Kõne Paide Teatri aktsioonis “33 kõnet”

mai 23, 2021, autor Kaja Kallas

Austatud kuulajad!

Mul on hea meel olla siin Paides, kus ma viimasel ajal nii tihti viibin tänu sellele, et minu abikaasa on siit pärit. Seega mina ei kuulu nende hulka, kes kiirelt 110-ga Paidest mööda tuhisevad. Paide on minu jaoks ka kodu ja soojus ja head ämma tehtud söögid.

Ma tahan teile täna rääkida sellest tervisekriisist. „Oh ei!“, mõtlete te. „Ei jaksa sellest enam kuulata ega taha midagi teada!“ Nii ära on väsitanud see pikk aasta kõiki. Aga ma tahan rääkida hoopis sellest, kas see aasta on toonud ka midagi positiivset? Midagi, mida oleme õppinud?

Pandeemia näitas meile, kui väike on maailm. Ühes maailma otsas alanud viirus levis kiiresti üle kogu maailma ja tabas kõiki piirkondi ühtemoodi. Nakkus käitus igal pool sarnaselt ja levis inimeselt inimesele. Kuigi väljakutse oli globaalne, tuli sellega tegeleda kohalikul tasandil ja tulemused hoopis erinevad. Ilmselt saavad käitumisteadlased ja antropoloogid veel pikalt kirjutada teadustöid erinevate kogukondade tegutsemismudelitest, kuid üks on hetkeks juba selge: kriisis väljendus erinevalt riikide ja rahvaste kultuuriline küpsus.

Kriisis on vaja selgeid juhiseid, sest see annab kindlust, et asi on kontrolli all. Selliseid juhiseid ja reegleid igal pool ka kehtestati. Ometi olid teatud riikides karmid piirangud ning teistes riikides polnud neid sootuks nii palju vaja, sest inimesed käitusid lähtuvalt tervest mõistusest ja piirasid end ohutajust tulenevalt ise.

Näiteks kui Lõuna-Koreas tajusid kirikud, et kirikutes võib nakkus paremini levida ja sulgesid ise uksed ilma, et keegi oleks neid selleks sundinud, siis seevastu Serbias ja Montenegros toimusid suured usujuhtide matused, mis tõid kaasa omakorda palju nakatumisi ja surmasid rituaale järginud usklike hulgas, sest usujuhid ütlesid, et usutalitlused töötavad „jumala vaktsiinina“.

Norras keelati ülemaailmse pandeemia alguses meditsiinitöötajatel riigist lahkuda, kuigi riiki ei olnud haigus veel jõudnud. Mitte sellepärast, et nad võiksid mujalt tuua viirust, vaid sellepärast, et valmistuti kriisiks ja meditsiinitöötajatel oli ette nähtud oma roll. Ja üllatuslikult meditsiinitöötajad selle vastu ei protestinud. See näitab Norra kultuurilist küpsust, kus ollakse valmis koos tegutsema.

Soomes ei ole maskikandmise kohustust, ometi inimesed maske kannavad, sest sellest on viiruse leviku tõkestamisel kasu ja see lähtub tervest mõistusest. Viiruse levik on Soomes pea olematu ja seda mitte tänu karmidele piirangutele, vaid inimeste mõistlikkusele. Ilmselt jälle näide nende kultuurilisest küpsusest.

Kuidas on läinud Eestil ja kuidas on lugu meie kultuurilise küpsusega? Ühine tegutsemine on meie individualistlikule ühiskonnale olnud väljakutse, sest meie käitumisele ühiskonnana on tugeva pitseri pannud nõukogude aeg. Taasiseseisvunud Eesti on olnud tugevalt individualistlik ühiskond ja kollektiivsel tegutsemisel on nõukogude ajast negatiivne maik manu. Seetõttu on võib-olla koos tegutsemine meile raskem kui mõnele teisele rahvale ja riigile, kel seda taaka ei ole. Aga me oleme sellega kenasti toime tulnud.

Kuust kuusse teeme uuringuid inimeste ohutaju kohta ning selle kohta, kuidas ollakse valmis oma käitumist vastavalt sellele kohandama. Ja nendest selgub, et piirangute järgimine käib käsikäes inimeste kasvava ohutajuga ning vastupidi. Valitsus ei tohi jääda hiljaks ei piirangute kehtestamisega ega ka nende mahavõtmisega. Valitsus sõltub rahvast ja rahvas sõltub valitsusest. Rahvas on emotsionaalne, aga valitsus peab otsuseid tegema ratsionaalselt, argumentidele tuginedes. Ühelt poolt pead rahva emotsiooni tunnetama, aga mitte minema sellega kaasa. Hea näide emotsiooniga kaasaminekust on 2015. aastast, kui palestiina tüdruk küsis Saksamaal varjupaika ja Merkel vastas, et varjupaigataotlejaid on tuhandeid ja ei saa. Tüdruk hakkas nutma ja ajakirjandus ning avalikkus tampisid Merkeli maatasa. Selle peale tehti kannapööre ja avati uksed pagulastele, mis tõi kaasa teistpidi kriisi.

Oleme täna targemad, kui olime eile ja aasta tagasi. Me juba enam-vähem teame, kuidas me käituma peame. Murdmaks välja vajadusest pidevalt ühiskonda lukku keerata, tulime välja valge raamatuga, et kokku leppida, kuidas ühes või teises valdkonnas võiks inimesed erinevate riskitasemete puhul käituda, hoidmaks ära viiruse laiem leviku ka ilma, et valitsus karme piiranguid kehtestaks. Sest kõikide piirangute kehtestamisel on alati ka nähtamatud ohvrid – inimesed, kes on kaotavad töö või on sunnitud oma elutööna ehitatud ettevõtte sulgema või lapsed, kelle haridustee kannatab. Mõneti oli valge raamatu kokkupanek tervest talupojamõistusest tulenevate käitumisjuhiste kirjapanek, millele aitasid kaasa organisatsioonid, kelle tegevust piirangud kõige enam mõjutasid.

Tulles nüüd kõne alguse juurde – kas te ei ole märganud, et ajal, mil maailm on meie ees justkui kinni läinud, kui suletud on nii koolid, kinod kui kohvikud, kui meie emotsioone väljendavad ainult silmad, sest meie näod on olnud kaetud; kas te ei ole tähele pannud, et just sel ajal, mil paljud meist on füüsilises, aga veel rohkem vaimses isolatsioonis, et just sel ajal oleme mõistnud, kui vajalikud me tegelikult üksteisele oleme?

Mind on pannud see mõtlema, kuidas me kõik üksteisest sõltume. Ühiskonnana tervikuna, aga ka igas kollektiivis. Isegi üheskoos bussiga sõites või söögilauas istudes, võõrad võõraste kõrval. Üks inimene võib juhuse tahtel ja pahatahtmatult, kuid ka hoolimatusest rikkuda ära kümnete inimeste elu ja tervise. Aga ma olen päris kindel, et enamik inimesi on selle ängistava pandeemia ajal oma vastutustundega ise ära hoidnud kümnete, võib-olla sadade inimeste haigestumist. Ka teie, head Järvamaa inimesed, olete enese teadmatagi olnud paljude oma lähedaste, sõprade ja kolleegide päästjad. Ilma valget raamatut lugematagi…

Ja ma soovin siiralt, et see hoolivuse tunne meie südames püsiks. Et vaktsiin, mille abil me viirusest ühel päeval lõplikult jagu saame, ei muudaks meid immuunseks üksteise murede suhtes. Võib-olla ongi see koroonapandeemia ainus pluss, kui sellest viirusest üldse midagi positiivset otsida – suletuina muutusime me avatumaks. Maailm ei läinud meie jaoks väiksemaks, vaid hoopis vastupidi – suuremaks. Me oleme ka tugevamad kui varem. Kogemusi on meil nüüd rohkem niikuinii. Ja see kehtib ka valitsuse kohta, mille juhina oli mul au teie ees täna siin Paides seista.

Ma tänan teid kõiki ja – olge terved!

22. mail 2021 Paide keskväljakul

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad