Küllap on enamus meist korra elus haige olnud ja seetõttu on tulnud tegemist teha ka arstidega. Kellel ei ole kodus omast käest arsti võtta või on tegemist tõsisema terviserikkega, peab pöörduma abi saamiseks tervishoiuasutusse. Kuidas patisent arsti valib ja kas tervishoiuteenus oleks patsiendile kättesaadavam ja riigile taskukohasem, kui teenuse osutajate seas valitseks vaba konkurents?

Tervishoiuteenuste osutamine on Eestis korraldatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt. Tervishoidu rahastatakse riigieelarvest, valla- ja linnaeelarvest, patsiendi poolt ja muudest allikatest. Riigi poolt ravikulude katmine toimub ravikindlustusseaduse alusel ja see põhineb kindlustatud isiku solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku kättesaadavuse ja ravikindlustuse otstarbeka kasutamise põhimõttest.

Ravikindlustuse hüvitamise kord on ülesehitatud printsiibil, mille kohaselt patisent (ravikindlustatud isik) valib tunnustatud tervishoiuteenuse osutajate hulgast endale sobiva ja haigekassa hüvitab teenuse, kui raviks on meditsiinilised näidustused.

Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Loetellu kandmisel arvestatakse muuhulgas teenuse tõendatud meditsiinilist efektiivsust, kulutõhusust, tervishoiuteenuse vajalikkust ühiskonnale ja kooskõla riigi tervishoiupoliitikaga, samuti vastavust ravikindlustuse rahalistele võimalustele.

Kuivõrd patsiendil on keeruline välja selgitada, kas arst on ikka oma tegevuses pädev või mitte, on riik tervishoiuteenuste korraldamise seadusega reguleerinud ka tervishoiuteenustel osutamiseks vajalikud nõuded, millele peavad vastama tervishoiuteenuse osutajad.

Seega on justkui kõik eeldused vabaks konkurentsiks loodud – riik on taganud nõuete ja nende täitmise kontrollimise kaudu, et tervishoiuteenuse osutajad oleksid pädevad, on loetlenud ära tervishoiuteenused, mille osutamiseks on ettenähtud meditsiinilised näidustused ja andnud ravikindlustatud patsiendile tagatise, et hüvitab tema valitud tervishoiuteenuse osutajale tema ravimiseks tehtud kulud. Tegelikkuses on aga sellesse lihtsasse skeemi toodud veel üks tahk – haigekassaga sõlmitav ravi rahastamise leping. Haigekassa ei sõlmi ravi rahastamise lepinguid kõigi teenuseosutajatega, kes vastavad nõuetele ja osutavad vajalikke teenuseid, vaid teeb seda omal äranägemisel eelistades Haiglavõrgu arengukavva kantud haiglaid. See tekitab olukorra, kus patsient ei pruugi valida mitte seda arsti, kes vabas konkurentsis oleks kõige edukam, vaid selle, kelle juures ravimisel ravi haigekassa poolt hüvitatakse. Ehk oleks aeg pöörduda tagasi ravi rahastamise algse idee juurde ja lasta patsiendil valida muutes tervishoiuteenuste turu konkurentsile avatumaks? Mujal maailmas toimib vaba konkurents ka meditsiinis. Vaba konkurents peaks muutma tervishoiuteenused patsientidele kättesaadavamaks, järelikult lühendama ravijärjekordi ning alandama hindu, mis omakorda peaks mõjuma positiivselt riigi rahakotile.

Mõistan, et haiglavõrgu arengukava oli vajalik selleks, et välja ehitada Eesti eri osadesse vajalikud meditsiinikeskused ja neile riigi poolt investeeringutoetuste eraldamine tundub samuti mõistlik, sest vaevalt selliseid keskuseid oleks saanud kiiresti rajada erakapitali toel. Kas aga ravi rahastamisel nende haiglate eelistamine teiste meditsiinikeskuste ees on mõistlik? Ma arvan, et tasuks analüüsida turutõkke eemaldamise võimalikkust, sest praegu on ravi rahastamine Eestis liiga suurte haiglate ja Haigekassa keskne.