Sattusin 19. jaanuaril osalema Sihtasutuse Juuru Pastoraat nõukogu koosolekule. Rõõm oli vaadata inimesi, kes heast südamest tahavad midagi Juuru heaks ära teha, kes on juba ajanud korda 1897. a. Tallinna orelimeistri Jakob Saarmanni poolt valmistatud Juuru kiriku unikaalse oreli taastamise ja nüüd jätkavad sama auruga pastoraadi asja ajamist. Selliste inimeste siiras soov midagi ära teha on igasuguse arengu aluseks. Just inimeste vaba tahte ja soovi järgi sündis kaugetel aegadel siin ju ka ajalooline Juuru kihelkond (1238.a).
Olulised on 18. sajandist pärit pastoraadimaja taastamise välised küsimused – kust leida raha maja taastamiseks, milline on restaureerimise projekt, kust leida sobivad plaanid ja materjalid? Välisest olulisem on aga selle maja sisu. Mille jaoks seda maja täna vaja on ja milleks seda kasutama hakatakse?
Ajalooliselt on pastoraat ehk õpetajamaja olnud kasutuses erinevates valdades erinevalt. Enne nõukogude aega olid pastoraadimajad peamiselt kirikuõpetaja elukohad. Hiljem on erinevates pastoraadimajades asunud nii raamatukogusid, lastehoide, postkontoreid, aga ka näiteks kohtumõistmise paik (Kuusalu pastoraadis).
Arvestades pastoraadimaja tugevat vaimsust, peaks sellest saama eelkõige koht kogukonna ühendamiseks. Pastoraat võiks olla kohaks, kus kurta oma hingehäda mitte ainult kirikuõpetajale, vaid ka eakaaslastele. Kuid ega maja üksi vaimsust ei kanna, selle tekitavad sinna siiski inimesed.
Kui mõelda, milleks pastoraadi hoonet kasutama võiks hakata, siis tuleks ühelt poolt mõelda lokaalselt – mida on Juuru elanikele vaja? On see koht muusika õppimiseks, et lapsed ei peaks selleks sõitma kõrvalvalda? Või hoopis koht käsitöö tegemiseks? Või ehk koht, kus kohalikud eakad saaksid koos käia? Ehk saab neid kõiki tegevusi omavahel ühildada? Näiteks on pastoraadimaja hommikupoolikul eakate päralt, päeval saavad lapsed muusikat õppida ja õhtul koguneda täiskasvanute huviringid.
Samas ma soovitaksin vaadata ka kaugemale, kui ainult Juuru elanike vajadused. Kui mõelda laiemalt, siis võiks pastoraadimajas panna aluse ka tegevusele, mida naabervaldades ei ole ning paneks inimesi naabervaldadest Juurusse sõitma. Naljaga pooleks kasutatakse paljudes konkurentsitihedates valdkondades täna väljendit: „Eristu või sure!“. Kui pidada seda silmas, siis võiks pastoraadimajas aluse panna tegevusele, millele saaks lihtsamini taotleda Euroopa Liidu toetusrahasid. Arvestades suuri investeeringuid, mida maja taastamine vajab, kuluksid sellised rahad kindlasti marjaks ära.
Kokkuvõtvalt lahkusin sihtasutuse koosolekult hea tundega – kui Juurus on sellised inimesed, kes silmade särades tahavad midagi ära teha, siis on ainult aja küsimus, millal saadakse kokku pastoraadimaja taastamiseks vajalik raha, sest tähtsam kui väline külg, on see, kuidas maja südamele ja hingele elu sisse puhutakse.
“Just inimeste vaba tahte ja soovi järgi sündis kaugetel aegadel siin ju ka ajalooline Juuru kihelkond (1238.a).”
ma igaks juhuks midagi täpselt sellist ei väidaks. 1238 võis olla ikka poliitiliselt ysna segane sõjajärgne aeg.
mis tingimustel ja kelle tahtel Juuru kihelkond Hageri kihelkonnast lahku läks, on keeruline kysimus. kas siin mängisid põhilist rolli Taani vasallidest eesti ylikud, katoliku vaimulikud või mõni muu ryhmitus, on ilmselt sama hästi kui võimatu kindlaks teha.
(mitte et see nyyd, 21. aastasajal kuigi oluline oleks. kuigi ajaloosõdu säärastel teemadel tahavad hämmastavalt kombel igasugused inimesed ja vabayhendused ikka pidada. mulle meeldiks neid ajaloosõdu vältida, sest see võib kulutada olulise osa vabayhenduste ja vabatahtlike jõudu tyhja. just seepärast oleks teinekord hea pigem vältida muinasaja loojangu aja kohta millegi kindla faktina väitmist – ikka leidub keegi, kellel on varrukas konkureeriv “fakt”.)
Aitäh soovituse eest! võtan edaspidi arvesse.