Eile säutsusin Twitteris, et kui enne otsiti Eestile parimat presidenti, siis nüüd otsitakse lihtsalt presidenti. See ei olnud säuts tõenäoliselt tulevase Eesti presidendi, vaid märkus selle kohta, kuidas presidendivalimiste retoorika on muutunud.

Kui enne räägiti sellest, et tulevasel presidendil peaks olema suur välispoliitiline kogemus ja suhted, siis nüüd pole see enam oluline. Kui enne arutati mõne kandidaadi puhul, et tal on liiga vähe nö paguneid, siis nüüd pole see oluline. Kui enne rõhuti sellele, et president peaks olema populaarne, siis nüüd pole isegi oluline, et rahvas teda teaks. Kui enne räägiti mõne kandidaadi puhul, et ta ei tunneta Eestit, sest on liialt kaua Eestist eemal olnud, siis nüüd tuleb inimene otse välismaalt. Kui enne räägiti sellest, et kes debattides pareimini silma paistis ja närvipingega toime tuli, siis nüüd pole ühtegi debatti tulemas. Kui enne hinnati kandidaadi oskust väljaspool Tallinnat inimesi kõnetada, siis nüüd pole isegi juttu sellest, et kandidaat väljaspoole Tallinnat jõuaks. Hea juba see, kui ta Eestis on. Kui enne analüüsiti ka kandidaadi kaasat, siis nüüdseks on see tõesti ikka väga teisejärguline teema, mille kohta isegi keegi küsimusi ei esita.

Ma pean Kersti Kaljulaiust väga lugu. Tegemist on vaheda mõistusega terase inimesega, kes Eesti pärast südant valutab. Mul on temaga olnud põgusaid kokkupuuteid nii lennujaamas kui mujal ja alati on arutelud olnud väga huvitavad. Tal on väga head teadmised majandusest, tal on ideid, kuidas Eestit paremaks muuta.Ta teab hästi põhiseadust. Ta on töökas, nelja lapse ema. Ma arvan, et temast saab Eestile hea president.

Küll aga ei meeldi mulle üldse see protsess. Mulle ei meeldi see, et kandidaati ei leita demokraatlike valimiste teel, vaid õige inimene tuleb peale seda, kui valimised on sisuliselt läbi. Miks IRL ei võinud Kersti Kaljulaidu kohe kandidaadiks esitada? Nüüd kiiruga vanematekogus otsustades (enne kui isegi parlamendifraktsioonid on saanud seda omavahel arutada) jätab see tõesti kitsa ringi kokkuleppe mulje. Seda ei ole vaja ei tulevasel presidendil ega ka mitte Riigikogul ning ammugi mitte erakondadel. Tuleks üle saada vastumeelsusest kõige toimunu suhtes ja peale seda, kui meil on uus president olemas, võtta kohe tõsimeeli ette presidendivalimiste reeglistik ja arutada vajalikud muudatused läbi, et  toimunut mitte korrata. Ja selle arutelu võiks avada kohe, mitte 4 aasta pärast, kui uued valimised hakkavad jälle silmapiiril terendama.