Kõne Euroopa Parlamendis 9. märtsil 2022

märts 09, 2022, autor Kaja Kallas

Originaal inglise keeles / original speech in English: here

Austatud president Metsola,

lugupeetud Euroopa Parlamendi liikmed,

head külalised

Mul on au ja privileeg täna teie poole pöörduda. Euroopa Parlament ei ole mitte ainult Euroopa demokraatia koda, see oli ka minu poliitiline kodu neli aastat. Nii et siin ma tunnen end koduselt, olen sõprade keskel.

Kahjuks ei saa meie kaaseurooplased Ukrainas sama öelda. Nad võitlevad oma kodumaa eest, oma lähedaste eest, oma vabaduse eest valida ise oma saatus. Ukraina relvajõud osutavad ägedat vastupanu, mida president Putin ei oodanud.

Inimesed on tänavatel lehvitamas lippe pealetungiva armee suunas, kutsudes neid tagasi koju pöörduma. Ukraina põllumehed on saanud kuulsaks pukseerides oma kodumaal äravõetud tanke. Üks sotsiaalmeedias leviv lugu räägib isegi naisest, kes suutis jagu saada vene droonist, visates selle pihta purgi hapukurke. (Ta ise väitis, et tegemist oli tegelikult marineeritud tomatitega),  Kommenteerija küsib: “Kuidas nad mõtlesid seda riiki vallutada?”

Samal ajal põgenevad paljud teised inimesed üle riigipiiride – üle kahe miljoni inimese on pääsenud sõja eest Euroopa Liitu ja turvalisusesse. Aga põgenikevoog jätkub. Nagu ütles üks humanitaartöötaja: “Konfliktis jälgige alati, kuhu suunduvad sõjapõgenikud.” Praeguses sõjas suunduvad nad EL-i, mitte Venemaale.

Putini sõda on toores sõjaline agressioon iseseisva ja suveräänse riigi vastu, kes ei taha midagi enamat kui täita omaenda Euroopa unistust. Eesmärk on terroriseerida tsiviilisikuid. Me oleme seda varem näinud Groznõis ja Aleppos: lasteaiad, haiglad, eluhooned on sihikul, see on vastuolus rahvusvahelise humanitaarõigusega.

Te olete oma telefonides lõputult halbu uudiseid kerinud, nagu minagi. Nii et ma ei pea teile rääkima julmustest, mis toimuvad praegu, iga päev, sellistes kohtades nagu Harkiv, Mariopul ja Kiiev, kus paljud inimesed on ilma vee, elektri ja toiduta.

Putini sõda on jätnud ka tavalised venelased ilma ligipääsust tõesele infole, nad elavad isoleeritud inforuumis. Me arvasime, et ajal, mil meil on internet, ei ole see enam võimalik. Aga see on tõsi. Meie ülesanne on murda see valede müür. See on keeruline ülesanne, me peame mobiliseerima oma tehnoloogilise potentsiaali, et võita sõda tõe eest. Ja on ütlematagi selge, et globaalsetel internetiplatvormidel on suur roll.

Kui lubate, proua president, sooviksin pöörduda ka otse Venemaa elanikkonna poole.

Kallid sõbrad Venemaal, Euroopa Liit ei tegutse teie vastu. Meie tegevuste eesmärk on isoleerida president Putin ja tema valitsus, mis on viimas läbi jõhkrat sõda Ukraina vastu. Te näete praegu ainult puuduse algust, see kõik muutub palju hullemaks sanktsioonide edenedes. Teie valitsus on juba kehtestamas tavasid, mis on mulle tuttavad nõukogude minevikust. Nagu tsensuur. Nagu ajakirjanike ähvardamine 15-aastase vanglakaristusega sõjast kirjutamise eest. Nagu toiduainete normeerimine. Näiteks lastes  õpetajatel anda aru oma õpilaste ja nende vanemate poliitilistest suunitlustest. Hargmaised  ettevõtted lahkuvad Venemaalt, lennufirmad enam ei lenda, te ei saa enam oma VISA ja Mastercardi pangakaarte kasutada.

Ükski meie tegevustest ei ole suunatud teie vastu. See on suunatud president Putini ja tema valitsuse vastu. Me mõistame, et see teeb teile haiget, nagu ka meile.

See teeb teile haiget, sest autokraat ei hooli inimestest, ta hoolib ainult oma võimust. Sellest on demokraatlikes riikides nii raske aru saada.

Eelmise aasta Nobeli rahupreemia laureaat Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov nimetas seda küsimuseks kahe variandi vahel: “inimesed riigi või riik inimeste jaoks.” Kallid sõbrad Venemaal, me loodame jätkuvalt näha demokraatlikku ja stabiilset Venemaad, kes austab oma naabreid ja juhindub õigusriigi põhimõtetest.

* * *

Austatud president, kallid parlamendiliikmed!

Alates 24. veebruarist, mis oli juhuslikult Eesti iseseisvuse 104. aastapäev, on maailm muutunud. President Putini sissetung Ukrainasse on tekitanud meie kontinendil ebakindluse seisundi, mida me pole näinud alates 1939. aastast. Ja nagu me nägime pärast Teist maailmasõda, meie maailm ei naase olukorrani status quo ante.

Venemaa suhted välismaailmaga muutuvad.

Kuidas taastada usaldus rahvusvahelise õiguse ja korra austamise vastu? Euroopa suhtumine julgeolekusse muutub ja meie institutsioonilised struktuurid peavad kohanema. Ja selle kõige juures taasavastame, milles liberaalne, rahvusvaheline reeglitel põhinev kord üldse seisnes.

Lühidalt öeldes, tulevikus me räägime sellest, mis oli “enne” ja mis tuli “pärast”.

Vaba maailm on juba hakanud reageerima. Ja Euroopa Liit on olnud selles vastuses esirinnas. Mis iseenesest on teretulnud muutus. EL-i ei nähta tavaliselt väga nõtke süsteemina. Kuid julgeoleku osas oleme viimase kahe nädala jooksul muutunud rohkem kui viimase kolmekümne aasta jooksul.

Oleme kehtestanud kolm rangete sanktsioonide paketti lisaks sanktsioonidele, mis kehtivad alates Venemaa sissetungist Donbassi ja Krimmi annekteerimisest 2014. aastal. Me oleme külmutanud varasid, peatasime Moskva juurdepääsu välismaal hoitavatele reservidele ja viskasime Venemaa SWIFTist välja. Oleme sulgenud oma õhuruumi Venemaal registreeritud, sealses omandis olevatele ja Venemaalt käitatavatele lennukitele. Me oleme välja lülitanud desinformatsioonikanalid, mis on maskeeritud meediaväljaanneteks. Ja me oleme tegutsenud selleks, et kasutada Euroopa rahutagamisrahastut, et saata Ukrainale pool miljardi euro väärtuses hädavajalikke kaitserelvi ja mittesurmavat abi.

EL on tegutsenud kiiremas korras, veendunult ja ühtselt, mis on üllatanud president Putinit. See on üllatanud kogu maailma. Ja ma julgen öelda, et me üllatasime ka ennast. Me oleme tõepoolest tegutsenud geopoliitilise liiduna.

Ka meie kodanikud on reageerinud. Avades oma rahakotid ja südamed. Võttes vastu sõjapõgenikke, tihtipeale ka oma kodudesse. Osaledes vabatahtlikena humanitaarmissioonidel. Kogudes toitu, riideid ja ravimeid sõja eest põgenejatele. Ärgem unustagem Iiri kalureid. Meie kodanikud näitavad üles suuremeelsust ja suhtumist, mis teeb mind uhkeks, et olen eestlane ja olen uhkeks, et olen eurooplane.

Ma tean üht-teist võõraste lahkusest. Nagu paljud teist teavad, olen ma küüditatute laps, kelle ema Stalin Siberisse saatis. Minu ema oli vaid kuuekuune, kui ta koos ema ja vanaemaga loomavagunis küüditati sinna, mida eestlased kutsuvad “külmaks maaks”. See oli võõras, kes andis mu vanaemale purgi piima, mis hoidis mu ema reisi ajal elus. Need olid võõrad, kes kuivatasid lapse mähkmeid oma nahal, sest see oli ainus soe koht loomavagunis. Ja just võõrad olid need, kes aitasid neil tagasi Eestisse pöörduda.

Nii võiks öelda, et meil, eestlastel, on oma kogemus küüditamise ja sõdade eest põgenemisega. Ja meil on ka mõningaid kogemusi Venemaaga, mida me oleme püüdnud jagada ülejäänud ELiga alates ühinemisest. Täna 78 aastat tagasi pommitas Punaarmee minu kodulinna Tallinna maatasa.

Kuid mu ema, seesama laps, kes tegi oma esimese välisreisi Siberisse, õpetas mulle alati, et on ebaviisakas öelda: „Ma ju ütlesin sulle.”

* * *

Austatud president, kallid parlamendiliikmed!

Me peame tegelema pikemaajalise vaatega. Me peame olema strateegiliselt kannatlikud, sest homme ei alga rahu. Venemaa eeldab, et astume peagi sammu tagasi. Nagu Dmitri Medvedev selgitas Putinile hiljutisel Venemaa Julgeolekunõukogu avalikul kohtumisel, tsiteerin: „Varem või hiljem tüdinevad nad (lääs) ise, nad tulevad meilt küsima, kas naasta arutelude ja läbirääkimiste juurde kõigis strateegilise julgeoleku küsimustes.” Tsitaadi lõpp. Putin tuleb meid proovile panema ja jah, me peame sellele vastu seisma.

See tähendab, et me peame jätkama Ukraina iseseisvuse eest võitlejate toetamist, andes samal ajal aega sanktsioonidele ja isoleerivatele tegevustele, et need täies mahus toimiksid.

See nõuab meilt kõigilt pidevaid jõupingutusi. Kuid me peame mõtlema ka sellele, mis edasi saab.

Ma näen kahte tegevusvaldkonda.

Esiteks peame oma põhimõttelisest meelemuutusest tegema aruka ohjeldamise poliitika.

Me kõik tahame demokraatlikku ja turvalist Venemaad. Euroopa Parlament väljendas seda soovi eelmisel aastal, kui ta austas Venemaa opositsioonijuhti Aleksei Navalnõid Sahharovi auhinnaga.

Aga ma pean süsteemse muutuse all silmas selle kindlustamist, mida vaba maailm on viimastel nädalatel saavutanud ja millele peame toetuma edaspidi. Me peame seda tegema koos oma usaldusväärsete Atlandi-üleste partneritega ja teiste sarnaselt mõtlevatega riikidega. Ja on palju samameelseid partnereid: eelmisel nädalal hääletas ÜRO Peaassambleel valdav enamus maailma üldsusest, 141 riiki, selle poolt, et mõista hukka Venemaa sõjaline agressioon Ukraina vastu. See hääletus ei näita mitte ainult võitu mitmepoolsele diplomaatiale, vaid ka võitu õigusriigile põhimõtetele.

Samuti peame ühiselt andma oma tugeva toetuse Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, kui selleks jõuab kätte õige aeg. Eelmisel nädalal teatas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör Karim Khan, et 39 Rooma statuudi osalisriiki suunanud selle olukorra talle läbivaatamiseks. See võimaldab tal jätkata mis tahes minevikus toimunud ja praegu toimuva sõjakuriteo, inimsusevastaste kuritegude või genotsiidi uurimist, mille on ükskõik milline isik ükskõik millises Ukraina territooriumi osas toime pannud.

Siin ELis peame rohkem ja kiiremini pingutama, et vähendada oma energiasõltuvust Venemaa gaasist ja naftast. Kuna me oleme juba pühendunud rohelisele üleminekule, on see kasulik nii meie energiasõltumatusele kui ka planeedile. Samuti peame kiiresti tegutsema, et sünkroniseerida Ukraina elektrivõrk Mandri-Euroopa elektrivõrguga. Ja jälgige, et kõik ELi osad oleksid sünkroniseeritud mandrivõrguga.

Rääkides kaitsest: meie eelmise nädala otsused kasutada Ukraina abistamiseks Euroopa rahutagamisrahastut on vaid esimene samm meie mandri julgeoleku tugevdamise suunas. Me peame muutma oma heidutava poosi kaitseplaaniks.

Olen teadlik, et mitte kõik ELi liikmesriigid ei ole NATO liitlased. Kui mu isa juhtis Eesti liitumisläbirääkimisi NATO-ga, küsiti temalt tihti: „Miks sul seda vaja on? Venemaa ei kujuta endast enam ohtu ”. Me tundsime oma naabrit siis ja tunneme oma naabrit nüüd. Ma võin olla tänulik otsuse eest liituda kaitseallianssiga. Kuid alliansi liikmeks olemisega kaasnevad ka kohustused. Kaks protsenti SKTst kaitsekulutuste eesmärgist peab saama absoluutne miinimumnõue. Eesti võttis selle otsuse vastu juba kümmekond aastat tagasi. Lubage mul siinkohal tänada Saksamaad selle eest, et ta on astunud varem ettekujutamatu sammu, tõstes oma kaitsekulutused kahele protsendile. Kogu Euroopa tänab teid.

Lubage mul siinkohal selgelt öelda, et Euroopa kaitse tugevdamisel peame töötama käsikäes NATOga. Oleme korduvalt kokku leppinud, et tugevam Euroopa tähendab tugevamat NATOt, nii nagu tugevam NATO tähendab tugevamat Euroopa kaitset. Ootan kolmandat ELi ja NATO ühisdeklaratsiooni selles küsimuses.

Tugevam Euroopa kaitse tähendab meie kulutuste arukat ja koordineeritud planeerimist. Me peame keskenduma suutlikkusele, mis on iga liikmesriigi jaoks liiga kulukas, et seda ise arendada, näiteks kaugmaa õhutõrje, sealhulgas rakett-tõrje.

Meie Euroopa võimekused peavad olema liikuvad, et saaksime neid vajaduse korral kiiresti liigutada. Ja nad peavad olema tipptasemel. Venemaal võib olla tohutu sõjaline jõud, kuid me suudame konkureerida kvaliteetse, läbimurdelise tehnoloogiaga. Soovitan tungivalt, et kõik liikmesriigid esitaksid ainult need alalise struktureeritud koostöö (PESCO) projektid, mis sisaldavad tehnoloogilise uuendusi.

Ja siin on kainestav mõte: Euroopa kaitse tõhustamisel peame leidma ELis konsensuse, et mõnikord on parim viis rahu saavutamiseks valmisolek kasutada sõjalist jõudu.

Need on minu mõtted aruka ohjeldamise poliitika vajalikkuse kohta.

Lubage mul nüüd rääkida teisest valdkonnast, millele peaksime keskenduma, kui mõtleme uuele sõjajärgsele korrale.

See on Ukraina tulevik.

Austatud president, kallid parlamendiliikmed!

Ukraina sattus 2014. aastal rünnaku alla, sest ta tahtis Euroopa Liiduga ühineda. Ukraina sattus relvastatud rünnaku alla 24.veebruaril, sest püüdis võtta endale oma õiguspärast kohta meie seas. Meie huvides on, et Ukraina muutuks stabiilsemaks, jõukamaks ja kindlalt õigusriigi põhimõtetele rajatud riigiks. Tean Eesti enda kogemusest, et see toimib.

Kuid see ei ole mitte ainult meie huvides pakkuda Ukrainale liikmelisuse perspektiivi, vaid see on ka meie moraalne kohustus seda teha. Ukraina ei võitle mitte ainult Ukraina, vaid ka Euroopa eest.

Kui mitte praegu, siis millal?

Tänan tähelepanu eest.