvõetud elektrimajanduse arengukavas. Jah, arengukavas on ettenähtud võimalikud elektrimajanduse arengustsenaariumid, mis muuhulgas sisaldavad ka põlevkivi kasutamist. Aga ka arengukavad räägivad tegelikult sellest eelnimetatud „energiasegust“ – seal on lisaks ettenähtud ka näiteks meretuuleparkide rajamine. Maailmas rajatud meretuuleparkide põhjal võib järeldada, et ilma toetuseta neid ehitada ei saa, seega oleks neid küsimusi võinud käsitleda kompleksselt.
Palju on olnud juttu turu avanemisest konkurentsile, mis on Euroopa Liidu üks energiapoliitilisi eesmärke. Euroopa Liidus usutakse, et konkurents mõjutab lõppastmes elektrihindu tarbijale soodsas suunas ning nagu see on toimunud paljudes muudes valdkondades (nt telekommunikatsioonis). Seega peaksid liikmesriigid kaasa aitama konkurentsile erinevate tootjate vahel. Ühe turuosalise toetamine ulatuslikus mahus annab talle olulise konkurentsieelise, mis saab olla põhjendatud vaid äärmuslikel juhtudel. Toetuse lubatavust hindab Euroopa Komisjon riigiabi menetluse käigus. Juhul, kui toetus ei ole kooskõlas Euroopa Liidu konkurentsireeglitega, ei tohi sellist toetust anda ja juba antud toetus tuleb tagastada. Seetõttu oli mõistlik ettepanek siduda toetuse andmine rakendussättega, mis lubab toetust ettenägeva regulatsiooni jõustumist alles pärast vastava loa saamist Euroopa Komisjonilt. Millegipärast ei leidnud see ettepanek Riigikogu toetust.
Tuleb silmas pidada, et Eesti energeetikamaastikul on ettevõtjaid, kes on huvitatud alternatiivsete tootmisvõimsuste rajamisest. Samuti on huvi üles näidanud välismaised investorid. Kui ühte energiaallikat ja seeläbi ühte tootjat toetatakse nii laialdaselt, saadab see ülejäänud turuosalistele signaali, et riik ei ole huvitatud konkurentsi tekkimisest elektritootmises ja täiendavaid investeeringuid lihtsalt ei tule. Seega jääb ka paljusoovitud turu avanemine konkurentsi tekitamise osas pelgalt paberile ja hindade langemist pole põhjust loota.
Ja veel üks tähelepanek – elektrituruseaduse muudatuste menetluse juures pani kõige rohkem kummastama, et meedia asus hurjutama erakondi, kes algatasid sisulise arutelu antud küsimuste üle ja soovisid saada põhjendusi nii mahukate kulutuste tegemise osas. Kui süveneda tekkinud vaidlustesse, siis ilmneb, et keegi ei olnud ju turu avanemise vastu, pigem vastupidi. Oldi vastu sellele, et elektrituru avamisega seoti põlevkivil baseeruva tootmise nii mahukas toetamine, mis nagu Marek Strandberg Riigikogu kõnetoolist väga tabavalt ütles, moodustas nn Breznevi pakikese, kus positiivse muudatuse varjus suruti läbi mitte nii positiivne muudatus.
Ulatuslike rahajagamisotsuste valguses võime end tulevikus leida olukorras, kus avastame, et osa moosi, mida me olime planeerinud homseks, oleme juba ära söönud. Vastuvõetud seadusmuudatuse seletuskirja kohaselt läheb põlevkivi katelde rajamine investoritele ilma toetuseta kalliks. Tänu vastuvõetud toetusskeemile läheb nende rajamine kalliks hoopis elektritarbijale.