Kas aeg lendab või venib?

dets. 13, 2017, autor Kaja

Õnn olevat see, kui sul on kedagi armastada, midagi teha ja midagi oodata.

Me kõik teame seda mõnusat ootusärevust kui ees seisab mõni tore sündmus. Eriti hästi on näha seda laste pealt. Küsimus “mitu ööd ma pean veel ära magama kui tuleb minu sünnipäev?” on tuttav vist kõikidele vanematele.

Öeldakse, et aeg tundub ootajale pikk. Selle kohta on isegi nali, et minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool tualeti ust sa parasjagu oled. Euroopa Parlamendis olen teinud tähelepanekuid, et need, kes alustavad oma kõnet sõnadega “ma räägin väga lühidalt” räägivad peaaegu alati vastupidi hästi pikalt. Samuti kuna meil antakse kõnelemiseks reeglina minut aega (millest kinnipidamist hindab oma suva järgi istungi juhataja), siis põhjamaine minut kestab kuskil 40 sekundit, samas kui lõunamaise minuti kestvus on umbes kolm minutit.

Ühel reede pealelõunal ootasin oma järjekorda pikas poesabas. Selle eesotsas oli üks vanem proua, kes vestles pikalt müüjannaga. Müüjanna aitas tal õiget summat otsida ja nad vaatasid ka tema lotonumbreid jms. Kuigi mul oli suhteliselt kiire, sest pidin jõudma lapsele koolibussi peale vastu, mõtlesin, et see poeskäik ja suhtlus müüjaga võib olla selle vanema proua päeva tähtsündmus, mida tema oodanud on. Las ta siis suhtleb ja küll jõuame kõik, kuhu vaja. Aga minu selja taga seisis inimene, kellel tundus olevat ikka väga kiire, sest ta väljendas häälekalt oma pahameelt, et saba ei liigu. Torises ja riidles. Kui pöörasin ümber, et vaadata, kellel nii meeletult kiire on, siis nägin, et see inimene on kerjus, kes topsi kerjatud müntide eest soovis osta kahte õlut. Kummaline, et inimene, kes on valmis selle raha kogumiseks istuma mitu tundi tänaval, ei suuda paari minutit poesabas enam välja kannatada.

Siiani teadsin uskumust, et aeg lendab, kui sul on lõbus. Aga hiljuti lugesin üht raamatut mälust, kus väidetakse vastupidist: mida rohkem sul on mäletada, seda pikem tundub aeg. Mäletame paremini neid asju, mis on erakordsed ja teistsugused, kui miski siiani kogetu. Seetõttu tundubki vanemast peast aeg kiiremini liikuvat, sest päris uusi asju, mida me varem kogenud ei ole, tuleb meie ellu vähem kui lastele, kes seda maailma alles tundma õpivad. Mida rohkem me püüame oma elust seiku meelde jätta, seda pikem tundub kokkuvõttes elatud elu. Mälestuste tekkimise eelduseks on aga tähelepanu toimuva suhtes.

Muide, tänu sellele, et meie ellu on nii tugevalt tunginud tehnoloogia, mäletame me kokkuvõttes vähem, sest oleme kõik usaldanud oma välisele mälule ja ise enam meelde jätmiseks pingutusi ei tee. Ka ei ole me ümbritseva suhtes enam nii tähelepanelikud, sest me loodame, et tehnoloogia paneb meie eest tähele. See aga ei ole kokkuvõttes hea meie mõistusele, mis seetõttu tuhmistub. Huvitav on see, et juba Sokrates kirjeldas, kui Egiptuse jumal Theuth, kes leiutas kirjutamise, olla tulnud Egiptuse kuninga Thamuse juurde ja pakkunud oma suurepärast leiutist, siis Thamus ei arvanud, et see on kingitus öeldes, et kui inimesed kirjutamise ära õpivad, siis see paneb neid rohkem unustama, sest nad ei pea oma mälu enam kasutama. Kirjutamise puhul pead sa vähemalt tegema mingigi pingutuse, kuid tehnoloogiaga pole vaja sugugi ise pingutada. Peame oleme ettevaatlikud sellega, mis see meiega teeb.

Henry Van Dyke on öelnud, et aeg on liiga aeglane nende jaoks, kes ootavad, liiga kiire nende jaoks, kes kardavad; liiga pikk nende jaoks, kes leinavad, liiga lühike nende jaoks, kes rõõmustavad. Kuna meie peres on lapse sünnipäev selleks korraks möödas, siis käes on jõulude ootamise aeg. Kogugem siis mälestusi, mida meenutada, et aeg ja kokkuvõttes elu tunduks pikem ja sisukam.

Kolumn avaldati Postimehe Arteris 18. novembril 2017

  1. Tere tänan… .

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad