Üks asi, mida välismaalased Eestis olles reeglina märkavad on see, et meil on prügist puhtad tänavad.
Tõepoolest, suitsukonisid ja lendavad prahti on Brüsseli tänavatel rohkem. Kas me oleme siis kuidagi rohkem korda armastav rahvas või millest see tuleb?
Eks rahvaste kohta on mingid eelarvamused nagu üldiselt armastatakse mõelda, et sakslased on korda ja täpsust armastav rahvas, samas kui itaallased erilise korraarmastusega ei hiilga. Mulle igasugu üldistused ei meeldi ja seetõttu ütlen kohe ära, et mul on korra hoidmisega tõelisi raskusi. Kui kaos tekib iseenesest, siis korra hoidmine nõuab tõelist pingutust.
Kunagi advokaadibüroos töötades oli mu kabinetil üks sein klaasist ja selle vastas oli kohe nõupidamiste tuba. Seetõttu käis ülemus tihti mu toas ütlemas, et ma oma laua ära koristaksin, sest sellel oli suured paberihunnikud. Ometi leidsin ma alati kõik üles. Siis aga sattus ülemus osalema mingil kallil välismaisel koolitusel, kus öeldi, et kaos on tegelikult kord. Seejärel tuli minu tuppa ja teatas, et talle tundub, et tuba on sassis, aga tegelikult valitseb siin kord, mida ainult mina tean. Ning peale seda ei palunud ta enam kunagi tuba koristada. See episood meenus mulle taas, kui leidsin hiljuti oma töölaualt sildi koristajalt, et palun pange paberid ära, ma ei saa tolmu pühkida. Mul läks pool päeva, et tuba nii korda saada, et seda oli raske ära tunda.
Tänavate ja oma ümbruse korrashoid on aga kaks erinevat asja, minu isikliku ruumi segadus ei puuduta väga teisi inimesi, samas kui tänavate korralagedus mõjutab otseselt seda keskkonda, milles me elame. Kord võtsin Laagri bensiinijaamas kütust ja nägin, kuidas vastasolevas Hesburgeri parklas päise päeva ajal seisva auto aknast visati välja kasutatud kiirtoidu kott koos prügiga. Lihtsalt lasti aken alla ja visati see sinna samasse auto kõrvale maha! Tahtsin minna ütlema, et võtke üles ja viige see prügi kaks meetrit eemal asuvasse prügikasti, aga minu kaassõitja arvas, et ära mine, saad peksa. Siiani kahetsen, et kodanikujulgust tookord kokku ei võtnud, sest see juhtum vaevab mind seniajani. Selline risustamine on meie kõigi arvelt. Sellised lagastajad võiks ühiskondliku kasuliku töö raames panna tänavaid või metsi koristama, et nad saaksid aru, kui lihtne on prügistada ja kui keeruline on sellest lagast hiljem lahti saada.
Eestis on iidmast-aadamast komme talgute korras asju koos koristada ja korda teha. Ma ei ole kuulnud, et teistel maadel selline traditsioon oleks. Maailmas on algatatud mitmeid projekte näiteks ookeani prügist puhastamiseks ja ka rahvusvahelisi World Clean Up kampaaniad, kuid selline regulaarne ja üleriiklikult organiseeritud talgupäev nagu “Teeme ära” on meile toonud, on maailmas ainulaadne. Tõsi ta on, et koos saab kiiremini ja koos on ka lõbusam. Koos tekib ka suurem vastutus seda keskkonda hiljem hoida. Võib-olla hiljem ei viska enam paberit/nätsu/koni tänaval maha? Mäletan esimest “Teeme ära” talguid, kus olin metsaaluseid prügilademeid nähes šokeeritud, kui palju seda oli. Kust tulevad need inimesed, kes sinna oma prügi viivad?
Vaatamata sellele, et olen suur talgute fänn, siis koristamisega on mul endiselt suur teema, millele lihtsaid lahendusi ei ole leidnud. Kui mingis online-portaalis oli artikkel 10 lihtsast viisist, kuidas korraarmastajad enda ümber korda hoiavad, klikkasin sellele rõõmuga lootuses lõpuks leida võluvitsa, mis minu ümber ilma pingutuseta korda hoiaks. Kui aga nende “lihtsate” viiside hulgas oli muuhulgas, et käi iga päev põrandad märja lapiga üle, sain aru, et see pole ikka päris see…