Lugedes hiljuti kohtuotsust ühe tuntud inimese süüdimõistmise osas, ei tekkinud mul veendumust, et isik tegelikult ka pani toime talle inkrimineeritud teo. Kui ma selle kohta arvamust avaldasin, hurjutati mind lahmimise eest ja soovitati läbi lugeda kõik varasemad kohtumaterjalid ja soovitavalt isegi kohtutoimikud. Aga miks on nii, et selleks, et avaldada arvamust kellegi süüdiolemise kohta ei ole vaja lugeda ei kohtuotsuseid, ammugi mitte kohtumaterjale? Sageli pole vaja isegi mitte seda, et kriminaalmenetluse oleks algatatud, kui juba kuuled lausa raudkindlaid seisukohti, et inimene on süüdi. Samas peaks süütuse presumptsioon toimima teistpidi – kedagi ei tohi käsitleda süüdiolevana enne, kui selle kohta on olemas jõustunud kohtuotsus.
Selline printsiip on kirjas põhiseaduses ja see on ülekorratud ka kriminaalmenetluse seadustikus. Süütuse presumptsiooni austamist vajavad lisaks süüdistatavale ka kohtunikud, kes peavad otsustama kellegi süüdi- või õigeksmõistmise. Loomulikult on kohtunikel seadusest tulenevad sõltumatuse tagatised, kuid siiski on kohtunik samuti inimene. Inimene, kes loeb lehti ja kuulab uudiseid. Inimene, kes ei taha sattuda avalikkuse kriitika alla. Inimene, kes tõenäoliselt loeb enda otsuste kohta tehtud kriitikat ja kommentaare internetis. Inimene, kelle siseveendumus otsuse tegemiseks kujuneb lisaks kohtule esitatud materjalidele ka eelnevalt nimetatud asjaolude põhjal.
Nüüd, kui avalikkuse arvamus on tugevalt kellegi süüdimõistmise poole kaldu, siis ei saa sellest mõjutatud jääda ka kohtuniku siseveendumus. Nii võib tekkida olukord, kus kriminaalmenetluses on kasutatud ebaseaduslikult kogutud tõendeid ja selles osas pigistatakse silm kinni. Pealtnäha tundub see tühine rikkumine, kui arutluse all on raske kurjategija kinnipanemine. Samas ei maksa unustada, et raske kuriteo eest on ettenähtud ka karm karistus, seega tagajärg süüdistavale on reeglina ränk (näiteks vangistus). Kellegi vabaduse võtmine saab olla õigustatud vaid juhul, kui tema süü on tõendatud tõenditega, mis on kriminaalmenetluses lubatud. Kindlad protsessinõuded on vajalikud eelkõige süüdistatava kaitseks, sest kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, mitte vastupidi. Ehk seadus ütleb otse, et kui kusagil on nähtud suitsu, siis sellest ei piisa tule olemasolu tõendamiseks.
Sest suitsu ehk kahtlustusi saab tänapäeval tekitada ju suhteliselt lihtsalt. Internetis arvamuse avaldamine on kõigile vaba. Miski, mida „räägitakse“ hakkab elama oma elu. Kuuldut piisavalt palju korrates, muutub see justkui faktiks, sest sama info jõuab inimeseni erinevatest allikatest. Sellise „tõe“ sisu ei pea järgmine edasirääkija enam vajalikuks kontrollida, sest „kõik ju teavad“. Kuna enamusel ei ole ligipääsu näiteks kohtudokumentidele, siis tuginevad seisukohad peamiselt ajakirjanduses avaldatud informatsioonile. Minu vanatädi Ellaga näiteks ei ole üldse võimalik vaielda – tema peamised argumendid mistahes seisukoha toetuseks on: „aga ajalehes kirjutati“ või „raadios räägiti“. Võid esitada mitmeid küsitavusi, tuua isegi konkreetseid fakte, mis lükkavad esitatu ümber, tema aga usub endiselt seda (kusjuures sageli moonutatult), mis kuulis raadiost või luges lehest.
Kui siia juurde lisada tänapäeva interneti lahendused, kus kellegi kohta kirjutatut on praktiliselt võimatu kustutada, siis teeb see kokku päris karmi kombinatsiooni. Isegi, kui sind süüdi mõistetakse, siis mingi aja pärast karistusregistrist karistus kustub, samas kui internetis on märk igaveseks küljes. Toon näite: ühe inimese kohta taustainfot otsides „guugeldasin“ teda – esimesena ilmusid artiklid selle kohta, et tema eest on makstud suur kautsjon 2005. aastal. Teades, et kautsjoni maksmine ei tähenda veel kellegi süüdismõistmist, ei leidnud ma siiski ühtegi artiklit selle kohta, mis siis tegelikult edasi sai. Kas ta mõisteti süüdi või õigeks? Kohtuotsuste registrist on selline info muidugi võimalik leida, kuid selle tulemused ei avaldu tavalistes otsingumootorites esmasena. Enimloetud artiklite põhjal on inimese tausta foon juba loodud ja väiksemate juriidiliste teadmistega inimesel või inimesel, kes ei vaevu kaevuma kohtute infosüsteemi, on asi selge – tegemist on kurjategijaga. Mõistagi on hea, kui uuriv ajakirjandus toob päevavalgele mahhinatsioone ja juhib tähelepanu puudustele, mille paikapidavust uurimisorganid saavad uurida kogudes kohtus vettpidavaid tõendeid. Aga kohtumõistmine peaks ikkagi jääma kohtute kanda.
Imelikul kombel ei toimi ajakirjandus ja avalik arvamus samasuguse tõemonopolina siis, kui keegi mõistetakse õigeks. Siis on valitsev seisukoht, et ju seal ikka midagi oli, aga seda ei suudetud ära tõestada või olid head advokaadid. Paremal juhul vaikitakse õigeksmõistev tulemus lihtsalt maha.
Ega ajakirjandus pole süüdi – kirjutatakse ikka seda, mida lugeda tahetakse. Seega kui me tahame mõelda inimestest halvasti ja uskuda, et kellegi süüdistamine annab aluse automaatseks süüdimõistmiseks, siis sellise tooniga artikleid me ka lugeda saame. Kui igaüks meist jätaks järgmine kord interneti kommentaariumis või eravestlustes kellegi enne jõustunud kohtuotsust kurjategijaks tembeldamata, siis oleks see juba suur samm süütuse presumptsiooni austamise suunas. Kui puudub väline surve, saaksid uurimisorganid ning kohtud rahulikult teha oma tööd.
Õnnetuseks tunnetavad inimesed süütuse presumptsiooni vajalikkust teravalt alles siis, kui ise mingi menetluse hammasrataste vahele satuvad. Püüdes avalikkusele selgeks teha, et „mina olen ju süütu!“ ei meenu kõik need korrad, kui kellegi teise süüdiolemise kohta ilma igasuguse sisulise teadmiseta arvamust on avaldatud. Põhiõigused tulevad paraku meelde siis, kui neid sinu suhtes rikutakse, mitte aga siis, kui sa ise kellegi teise põhiõigusi ei austa.
Mulle tundub, et siin võiks paar argumenti üksteisest eristada.
Kui lähtuda sellest, et kohtumõistmise eesmärgiks peaks olema tuvastada, kas inimene pani toime mingi teo või mitte, siis on küsimusel, kas jälitustegevuseks oli olemas suuline või (nõutav) kirjalik luba ju küll üsna vormilise tähtsusega. Niisamuti ei ole süüdi- või õigeksmõistev otsus mitte pelgalt faktiline tõdemus, vaid alati ka hinnang ja interpretatsioon — kus see, kuidas hinnang langetatakse on sama oluline kui see, mille kohta ta käib.
Ja nii ongi meil tegu kahe erineva küsimusega — 1) kas Villu R. sooritas teod, mille eest ta süüdi mõisteti ja 2) kas ta mõisteti süüdi õigel moel. Süütuse presumptsioon ei ütle, et Villu R. ei teinud sikku, süütuse presumptsioon ütleb, et kuni meil ei ole teatud moel langetatud otsust, peame me käituma as if ta seda ei teinud. Olemata küll lugenud süüdistuskokkuvõtet, kuid olles kunagi juhuslikult sattunud lugema transkripti sellest telefonikõnest, mida lindistati korrektse protseduuri vastu eksides (ja paraku sellistest kõnedest ka üht-teist veidi laiemalt ja üldisemalt teades), pean mina enda jaoks selles olukorras need kaks aspekti üksteisest selgelt lahutama.
Nii ei vaidle ma tegelikult sugugi selle vastu, et antud asjas võisid kallutatud jõud ühele joviaalsele vanahärrale ülekohut teha — ja samuti olen ma nõus, et see on väga kahetsusväärne ja ohtlik tendents. Aga kui Villu R. ja Tarmo S. mulle siira pilguga otsa vaatavad ning ütlevad, et kuna selle telefonikõne lindistamiseks ei olnud kirjalikku luba siis seda ei eksisteerinud, või et “täiendavad tehingukulud” ja “peremehe” soovid oli süütu small talk, siis see on minu intelligentsile lihtsalt solvav.
Kohtuotsusest tulenev probleem oli pigem selles, et kas see, et R küsis seda, mida väitis teda küsivat S, oli tõendatud. Kohtuotsuse kohaselt olid volitused, et S. R. palvel altkäemaksu küsis, tõendatud üldtuntud asjaoludega, mitte aga konkreetsete tõenditega. See üks telefonivestlus, millele sa viitad, ei tõenda ju samuti, et R ikkagi küsis, küll aga seda, et S seda tegi. Aga ma ei tahaks tegelikult väga keskenduda sellele ühele kohtuotsusele, samuti ei ole mul veendumust, et R oleks puhas poiss. Pigem on minu mure see, et kui palju see ikkagi mõjutab uurimise käiku ja kohtuotsust, kui algusest peale hakatakse inimest kohtlema kui süüdiolevat. Kui palju mõjutab kohtunikku, kui inimest, see nö taustainfo, mis avaldatakse ajakirjanduses ja vestlustes? Kui palju see võib mõjutada kohtunikku, kes südames tunneb, et inimene on süüdi, tegema süüdimõistvat kohtuotsust, kuigi tõendid seda ei lubaks? Kui palju mõjutab ja kui palju me usume seda infot, mida me internetist kätte saame?
Aga olen sinuga nõus, et oluline on mitte ainult see, et kohtuotsus oleks õiglane, vaid ka see, et selle kohtuotsuseni oleks jõutud õigesti. Ehk siis kuidas.
Kui nüüd vaadata selle konkreetse näite puhul (aga paraku neid on veel), kuidas käitus ühiskond enne süüdismõistvat kohtuotsust, siis oli see kaugel süütuse presumptsiooni austamisest. Ma ei mäleta, kas antud juhul näidati uudistes käeraudades inimeste äraviimist, aga sageli seda tehakse. Kui pole just tegemist teolt tabatud mõrtsukaga, siis milleks on see vajalik? Nüüd kui selline telekas näidatud käeraudades inimene, keda süüdistatakse nt altkäemaksu andmises, hiljem õigeks mõistetakse, siis minu vanatädi Ella teaks endiselt kindlalt, et tegemist on kurjategijaga, sest uudistes näidati. Ja see vaene inimene peab igal pool täendama, et ta ei ole kaamel, mitte vastupidi.
Ma arvan, et ajaloolastel on hästi huvitav aeg. Ma tean ise paari artiklit, mille peale paberlehes tuli järgmine päev või nädal või kuu vabandus ning kus väited olid täiesti valed või ümber lükatud, kuid online’is tuleb algne artikkel ilusa tõena välja.
Mulle tundub, et teatud riigid, kes piiravad näiteks internetti on pikemas perspektiivis teenäitajad. Kujuta ette, mis näiteks 100 aasta pärast toimub? Kättesaadav info aastal 2110 meie, meie laste, vanemate või töökaaslaste kohta, Inna ja Irjo jms blogid, kuhu kirjutatu jääb läbi mootorite alatiseks kättesaadavaks jne.
Tegelikult saaks süütuse presumtsiooni tagada vaid teise põhiseaduse punkti, sõnavabaduse piiramisega. Kunagi mainisid raamatut, mis koosnes dilemmadest. Sellest teemast saaks ilusa uue peatüki sinnna.
Minu meelest tuleb eristada kaks erinevat juhtu – olukorrad, kus tegemist on kriminaalasjaga ja nende juhtudega, kus levitatakse lihtsalt valet ja laimu. Esimest saaks lahendada süütuse presumptsiooni järgmisega. Teine on sõnavabaduse teema, mille osas ma ei oska praegu seisukohta võtta. Põhiõiguste piiramine peab olema proportsioonis – kui kaitstav õigus kaalub üles piiratava vabaduse.
Mis puudutab süütusepresumptsiooni, siis olen seda asja natuke nüüd uurinud ja mitmes Euroopa liikmesriigis on antud põhiõiguse järgimine tagatud sellega, et enne jõustunud kohtuotsust ei tohi isiku nime avaldada. Ilmselt oleks see tehtav ka Eestis, kuigi kujutan ette, et verejanulise publiku jaoks e pruugi see olla vastuvõetav.
Meenub kuulus “10 miljoni dollari” küsimus, kus rahvas on ajakirjanduses leviva info põhjal arvanud, et Siim Kallas on nende dollaritega oma taskuid on täitnud või paremaid päevi oodates need kuhugi maha matnud. See süüdistus (inimesed nõuavad nt kommentaariumites pidevalt raha tagasimaksmist) on tõesti peaaegu tõe kaalu omandanud ning selleks, et asjasse selgust tuua lugesin kohtulahendit ja oh üllatust – Siim Kallasel pole põhimõtteliselt asjaga muud seost kui vastutus panga presidendina. Lisaks mõisteti ju Siim Kallas õigeks, kuid ikkagi soovivad inimesed 10 milj tagasi, et sellega “riiki majanduslangusest välja aidata”. Äärmiselt kahetsusväärne laimukampaania on andnud mõneti pöördumatuid tulemusi “vanatädide” mõtlemises. Aitab vist ainult huumor, kui “vanatädi Ella” palub taas endale eraldada pensionilisa dollarites. Vabandan, et tõin sisse mõneti isikliku teema, kuid tundus parima näitena ebaõiglasest kohtlemisest.