Kõne julgeolekupoliitika aluste tutvustamisel Riigikogu I lugemisel 6. veebruaril 2023

Lugupeetud Riigikogu esimees, head Riigikogu liikmed

Mul on hea meel olla täna teie ees, et tutvustada uuendatud julgeolekupoliitika aluseid. Nii olulisi teemasid, nagu julgeolek peab ühiselt arutama ja ühiselt edendama. On suur väärtus, kui suudame säilitada julgeolekupoliitika suurtes küsimustes üksmeele ja ei lase seda päevapoliitikal mõjutada.

Valitsus edastas 24. jaanuaril Riigikogule uuendatud „Eesti julgeolekupoliitika alused“. Sellel strateegilisel raamdokumendil on kolm peamist eesmärki: esiteks kirjeldada julgeolekukeskkonda 2023. aasta alguse seisuga, teiseks selgitada Eesti eesmärke pingelisemaks muutunud julgeolekukeskkonnas ja kolmandaks kirjeldada seatud eesmärkide saavutamiseks vajalikke samme.

Ma loodan, et Riigikogu kinnitab julgeolekupoliitika alused veel enne valimisi. See oleks praeguses julgeolekukeskkonnas oluline sõnum nii Eesti inimestele kui rahvusvahelisele üldsusele: Eestis on tugev parteideülene pühendumine julgeoleku tugevdamisele.

Alustuseks lühidalt julgeolekupoliitika uuendamise kontekstist

Uuendasime Eesti julgeolekupoliitika aluseid, sest rahvusvaheline julgeolekukeskkond on halvenenud. Venemaa alustas Ukraina vastu täiemahulist sõda. Sellele eelnenud COVID-pandeemia näitas tsiviilkriisiga kaasnevate mõjude olulisust. Need suundumused on muutnud julgeolekupoliitilist mõtlemist nii Eestis kui ka vabas maailmas laiemalt.

Näeme sarnast protsessi mitmetes riikides – tulenevalt möödunud aasta sündmustest sõnastatakse julgeolekupoliitilise mõtteviisi muutusi ka meie liitlaste ja partnerite strateegiates.

Julgeolekupoliitika aluste uuendamist alustati 2021. aasta lõpus. Selle jaoks korraldas Riigikantselei temaatilisi seminare, kuhu olid kutsutud nii Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjonide, ministeeriumite, erasektori kui akadeemiliste asutuste esindajad.

Venemaa Föderatsiooni agressioon Ukraina vastu seiskas selle töö ja nõudis uut julgeolekukeskkonna hindamist. Seetõttu oleme Riigikogu ees uuendatud dokumendiga just praegu.

On tähtis, et saaksime rääkida oma julgeolekust otse, kõigile arusaadavalt ja keskendudes kõige põletavamatele teemadele tänases olukorras. Seda võimaldab praegune julgeolekupoliitika aluste dokument oma teadliku lühidusega, hõlmates kõige olulisemat.

Tahan tänada Riigikogu välis- kui riigikaitsekomisjoni nende panuse eest julgeolekupoliitika uuendamisse, seda nii aluspõhimõtteid arutades kui sisulisi ettepanekuid tehes. Nagu ka üle-eelmisel nädalal komisjonidega kohtudes komisjonide liikmed ütlesid, oli protsess konstruktiivne ja üksteist ärakuulav.

See annab meile riigina lootuse, et olulistes küsimustes nagu julgeolek me leiame ühise keele ja suudame liikuda edasi julgeolekupoliitika aluste kinnitamisega ka valimiste eelsel ajal.

Uuendatud julgeolekupoliitika alused toetuvad 2017. aastal kehtima hakanud „Eesti julgeolekupoliitika alustele“. Eelmine versioon oli pikk ja põhjalik ning märkimisväärne osa sellest on endiselt relevantne.

Seetõttu ei ole uuendatud julgeolekupoliitika aluste eesmärk teha põhimõttelisi muudatusi või algatada täiesti uusi poliitikaid. Uuendatud dokument sõnastab eelkõige selle, mis on viimase aasta ja enama jooksul toimunud ja tulenevalt muutunud julgeolekukeskkonnast seame enda tegevuste fookuse täpsemaks.

Eesti eesmärk on ja on alati olnud muuta agressioon Eesti riigi vastu teostamatuks. Küll aga teeme me täna nii ise kui koos liitlastega oluliselt rohkem enda julgeoleku tagamiseks. Oleme ajalooliselt kõrgele tasemele tõstnud oma riigikaitsekulud. Eesti kaitsekulutused 2023. aastal ületavad 2,85 protsendiga SKP-st ühe miljardi euro piiri. Juba 2022. aastal suunasime sõjalisele kaitsele täiendavalt rohkem kui 1,2 miljardit eurot.

Uus julgeolekupoliitika alused toob välja, et praeguse julgeolekukeskkonna suurim strateegiline väljakutse on intensiivistunud vastasseis erinevate poliitiliste, majanduslike ning ühiskondlike süsteemide vahel. Demokraatial, turumajandusel, õigusriigil ja inimõigustel põhinev väärtusruum on surve all ning ideoloogiline vastukaal sellele suureneb.

Oleme jõudnud varjatud konkurentsist avatud vastasseisuni, sealhulgas ulatusliku sõjategevuseni Euroopas. Kuigi Tallinna ja Kiievit lahutab üle 1200 kilomeetri, on agressoriks meie ühine naaber.

Eesti jaoks on eksistentsiaalselt oluline, et me oleme osa demokraatlikust kogukonnast ja demokraatlik kogukond püsib ühtse ja tugevana. Möödunud aasta on toonud eriti selgelt välja selle, mida oleme alati teadnud – demokraatia hoidmine on samuti osa julgeolekupoliitikast. Lisaks on Ukraina sõda – taas kord – näidanud, et ühine tegutsemine on meie tugevuse võti.

Üks peamisi muudatusi on, et toome üheselt välja, et suurim julgeolekuoht Eestile on Venemaa Föderatsioon. Venemaa Föderatsiooni eesmärk on lõhkuda ja ümber kujundada Euroopa julgeolekuarhitektuur ja reeglitel põhinev maailmakord ning taastada mõjusfääride poliitika. Vene oht on olnud meile kogu aeg teada, kuid varasemalt ei olnud kombeks sellest nii otse rääkida. Venemaa ei ole juba ammu enam ei vaba ega demokraatlik riik, kus inimesed saaksid karistust kartmata oma arvamust avaldada.

Äsja ilmunud CATO Instituudi Inimvabaduse indeksi (The Human Freedom Index) kohaselt on Eesti maailmas vabaduselt kolmandal kohal. Selle üle võime tõeliselt uhked olla. Me pole mitte ainult kõige vabam riik Ida-Euroopa riikide seas, me oleme kõige vabam riik nii Euroopa Liidus kui NATO-s. Aga siin peitub ka meie murekoht. Meie naaber Venemaa on samas nimekirjas alles 119. kohal jagades seda kohta Maliga.

Et te mu murest paremini aru saaksite, loen teile ette paar rida Paul-Eerik Rummolt:

„Vägivald armastab vabadust,

tahab ta võita ja vallutada,

vägivald igatseb vabadust,

enda najale kallutada“ 

Venemaa kallaletung Ukrainale kinnitab seda – vägivald armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada…

Meie oleme kogu aeg teadlikud olnud sellest, et meie naaber on agressiivne ja ettearvamatu. Peamine muudatus võrreldes varasemaga on, et tänaseks jagavad sama ohuhinnangut paljud liitlased ja partnerid.

Ka NATO uus strateegiline kontseptsioon, mille NATO liidrite 2022. aasta Madridi tippkohtumisel vastu võtsime, ütleb selle selgelt välja.

Muudatus võrreldes 2017. aastaga on ka see, et väljakutsena on esmakordselt ära mainitud Hiina, kes kasvatab enda mõjuvõimu rahvusvahelisel areenil ja strateegilistes valdkondades.

Lisaks on uues julgeolekupoliitika alustes kesksel kohal teadvustamine, et julgeolek algab meie enda tegevusest. Peame tegema kõik meist oleneva, et tugevdada Eesti julgeolekut, sõjalist kaitset ja laiapindset riigikaitset.

Kuigi julgeolekupoliitika on pidevas arengus, siis võime öelda, et Eesti suund oma julgeoleku kindlustamisel on olnud õige. Prioriteetsed olid juba varasemalt – nagu ka nüüd – sõjalise kaitse tugevdamine, laialdase riigikaitse arendamine, igaühe roll kriisikindluse tagamisel, Eesti rahvusvaheline aktiivsus ja tugevad liitlassuhted.

Tulenevalt muutunud rahvusvahelisest julgeolekukeskkonnast peavad aga Eesti riik ja ühiskond tervikuna tegema senisest märgatavalt kiiremini ja suuremaid pingutusi julgeoleku ja kriisikindluse tugevdamiseks, olema valmis riskideks, mille tõenäosus tundus varasemalt väga madal.

Vastavalt uuele julgeolekupoliitika alusele tegutseb Eesti julgeoleku tugevdamiseks viies omavahel tihedalt seotud ja üksteist toetavas tegevusvaldkonnas, mis moodustavad terviku ning mille iga osa on samaväärse tähtsusega: 1) ühiskonna sidusus ja riigi kerksus, 2) majandusjulgeolek ja elutähtsad teenused, 3) sisejulgeolek ja avalik kord, 4) sõjaline kaitse, 5) rahvusvaheline tegevus. Kett on täpselt nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli.

Muutunud julgeolekukeskkonnas vajame me julgeolekuhuvide kaitsmiseks suuremat rahastust. Julgeolekupoliitika alused seavad selles osas selge ambitsiooni. Tulenevalt kasvanud sõjalisest ohust on vajalik sõjalise kaitse kulude tase vähemalt 3% SKP-st, millele lisanduvad Eesti kui vastuvõtva riigi kulud.

Täiendavalt on vajalik kindlustada mittesõjaliste võimete arendamiseks püsiv rahastamine – laiapindne riigikaitse tervikuna peab olema tugev. Valmistudes kõige tõsisemateks kriisideks, sh sõja ajal toimimiseks, oleme valmis lahendama ka väiksema mõjuga olukordi.

Eraldi oleme ühe prioriteedina välja toonud elanikkonnakaitse, mille efektiivseks arendamiseks on samuti vaja tagada riigi püsirahastus.

Peame arvestama, et julgeolekupoliitika alused on dokument, millega sõnastame arengusuuna nii Eesti inimestele kui saadame strateegilisi sõnumeid meie sõpradele ja liitlastele ja vastastele täpselt samamoodi. Kasutagem seda võimalust targalt.

Toon välja neli peamist sõnumit, mida uuendatud „Eesti julgeolekupoliitika alused“ kannab:

Esiteks, Eesti kaitseb end igal juhul ja kõikide ohtude eest, sõltumata nende päritolust või ilmnemise ajast ja kohast kui tahes ülekaaluka vastase vastu. Eesti ei alistu kunagi.

Teiseks, Eesti ei ole üksi. Eesti on osa demokraatlike riikide kogukonnast; Eesti on NATO liitlane ja Euroopa Liidu liikmesriik. Eesti välispoliitilise tegevuse nurgakivid on aktiivsus rahvusvahelistes organisatsioonides, ergas piirkondlik koostöö ning tihedad ja tõhusad kahepoolsed suhted liitlaste ja partneritega.

Kolmandaks, kollektiivne heidutus on tugev. Tugev heidutus toetub mitmele sambale:

NATO peab olema valmis viivitamatuks kollektiivseks kaitsetegevuseks kogu alliansi territooriumil.

NATO on tugevdanud kaitsehoiakut alliansi idatiival lähtudes  tõkestusheidutuse põhimõttest, et veenda agressorit, et tema eesmärkide saavutamine sõjaliste vahenditega on võimatu.

Usutav tõkestusheidutus koosneb Eesti enda tugevdatud kaitsevõimest, sellega integreeritud liitlaste lahinguvõimelisest kohalolust ja määratud tugevdusüksustest, toimivast juhtimisstruktuurist, eelpaigutatud varustusest, kvaliteetsetest kaitseplaanidest ja nende läbiharjutamiseks regulaarsetelt korraldatavatest õppustest, liitlaste tahtest ning suutlikkusest kriisi korral kiiresti siirdada täiendavaid vägesid, võimeid ja varustust.

Ning neljandaks, Eesti on teadlik mõjutustegevusest ja valmis hübriidohtudega silmitsi seisma.

Venemaa Föderatsioon, ja mitte ainult, kasutab järjepidevalt oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks hübriidrünnakuid. Nende sihiks on survestada poliitilisi ja ühiskondlikke valikuid Venemaa Föderatsioonile sobivas suunas ja tekitada usaldamatust ja ühtsuse murenemist nii riikide sees kui ka riikidevahelistes suhetes.

Oluline on teadvustada, et hübriidrünnak, nagu ka küberrünnak, võib küündida NATO artikkel 5ni.

Eesti kindlustab kriisikindluse läbivalt kõikides valdkondades ja see peab muutuma osaks tavapärasest tööst. Valdkondade ülene pidev kriisikindlus on hädavajalik, et meid oleks raskem ning kulukam rünnata ja et me taastuksime rünnakutest võimalikult kiiresti. Tooksin uuendatud julgeolekupoliitika aluste valguses välja mõned olulisemad tegevused kriisikindluse tugevdamise suunas:

Tagame turvalised tarneahelad ja välisinvesteeringute läbipaistvuse strateegilistes valdkondades.

Eesti eesmärk on saavutada ja säilitada täielik energiasõltumatus Venemaa Föderatsioonist ning muuta oma energiaportfell mitmekesisemaks.

Kindlustame turvalise küberruumi. Arvestades Eesti riigi ja ühiskonna sõltuvust digitaalsetest teenustest, kindlustab riik avalike teenuste kättesaadavuse, andmete konfidentsiaalsuse ja terviklikkuse, sealhulgas kriisides.

Läbi tõhusa välispiiri valve kindlustame nii Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO julgeoleku.

Elutähtsate teenuste toimepidevus, sh sõja ajal, on hädavajalik.

Kõigil ühiskonna tasanditel peavad kriisikindluseks olema endal varud.

Selleks, et vältida elanike hoiakute mõjutamist viisil, mis viib põhiseaduslikku korda ohustavate konfliktideni, tuleb kiirelt tuvastada informatsiooniline mõjutustegevus, sealhulgas desinformatsioon, ning takistada selle levikut.

Eesti jätkab sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi kriisivalmiduse tugevdamist vastavalt ohtudele ning toetudes Covid-pandeemiast saadud õppetundidele.

Julgeolekupoliitika aluste uuendamise ajal algas Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu. Paljud Ukraina sõja õpituvastused saavad selgeks alles aastate jooksul, kuid praegune dokument arvestab olemasolevat teadmist ja esmaseid õpituvastusi.

Esiteks, Ukraina sõda näitab taas kord, et sõda on kõikehõlmav, ükski valdkond ei jää sellest puutumata. Julgeolek on tervik. See tähendab, et Eesti julgeolek sõltub igaühe panusest: üksikisikud, kogukonnad, ettevõtted, kohalikud omavalitused ja põhiseaduslikud institutsioonid.

Teiseks, panustame senisest rohkem nii sõjalise kaitse kui laiapindse riigikaitse arendamisse. Eesti panus riigikaitse tugevamisse ja ka Ukraina abistamisse on oluline signaal nii sisse- kui väljapoole: me anname endast maksimumi julgeoleku tagamiseks. Lisaks kehtib alati põhimõte, et aita ennast ise, siis aitavad sind ka teised.

Kolmandaks, rahva tahe oma riiki iga hinna eest kaitsta on kriitilise tähtsusega.

Neljandaks, liitlassuhted on keskse tähtsusega meie julgeoleku tagamiseks.

Viiendaks, meie hääl peab rahvusvahelisel areenil kõlama. Eesti rahvusvaheline nähtavus ja mõju on kasvanud. „Ei iialgi enam üksi“ poliitika on end õigustanud – oleme arutelude laua taga, ühiste otsuste tagant tõukajad. Meie geograafia ja ajalooline kogemus annavad meie sõnale kaalu. Taas hinnatakse meie teadmisi Venemaast ja Kremli mõistmist.

Inimesed ja eriti poliitikud kipuvad tihtipeale nägema asju mitte sellistena, nagu nad on, vaid sellistena, nagu mugavam näha on. Tüüpiline näide ja küsimus on kasvõi see, kas Venemaa sõda on Putini või vene rahva sõda Ukraina vastu. Ma arvan, et vastus ja vastutus on selles küsimuses ühene – see on vene rahva sõda ja vene rahva ühine kuritegu. Nii kaua, kui vene rahvas ei suuda muuta süsteemi, mis iseennast taastootes pidevalt pukki upitab ainuvalitsejaid, kes sellest pukist enam iialgi vabatahtlikult või valimiste tulemusel ei loobu, nii kaua vastutab vene rahvas ka selle eest, milliste kuritegudeni selline absoluutne võimutäius paratamatult viib. See tõdemus teeb minu arvates täiesti mõttetuks ka igasugused diskussioonid „nn. süütute vene sportlaste, kultuuritegelaste ja nii edasi ja nii edasi“ lubamisest rahvusvahelisele areenile. Ka see on julgeoleku küsimus ja julgeolekut kompromissidega ei osteta.

Hea riigikogu,

Ma lõpetaks oma tänase esinemise teie ees hea meelega üksmeeles ja üksteist kiites. Aga mul on üks mure või tegelikult üks väga halb mälestus. Kõnekäändki ütleb, et kes vana asja meelde tuletab, hoiab ära selle kordumise tulevikus. Möödunud nädalal ERR-is toimunud julgeolekualasel debati ütles üks osaleja, et riigikaitse pole moeasi. Kuldsed sõnad. Aga kas need ka tõele vastavad, on iseasi. Möödunud aasta 19.jaanuaril tulin ma teie ette tegema poliitilist avaldust julgeolekuolukorra kohta. Ajad olid ärevad, kõik luureandmed viitasid üheselt sellele, et Venemaa on alustamas täiemahulist sõda Ukraina vastu ja Eesti valitsus oli otsustanud erakorraliselt suurendada kulutusi riigikaitsele 380 miljoni euro võrra. Sellest tulingi riigikogule rääkima koos toonase kaitseministri Kalle Laanetiga. Venemaa rünnaku alguseni oli jäänud vaid pisut üle kuu aja.

Eeldasin, et selles olukorras on kõigi riigikogu erakondade esmane mure julgeolek, sest „riigikaitse pole moeasi“. Tagantjärele mõeldes peab paraku möönma, et mõnede erakondade jaoks on küll. Selle asemel, et selles ülikriitilises olukorras riigimehelikult käituda, tegi üks osa saalis kõik selleks, et protseduurikaga naeruvääristada …. Ma isegi ei tea, keda või mida? Mind? Kaitseministrit, keda ei lastudki esineda? Eesti julgeolekut? Või mida?  Ma soovitan kõigil valijatel otsida riigikogu kodulehelt üles 19.jaanuari 2022.aasta istungi stenogramm. See on piinlik ja häbiväärne lugemine ja ma palun kogu südamest, et te mitte kunagi enam ei laseks mängulustil võimust saada siis, kui küsimuse all on riigikaitse ja Eesti julgeolek.

Lõpetuseks,

Strateegilised raamistused on olulised poliitiliste suundade näitamiseks ja riikliku positsiooni võtmiseks. Eesti riigi ja Eesti poliitikute seisukohti ning valikuid pannakse tähele kaugel väljaspool meie piire. Meid jälgivad nii meie sõbrad kui vaenlased. See paneb meile vastutuse, mis on suurem kui kunagi varem. Meid kuulatakse, meiega arvestatakse ja me ei ole üksi. Oma tegudega demonstreerime me veenvalt oma pühendumist julgeolekule. See annab meile moraalse õigustuse ka teistelt oodata.

Eesti julgeoleku tagamine peab olema järjepidev töö. Meil on veel palju teha ning käesolevad julgeolekupoliitika alused seavad selge suuna lähiaastateks.

Aitäh!