Seoses sellega, et interneti kasutamine liikus eelmise kümnendiga massidesse, on inimeste käitumine märkamatult muutunud. Autoriõigused ei puuduta seega enam ainult näiteks kirjanikku, kes oma raamatu välja annab, vaid väga suurt hulka inimesi, kes oma loomingut internetti üles laevad.
Lähtudes sellest muutunud reaalsusest on Euroopa Komisjon välja tulnud autoriõiguse reeglite paketiga, mida Euroopa Parlament nüüd tuliselt arutab.
Suuremad vaidluskohad puudutavad kahte teemat: täiendava autoriõiguse andmist ajalehtede kirjastajatele ja tehnoloogia kasutusele võttu autoriõigusega kaitstud sisu monitoorimiseks internetis. Kuna viimasest olen juba kirjutanud (http://kajakallas.ee/2017/04/24/interneti-platvormide-vastutus-oht-sona-ja-loominguvabadusele/), siis keskendun sel korral ainult naabrusõigusele ehk Euroopa Komisjoni plaanile anda kirjastajatele täiendav autoriõigus kahekümneks aastaks. Ettepaneku kohaselt oleks kirjastajatel õigus oma digitaalseid väljaandeid (st online portaalides avaldatud sisu) autoriõigusega kaitsta. See tähendaks siis internetilinkide litsentsimist ja loomulikult selle eest ka raha küsimist.
Tasub silmas pidada, et internet on toonud kaasa paljude ettevõtlussektorite muutumise. Valdkondades, kus enne oli vaja vahendajaid, ei ole neid enam vaja, sest interneti kaudu saavad inimesed otse suhelda ja tehinguid teha. Igaüks saab blogi pidada ja oma arvamust seal avaldada. Juhul, kui sel arvamusel on kaalu, siis jagavad teised inimesed seda ja nii jõuab see arvamus suurte hulkadeni. Vanasti oli aga avaldatud tekstide kontroll selgelt ajakirjanduse kirjastajate käes. Arusaadavalt tekitavad sellised muutused pahameelt ja vastasseisu nende hulgas, kellele siiani kuulus avaldamise eesõigus ja seeläbi ka sissetulek.
Sama olukord on autoritega muudes valdkondades. Kui ennist oli muusikul vajalik leping suure plaadifirmaga, et inimesed temast teadlikuks saaksid, siis nüüd võib hea esitus internetis levida nagu kulutuli. Autor jõuab publikuni, kelleni ta varem ilma vahendajata poleks jõudnud. Publik on aga autorile väga oluline, sest kui keegi tema teoseid ei kuule või ei loe, siis pole lootustki, et ta nende eest tasu saaks.
Siiani on autoriõigus kuulunud nendele isikutele, kes on konkreetse teose loonud. Nemad saavad otsustada, kellele seda teost kasutada anda ja mis tingimustel. Loomulikult kuulub nende õiguste hulka ka õigus saada oma loomingu eest tasu. Nn kirjastajate õigusega antaks autoriõigus kellelegi, kes ise midagi loonud ei ole ja kellele ajakirjanikud juba on loovutanud oma teoste ehk artiklite autoriõigused. Kirjastaja ei lisa artiklitele midagi, ta ei loo otseselt midagi uut, vaid pakub platvormi uudiste ja arvamuslugude avaldamiseks. Eksperdid hindavad, et kirjastajatele täiendavate õiguste andmine paneb ajakirjanikud veelgi halvemasse positsiooni. Pirukas ju kogumis ei suurene, vaid sinna sigineb juurde vahendaja, kes tahab saada oma osa.
Kirjastajad väidavad, et nad ei saa toota kvaliteetset ajakirjandust, kui nad seda lisaõigust digitaalsele sisule ei saa, sest sellest, kui palju loevad inimesed nende leheküljel uudiseid või lugusid, sõltub reklaamikäive. Kui inimesed piirduvad ainult pealkirja või sisututvustuse lugemisega mingil teisel lehel, siis jäävad nad sellest käibest ilma. Nicholas Carr on kirjutanud oma raamatus “Pealiskaudsed” (“The Shallows”), kuidas me enam ei süvene pikkadesse tekstidesse, vaid tihti piirdume ainult pealkirjade lugemisega. Kuidas panna inimesed uuesti pikemaid tekste lugema on küsimus, mida kirjastajatele täiendava autoriõiguse andmisega siiski paraku ei lahenda.
Saksamaa ja Hispaania on juba proovinud kirjastajatele täiendavat autoriõigust anda, kuid need eksperimendid saab lugeda läbikukkunuks. Täiendava õiguse andmine kirjastajatele kahjustab väiksemaid väljaandjaid ja innovatsiooni uudiste sektoris. Hispaanias pandi selle uue õiguse sisseviimise tagajärjel 2015. aastal kinni nii GoogleNews kui ka rida väikesemaid Hispaania uudisteagregaatoreid. See viis Hispaania ajalehtede online lehekülgede kasutamise languseni (6% esimese 3 kuuga). Rohkem kaotasid just väikesed väljaandjad, kelle lehtedele inimesed enam ei läinudki, sest artiklid ei jõudnud tavapärastest allikatest enam nendeni. Kui ma olen igapäevaselt harjunud küll käima Postimehe ja Delfi lehekülgedel, siis Meie Maa lehele jõuan ma vaid siis, kui viidet artiklile näen, mis mind huvitab. Kui uudiste kokku kogumine pole lubatud, ma tõenäoliselt selle asemel regulaarselt Meie Maa leheküljel ikkagi käima ei hakka.
Kui kogu internetiliiklus üritatakse suunata suurte kirjastajate juurde, siis on oht ka informatsiooni mitmekesisusele, sest väikesematel pole tõenäoliselt sellist läbirääkimisjõudu, et endale koht kätte võidelda. Samuti võidavad sellest suured platvormid, kes saavad endale lubada kokkuleppeid suurte väljaandjatega. Väiksemad teenusepakkujad sarnases positsioonis aga pole ning seetõttu võivad oma poe kinni panna. Arvestades, et selle ettepaneku taga on suuresti tahe hiigelplatvormide nagu Google karistamine, on tegelikult just Google see, kes antud regulatsioonist võitjana välja tuleb.
Tuleb silmas pidada, et üha suurenevaks probleemiks on ka valeuudiste (fake news) teke ja levik. Nende uudiste levikut ei takistaks aga ükski kirjastaja täiendav autoriõigus. Kui nn pärisuudiste levi on piiratud uute regulatsioonidega, siis on üsna tõenäoline, et inimesed loevad ja jagavad selliseid “uudiseid” üha rohkem. See aga on juba ohuks demokraatiale. Winston Churchill ütles pärast II maailmasõda, et vale on poolel teel ümber maakera, kui tõde püksid jalga saab. Kui me paneme tõe veel lisaks ka vannituppa kinni, siis on üsna kindel, et tõel pole suurt võimalust üldse löögile pääseda.
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 26. juunil 2017.