Vanasti tähendas reisimine seda, et sõitsid kaugele maale ja olid oma kodumaast kaugel nii füüsiliselt kui ka vaimselt. See tähendas, et kui olid teisel maal, olid ka sealses inforuumis. Tänapäeval reisime küll teistele maadele, kuid tänu nutitelefonidele, arvutitele ja internetil oleme ikka oma kodumaal ja kursis kodus toimuvate sündmustega. Omamoodi annab see kindlust, et midagi suurt ei muutu ja sul on mõnes mõttes kontroll selle üle, mis kodus toimub. Mäletan seda ärevustunnet, kui lapsena kui rahvatantsuansambli liikmena sõitsime teise Nõukogude Liidu liiduvabariiki esinema, et sa ei tea, mis kodus toimub ja kas seal on kõik korras. Võimalus pidevalt koju helistada või kirjutada annab kummalise turvatunde, justkui hoiaks see eemalolekul ära jamade juhtumise. Ometi oleme me füüsiliselt ikkagi kaugel, kuid samas inforuumis olemine vähendab seda tunnet.
Kodumaaga tugevate sidemete säilitamisest on kirjutatud ka kui probleemist inimeste lõimimisel teise ühiskonda. Kui sa elad endiselt oma keelekeskkonnas ja kodumaa uudiste keskel, takistab see sind leidmast uusi sõpru ja mõistmast kohalikke tavasid ja seda, mida kohalikud peavad oluliseks.
Sage reisimine võib olla äärmiselt väsitav. Igale palju (tööasjus) ringi sõitvale inimesele on ilmselt tuttav olukord, kus sa ei paki kohvrit peaaegu kunagi päriselt lahti või leiad, et mõni oluline asi on teise riiki maha jäänud. Aga arvestades seda, kust me ajalooliselt tuleme, pole mingit põhjust kurta. Olen nende võimaluste eest alati tänulik, meenutades oma kõrgelt haritud vanaemasid, kes nõukogude režiimi tõttu reisida ei saanud. Mäletan ka ühe vanaema jutustusi Eesti ajast, mil ta vabalt Soome ja Inglismaale sõitis – mulle kõlas see nagu kättesaamatu muinasjutt. Ometi elan ma seda muinasjuttu praegu.
Reisimisel tuleb ikka ette kergemaid või raskemaid sekeldusi. Lugesin kuskilt, et Y-generatsioon (hämmastusega sain teada, et ka ma ise kuulun sinna generatsiooni) on harjunud elama kaoses ja tänu sellele on nad valmis kergemini ja paindlikumalt raskustega toime tulema, sest midagi peale kaose ei ole siinilmas enam kindlat. Üks on kindel – sekeldused reisimisel panevad proovile kannatlikkuse ja samas ka leidlikkuse lahendusteni jõudmiseks. Just kõige suuremate sekelduste käigus olen leidnud endale toredaid saatusekaaslasi, kellega olukorra lahendamiseks jõud ühendada ja koos ettesattunud sekelduste üle naerda.
Francis Bacon on öelnud, et noorematele inimestele tähendab reisimine ühtlasi õppimist, vanematele aga kogemusi. Kuna mina reisin enamasti koos lapsega, tekib vahel, kui teen seda üksi, tunne, nagu saaks pärast pikka raske seljakotiga joostud maratoni viimased meetrid teha seda ilma seljakotita. Kui lihtne ja kerge kõik on, kui pead hoolitsema ainult iseenda eest! Ometi olen ma oma toredast reisikaaslasest neil puhkudel puudust tundnud, sest lapsega reisides avastad maailma hoopis teisiti – näed seda läbi lapse silmade, näed tema arengut ja kuuled küsimusi maailma erinevuste kohta. Mu vanemad on öelnud, et reisides olime vennaga väga head lapsed ja ei vingunud ka siis, kui olukord kiskus keeruliseks. Kahtlustan, et mida tavalisemaks reisimine muutub, seda vähem tajuvad lapsed seda kui eriolukorda, kus on vaja suunata kõik pingutused ühtsele eesmärgile ja jonnimine ei tule kõne allagi.
Reisimine poleks pooltki nii tore, kui lõpuks ei saaks koju tulla. Lapsepõlves tantsukaaslastega festivalireisidel käies naersime alati, et mida lähemale jõudis Eesti, seda rohkem kaldus vestlus bussis sinna kanti, et mida kellegi ema talle kojujõudmise puhul süüa teeb. Eks igaühel kujune koju tulles välja oma rutiin. Mõnele on see ema või abikaasa tehtud traditsiooniline söök, teisele kodu lõhn, mis meeldiva tunde loob, kolmandale puhas loodus värske ja karge õhuga, millest kaugel maal on puudust tuntud. Luuletaja, Nobeli preemia laureaat Joseph Brodsky, kes 1972. aastal saadeti Nõukogude Liidust välja, kirjutas, et ükskõik missugustel alustel sa ka lahkuma pead, kodu ei lakka olemast kodu. Ja see ei sõltu ka sellest, elasid sa seal hästi või halvasti. Kodu on kodu ja sinna naasta on alati hea.
Kolumn ilmus Postimehe Arteris 23. aprillil 2016