Lugedes Kreeka nõudmisi, et ei kavatse oma võlgu maksta, sest hoopis Saksamaa on neile võlgu seoses Teise maailmasõjaga, kirjutas mu fraktsioonikaaslane prantslanna Sylvie Goulard hea selgituse Kreekast, Saksamaast, võlgadest ja rahust. Refereerin seda lühidalt.
Euroopa on ehitatud valikutele, mis tihti unustatakse – koostöö kättemaksu asemel, reeglitest kinnipidamine ja solidaarsus. Nüüd kui Kreeka uus peaminister on teatanud, et “sakslastel on moraalsed kohustused meie inimeste, meie ajaloo, kõikide eurooplaste ees, kes võitlesid natsisimiga”, on ehk mõistlik ajalugu pisut meelde tuletada.
1919.a Versailles rahulepinguga pandi Saksamaale koormavad kohustused, mis viisid tegelikult järgmise sõjalise konfliktini. Seda viga ei soovitud Teise maailmasõja lõpus korrata. Seetõttu tehti 1945. aastal ajalooline valik, mis erines Esimese maailmasõjaaegsest lahendusest. Kahjude nõudmise asemel otsustati varasema vaenlasega koostööd teha. 1947.a. Marshalli plaan nagu ka Schumani deklaratsioon 9. mail 1950.aastal jälgisid uut mõtteviisi: tõmbame minevikuga joone vahele ja hakkame ühist tulevikku ehitama. Arvestades, et tol ajal olid paljud tänu sõjale kaotanud oma lähedasi, vara ning kannatanud suuresti, võib arvata, et nendel inimestel oli palju põhjuseid haududa kättemaksu. Ometi nad seda ei teinud, vaid otsustasid rahu kasuks.
Kreeka peaminister unustab oma väljaütlemises ka 1953 ja 1990.a. rahvusvahelised lepingud. Peale Teist maailmasõda jaotati Saksamaa teatavasti kaheks. Läänemaailma jaoks oli oluline ankurdada Lääne-Saksamaa läänemaailma külge. 27. veebruaril 1953 sõlmiti leping Saksamaa võlgade kohta ja riikide hulgas, kes sellele alla kirjutasid, oli ka Kreeka. Peale Beriini müüri langemist 12. septembril 1990 sõlmiti Moskva leping, mis rõhutatult kahjuhüvitistest ei räägi, sest selle lepingu eesmärk oli piirides kokkulepe saavutada.
Oleks väga ohtlik avada see mineviku Pandora laegas. Need, kes leppisid kokku Moskva lepingus, on oma kohustustest kinni pidanud. Kui selle kokkulepe legitiimsus on kahtluse alla seatud, kas siis ei või ka teised pooled ehk Saksamaa ja Venemaa oma kohustusi küsimärgi alla seada? Kuhu tõmmata piir?
Sõjaliste kahjude hüvitamise asemele on tulnud tugev solidaarsus. Kuigi Kreeka ei ole tagasi saanud oma raha, mis temalt natside poolt varastati, on Kreeka siiski saanud suur summasid Euroopa eelarvest (vastavalt Euroopa Komsjonile, ligikaudu 68 miljardit eurot alates oma liitumisest 1981.aastal). Väljamakseid Kreekale on rahastatud Euroopa teiste liikmesriikide, peamiselt Saksamaa ja nende kodanike taskust. Lisaks on Kreeka saanud 245 miljardi euro ulatuses madala intressimääraga või üldse ilma intressita laenu ja osa erasektori laene on sootuks maha kirjutatud.
Lihtne on proovida oma enesetunnet tõsta öeldes, et rikkad (põhjamaalased) peavad tasuma vaeste (lõunamaalaste) eest. Euroopa riikide vahel on suured erinevused sissetulekutes. Kuigi igasugused sellised võrdlused on delikaatsed, siis ei saa mööda vaadata faktist, et Kreekas on väga hästi toimetulevaid leibkondi, samuti on teatud erasektori ettevõtted (nt laevaomanikud) või organisatsioonid (kirik) väga heal järjel ja seda suurte maksuerandite tõttu.
Kuivõrd Euroopa Liit on demokraatlik institutsioon, siis igal ühel on õigus kritiseerida võlakriisi ajal tehtud otsuseid, kuid samas ei tohiks ükski vastutustundlik poliitik võtta riski ohustada rahu Euroopas, mis on kestnud alates Teise maailmasõja lõpust.