Täna kinnitasime riigi eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks.
Alustada tuleb sellest, et eelarve nõukogu on möönnud, et Eesti on elanud pikalt üle jõu. Oleme ka headel aegadel kulutanud rohkem raha, kui meil on olnud. Eelmisesse riigieelarve strateegiasse oli kirjutatud miljardi jagu tühje kärpeid, mis ei olnud millegagi sisustatud. Seega seisis meie valitsusel ees topeltraske ülesanne – mitte ainult leida kate kriisis tekkinud eelarve vajadustele, vaid ka nendele tühjadele kärbetele, mis eelarve veelgi enam tasakaalust välja viivad.
Tahan rõhutada – eelarve tasakaal ei ole asi iseeneses, aga nii nagu me ei saa pere rahakotti kasutades pikalt üle jõu elada, ei saa me seda teha ka riigi rahakotti kasutades. Kriisis on erasektor pidanud vööd koomale tõmbama, avalik sektor peab olema erasektoriga solidaarne.
Kui majandus kasvab ja kriisi ei ole, tuleb raha ka mustadeks päevadeks kõrvale panna. Seda ei ole viimastel aastatel tehtud, mille tulemusena tabas kriis meid eriti raskelt. Korras riigirahandus suurendab meie majanduse vastupanuvõimet võimalike kriiside vastu tulevikus. Eesti riigi hiljutine võime laenata suuri summasid väga soodsatel tingimustel tulenes meie heast riigireitingutest, mille vundamendi lõi varasem korras riigirahandus.
Riigirahanduse korrastamist me ei tee pelgalt seepärast, et seda nõuavad tulevikus kas Euroopa või Eesti enda reeglid ja seadused. Me teeme seda selleks, et tagada Eesti majandusele võimalikult kiire ja stabiilne areng. Üks hea näide tuleneb Eesti ja Kreeka elatustasemete arengute võrdlusest viimase 15 aasta jooksul. Aastal 2006, vahetult enne eelmist suurt finantskriisi, oli Kreeka Eestist palju rikkam – kui meie võrreldav SKP elaniku kohta oli 68 protsenti EL-i praeguse 27 liikmesriigi keskmisest, oli Kreeka vastav näitaja 98 protsenti ehk meist poole võrra kõrgem. 2019. aasta andmete järgi oli meie näitaja tõusnud 84 protsendini, Kreeka oma aga langenud meist palju madalamale 67 protsendile. Kui Eesti suhteline positsioon paranes 18 protsendipunkti võrra, halvenes Kreeka oma 31 protsendipunkti võrra. See tähendab inimeste heaolu kahanemist, mida me Eesti inimestele ei soovi. Kõik euroala riigid proovivad eelarvega praegu tasakaalu suunas liikuda.
Kriis pakub võimaluse sünergiate otsimiseks
Aga vaatame positiivse poole pealt – iga kriis annab võimaluse teha reforme, milleks muidu tõuget ei ole. Soov kokku hoida paneb riigiaparaati leidma sünergiat erinevate ministeeriumite vahel ning kaardistama kohti, kus riigi erinevates valdkondades tegeletakse samade teemadega. Seetõttu otsimegi kohti, kust kokku hoida. Planeeritud tegevuskulude kokkuhoid alates 2022. aastast ulatub 61 miljoni euroni aastas. Kokkuhoid puudutab tööjõu- ja majandamiskulusid, puutumata jäävad toetused (sealhulgas sotsiaaltoetusi), investeeringud ja finantskulud.
Eesti kaitsevõime ja lai riigikaitse peab olema tugev. Kaitsekulud on ka järgmisel neljal aastal jätkuvalt vähemalt 2% SKP-st, sellele lisanduvad liitlaste vastuvõtmise kulud. Selle üle tasub uhke olla – nö kahe protsendi riike on NATO-s kokku 11, nende seas Eesti.
Koroonakriis on olnud ilmekas näide teaduse ja innovatsiooni olulisusest otsuste langetamisel ja ühiskonnaelu juhtimisel. Seetõttu oleme eelarvestrateegias määranud, et teaduse rahastus ehk investeeringud teadusarenduse tegevuse ja innovatsiooni suurendamisesse peavad moodustama 1% SKPst.
Kuivõrd eelmises riigieelarvestrateegias polnud ette nähtud prioriteetsete valdkondade palgatõuse, siis pingutasime, et raha politseinike, päästjate ja õpetajate palgatõusuks siiski leida. Seda on vähe, ma olen nõus, aga olukorras, kus me peame kõike kokku tõmbama, on need ainsad ametid, kes palka juurde saavad. Sotsiaaltoetused tervikuna kasvavad 6,06%.
Eesti ajaloo suurimad investeeringud
Teine positiivne aspekt on see, et järgmise nelja aasta jooksul tuleb Eesti majandusse valitsussektori investeeringutena üle 8 miljardi euro ehk ca 2 miljardit eurot aastas. Nii suuri summasid ei ole Eesti majandusse kunagi investeeritud. Investeeringute peamine eesmärk on viia ellu Eesti tuleviku seisukohast äärmiselt olulised digi- ja rohepööre.
Rohepööre eeldab uudsete tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu ning sealjuures ka ärimudeli ümberkorraldamist. See ei puuduta üksnes energeetikasektorit ega Ida-Virumaad, vaid kogu majandust laiemalt. Riigil on siinkohal oluline roll aidata kaasa rohepöörde kiirendamisele ning uute turuniššide tekkele.
Rohepöörde elluviimiseks plaanime järgmisel neljal aastal suunata 1,8 miljardit eurot. Mõned näited. Ettevõtete rohepöördeks (sealhulgas näiteks bioressursside väärindamisele, uuenduslikele rohetehnoloogiatele jne) panustame 244,5 miljonit eurot. Keskkonnasäästlikkusse transporti investeerime 207 miljonit eurot, raudteede arendamiseks ja rekonstrueerimiseks 618 miljonit eurot.
Energeetikas paneme fookuse taastuvenergia osatähtsuse ja energiatõhususe suurendamisele ning varustuskindluse tagamisele. Sealhulgas panustame rohegaasi kasutusse võtmisele, kaugküttekatelde renoveerimisele ja rajamisele, kütuste vahetusele ning vesiniku väärtusahela loomisele kokku 78,4 miljonit eurot.
Digipöördega tahame muuta avalike teenuste kasutamise võimalikult lihtsaks ning samas rakendada digiinnovatsiooni uuel tasemel. Ehitame välja kiire internetiühenduse üle Eesti. Digipöörde eesmärk on, et riik suudaks pakkuda avalikke digiteenuseid inimesele tema elusündmusest lähtuvalt ühe tervikliku teenusena ning proaktiivselt siis, kui inimesel neid parajasti vaja on. Digipöörde eesmärk on ka anda ettevõtetele tõuge minna üle uutele tehnoloogiatele.
Plaanime sellele järgmisel neljal aastal pühendada 342,8 miljonit eurot. Digiriigi arendusteks suuname 164,8 miljonit eurot ning ettevõtete digipöördeks 113,3 miljonit eurot. Taasterahastu vahenditest viime ellu koalitsioonileppes lubatud kiire internetiühenduse kättesaadavuse tagamise üle kogu Eesti. Kaugtöö võimaluste parandamiseks ja regionaalse konkurentsivõime suurendamiseks kiirendame viimase miili ühenduste väljaehitamise tempot.
Seega järgmisel neljal aastal näeme enneolematuid valitsussektori investeeringuid eurorahade toel, kuid jätkusuutliku riigi pidamiseks, peame oma jooksvaid kulusid kokku tõmbama. Muidugi on korras riigirahandus kooskõlas talupojatarkusele tugineva eelarveraamistikuga, mille järgi riigi poolt pakutud stiimul sõltub majanduskonjunktuurist. Mida paremini läheb majandusel, seda vähem peaks riik stimuleerima. Kuna praeguste prognooside järgi peaks majandus järgmisel aastal kasvama 4-5 protsendi võrra, peaks selle loogika järgi eelarvepuudujääk vähenema.
Arusaadavalt pole nende eesmärkide samaaegne saavutamine lihtne. Aga taas kasvava majanduse, uute eurorahade ja valitsussektori konstruktiivse lähenemise koosmõjul on see siiski võimalik.
Lugupeetud Peaminister,
Kõrvaltvaatajana, teadmata täpsemaid detaile, julgeks siiski kritiseerida mõningaid väiteid.
1. Kui majandus kasvab ja kriisi ei ole, tuleb raha ka mustadeks päevadeks kõrvale panna. Seda ei ole viimastel aastatel tehtud, mille tulemusena tabas kriis meid eriti raskelt.
Tsitaadi esimese poolega täiesti nõus ning mis siin salata, eelmine valitsus ei võtnud vastavasisulisi manitsusi kuulda. Sisuliselt riskiti riigiga, ajades taga odavat populaarsust. Kui koroonakriis midagi õpetas, siis seda, et olukord võib muutuda ja väga kiiresti – kõigest mõne nädalaga. Kuid sellest lähemalt veelkord allpool. Kriis tuli meile raske, mitte sellepärast, et rahalisi varusid polnud (rahapuudus lahendati laenuga), vaid sellepärast, et riik polnud lihtsalt valmis. Puudusid strateegilised varud meditsiinisüsteemi käigus hoidmiseks ja elanikkonna kaitseks. Mis juhtub, kui kriisis hakata puuduolevat soetama? Nägime seda selgelt eelmisel kevadel, kus riigi edasiseks toimimiseks esmavajalikke asju nagu kaitsemaske osteti pea kulla hinnaga. Jällegi, sellest uuesti allpool. Kokkuvõtvalt, jah raha oli probleem, kuid see oli lihtsalt ja kiirelt lahendatav. Ebameeldiv, et seda pidi lahendama laenuga ning igal juhul oleks eelistanud, et selle jaoks oleks olnud teatud varud. Suurem probleem oli siiski mujal nagu kirjutasin.
2. Planeeritud tegevuskulude kokkuhoid alates 2022. aastast ulatub 61 miljoni euroni aastas. Kokkuhoid puudutab tööjõu- ja majandamiskulusid, puutumata jäävad toetused (sealhulgas sotsiaaltoetusi), investeeringud ja finantskulud.
Väide on lihtsalt vale, nagu kogu Eesti on saanud viimastel päevadel lugeda toimuvast minister Kersna haldusalas. Vaktsineerimine liigub tasapisi edasi (minu arvates üle mõistuse aeglaselt, kuid olgu sellega kuidas on) ja nüüd peaks mõtlema kuidas majandus hoo sisse saaks. Kui aga riik käitub nagu pank (kes kingib heal ajal vihmavarju ning kui vihma sajab, siis küsib selle tagasi), siis eelmine kriis näitas praktikas, kui kõvasti võime kukkuda. Seepärast, kuna kriis on meil hetkel käes, unustage palun ära oma eelarve tasakaalu jutt. Viige läbi reforme, toetage majandust ja nõrgemaid, kärpige ametnike palkasid, vaadake üle, kuidas vähema ametnike armeega saaks rohkem ( uskuge mind, seda armeed on meil ilmselgelt liiga palju viitega Juku-Kalle Raidi artiklile eilses Postimees Elu24 veerul või Terviseameti jonnile oma endiste töötajatega – kujutage ette milline tohutu aja- ehk rahakulu, mille peab erasektor kinni maksma või riik laenu võtma või laste huviharidust piirama – sellise jama pärast ma laseks Terviseameti juhi päeva pealt lahti, kui just praegust kriisi poleks) ja proovige lihtsalt võibolla pidurdada laenu võtmist hetkel. Te tallute samadel rehapulkadel, mis Reformierakonna viimati võimult kukutas. Lihtsa inimese vaatenurgast, tasakaalus riigi eelarvet ja parimat rahandusministrit isegi parimal tahtmisel potti ei pista ja ära ei söö. Lühidalt, laenu ei pea kartma, kartma peab selle mõttetut kulutamist. Kui head ajad saabuvad tagasi, siis eelarve tasakaalu ja seejärel juba puhvrit looma. Eraldi teema jällegi maksud. Mis juhtub kui aktsiise liiga palju tõsta, saime juba näha viimaste aastate jookul. Praegu tundub, et vahepealsel opositsioonis olekust pole midagi õpitud ning Laffer’i kõver maksude laekumise kohta on endiselt võõras teema. Kui isegi selliseid lihtsaid majandusalaseid baase eirata, siis pole imestada midagi, kui peale järgmiseid valimisi on Reformierakond opositsioonis ning EKRE haiget saanute toel veelgi jõudsam. Väga loodan, et see nii ei lähe.
3. Eesti kaitsevõime ja lai riigikaitse peab olema tugev. Kaitsekulud on ka järgmisel neljal aastal jätkuvalt vähemalt 2% SKP-st, sellele lisanduvad liitlaste vastuvõtmise kulud. Selle üle tasub uhke olla – nö kahe protsendi riike on NATO-s kokku 11, nende seas Eesti.
Rääkida tugevast kaitsevõimest ja kahest protsendist, on praeguse Ukraina pingestunud olukorra juures juba lihtsalt naeruväärne. Nagu juba eespool mainisin, me oleme riigina saanud viimase 20 aasta jooksul korduvalt näha, kuidas olukord maailmas muutub kardinaalselt mõne nädalaga ning pingestunud olukorras võid sa lehvitada oma rahapatakaga, kuid keegi pakub su kindlalt üle ja võtab seejuures veel suurema koguse. Eesti peab unustama ära oma kahe protsendi jutu ning tõstma lati vähemalt 2,5 % peale. Kuni 3% kaitsekulutusteks ei tohiks normaalsele riigile olla üle jõu käiv koorem.
Positiivselt poolelt, 1% SKP’st teadusele – ammu oodatud. Loodame, et teete ära. Investeeringud rohepöördeks jm asjadeks, tunnistage, et suuresti EL rahadega, kuid muidugi tehke ära. Lihtsalt, mage lugeda, teksti, mis jätab mulje nagu see kõik toimuks ainult tänu praegusele valitsusele. Praegune valitsus on tubli, kui viib need asjad edukalt ellu. Kuid ausalt tuleb mainida, et see saab teoks ainult sellepärast, et oleme Euroopa Liidus :)
Midagi tuleb välja mõelda energiapoliitika osas. Häid lahendusi siin pole, kuid aeg tiksub ja meie kahjuks. Kas siis hakkame investeerima vesiniku majandusse või tuleb ikkagi tuumajaam ehitada? Vastaseid on igal juhul, mis iganes see valik pole, kuid valik tuleb riigil ära teha ning kiiresti teha. Päikesepatareide ja tuulikutega võib ju vehkida, kuid energiajulgeolekut nendega ei taga.
Tervist,
Lisaks oma eilsele kommentaarile. Tunnistan otsust vähendada dividendisurvet RMK’le. Kuid selle ja minu eilse kommentaari taustal, kui just raha puu otsas kasvama ei hakka või sama julmalt laenu edasi ei võta, siis kust kohast raha juurde saada? Minu ettepanekud:
1. Automaks – lihtne tulubaas ning neelatakse, küll nurina saatel, kergesti alla. Eeldusel, et maksukoormusega üle ei pingutata ja asja keeruliseks ei aeta. Soovitaks teha ühtne maks a’la €30-35 aastas kõigile sõiduautodele hoolimata nende vanusest, hinnast, võimsusest. Oleks hea ju suuremaid autosid rohkem maksustada, kuid see toob endaga kaasa skeemitamise, suurendab halduskoormust (rohkem ametnikke!!!) ning ajab süsteemi keerukaks. Lisatulu ca €30 miljonit. Kui maksustada teised autode kategooriad, siis veelgi rohkem. Kogu asi peaks käima automaatselt nii nagu ostaks inimene endale kohustuslikku aastast liikluskindlustust. Põhirõhk, et selleks ei peaks ametnikke juurde palkama!!!
2. Riigi investeeringud-ettevõtetesse. Riik peaks toetama uusi kulumahukaid tehnoloogiad ja ettevõtteid. Kuid vastutasuks võiks riik saada toetatud ettevõtete osaluse – vähemusosaluse ning mis veelgi olulisem, vaikiv osalus st. riigil pole õigust määrata kedagi enda poolt juhatusse, nõukogusse jne. Toetatavad projektid valib välja Kredex-EAS, kaasates selleks vajadusel ülikoolid. Suurendamaks eduvõimalust ning jätkuvalt sõrme pulsil hoidmiseks, peab toetatav ettevõte liituma mõne inkubatsiooni keskusega, kus teda toetatakse edasi nõu ja jõuga. Riigi tulu – suurenenud tööhõive, tehnoloogia areng (keeruka toote ettevõte ei põgene ära Taani, Saksamaale ja mujale nagu praegu seda pahatihti juhtub), dividendi tulu, osaluse müügitulu.
3. Endine Veeteede Amet, praegune Transpordiamet peab ennast veelgi rohkem reformima ja me peame saavutama eesmärgid laevade Eesti lipu alla toomises. Sellel teemal võib veel pikalt pajatada…
4. Nordica – meil on oma lennufirmat vaja. Siin peab suurenema surve ettevõttele, et ettevõte peab teenima kasumit või vähemalt mitte kahjumit ja tasapisi laienema. Praegu on lennunduses kehv aeg, kuid ühel hetkel saab ka seal kriis mööda. Võibolla rohkem šnitti võtta odavlennufirmadest?
5. Katuserahade kaotamine!!!!
6. Laialdasem liikluskaamerate kasutamine – ilmselgelt suurendab trahvitulu, kuid parandab ühtlasi liikluskultuuri.
7. Sümboolse summaga maksustada välisturistide Eestis ööbimist (turismimaks) – aasta 2019 baasil ning võttes maksutasemeks €5, võiks lisatulu olla ca 15 miljonit. Jällegi, eeldusel, et sellega seoses ei pea ametnikke juurde palkama – süsteem peab olema lihtne, kiire, automaatne ja lihtsuse huvides arvatavasti mitte sõltuma ööde arvust.
Ettepanekuid oleks võibolla veel, kuid need on sellised kiirelt pähe kargavad ideed.
Eraettevõtlus tegeleb kasumi nimel.
Niisama ilusate silmade eest ei toetanud nad reffe ja jõugu ühiskassa hakkas kokku kuivama.
Niipea kui nkvd taktikaid ja kgb kaastöötajaid kasutates reffijõuk riigipöörde korraldas hakkasid eraettevõtjad ühtäkki taas sponsoreerima teie grupeeringut.
Kui toetuse summa on X, siis ärimeeste teenistus peab olema X+N.
Kui palju ülaltoodud maksumaksjate miljarditest siis kuulub muutujasse N, mis grupeering korruptsiooni käigus vasakule nihverdab?