„Hakkan otsast tegema ja vaatan, kuhu välja jõuan,“ pillas vennale oma plaanide kohta Kaja Kallas, kui ta veel ülikoolis juurat õppis. Nüüd on naine lugupeetud vandeadvokaat ja kandideerib riigikokku. Ikka oma isa Siim Kallase kunagise kodupartei nimekirjas.

Rainer Kerge

Mis tunne on olla oma gümnaasiumilennu kõige popim tüdruk?

Tore tunne, miks ta ei ole! Meil koolis, jah, tõesti kõik hääletasid ja valisid „unistuste poisi“ ja „unistuste tüdruku“. Aga seal hinnati muid kriteeriume kah: kellel on kõige ilusamad silmad, kõige ilusam naeratus, kes on tulevases elus kõige edukam.

Mina olin palju rohkem õnnelik hoopis tiitli üle: „kõige sõbralikum“.

Lisaks kirjutati Inglise Kolledži 1995. aasa albumis, et abiturient Kaja räägib ägedaid jänes-karu-hunt-kotkas-varblane-anekdoote. Palun kõige ägedam kotkas-varblane-anekdoot.

Kusjuures ma ei suuda mitte ühtegi kotkas-varblane-anekdooti meenutada. Ma tean ühte anekdooti pardist. See on põhimõtteliselt ka ainus anekdoot, mida ma tean. Aga see on anekdoot, mille peale keegi ei naera, ainult ma ise.

Part läheb tööbüroosse ja küsib (Kaja räägib, nagu oleks tal suu leiba täis, aga tegelikult muidugi ei ole, sest nii oleks ebaviisakas – R.K.): „On teil mulle mingit tööd pakkuda?“ Tööbüroo juhata mõtleb: „Vau! Rääkiv part!“ Ütleb siis pardile, et too tuleks homme tagasi ja helistab tsirkusesse: „Teate, mul on siin rääkiv part, kas teil talle tööd oleks?“ – „Loomulikult, homme võib alustada, tuhat krooni tunnist!“ Tööbüroo juhataja rõõmus: „Mõtle, sain kohe nii hea tööotsa!“

Part tuleb järgmine päev tagasi ja küsib: „Noh, on teil mulle midagi pakkuda?“ – „Jah, teate, jube hea, just teile sobiv töö: tsirkus otsib rääkivat parti, saaksite kohe alustada ja tuhat krooni tunnist. Superluks!“ Part vastab: „Aga mina olen ju torumees!“

(Naerab – R.K.)

Ja veel olite te kooliajal kõva tantsija ja koolivennad vaatasid te etteasteid hullunult.

Ma käisin rahvakunstiansamblis Sõleke ja kui me saime suuremaks, siis tantsisime ka popimaid tantse. Ja kuna ma olin väike ja eriti ei kartnud, siis minuga tehti igasuguseid akrobaatilisi trikke: lasin ennast visata ja lõin jalgadega vastu lage.

Esineda oli tore. Meil olid neli-viis korda nädalas trennid ja siis käisime esinemas: näiteks jõulupidudel. Ja turistidele esinesime mingi rahvakunsti programmiga, ja hästi palju käisime festivalidel. Nõukogude ajal oli see suur asi, kui sa said välismaale või kasvõi teistesse liiduvabariikidesse esinema.

Mis oli teie esimene päris tööots – mille eest raha teenisite?

Kõige esimene töö oli väga naljakas. Minu sõbranna emal oli ürituste korraldamise firma ja nemad korraldasid 1996 Atlanta olümpialt tagasi tulnud sportlastele vastuvõtu.

Teie olite just ülikoolis esimese juurakursuse lõpetanud.

Jah, see oli suvel, ja siis me läksime ja võtsime nad vastu ja jagasime lilli. Ja sealt on, muideks, üks väga naljaks seik kah, aga ma ei tea, kas seda tasub üldse rääkida.

Nüüd juba tasub.

Aa, oo-kei! Ups!

Mina, suhteliselt spordikauge tüdruk – ma tegin küll tantsutrenni, aga ei vaadanud sporti telekast – olin siis lilletseremoonial. Sportlasi oli seal palju ja andsime lilli ja siis pärast muidugi tulid sportlased meiega rääkima: et noored tüdrukud, eksole…

Mingi meesterahvas tuli: „Mis te siis siin teete?“ Mina viisakalt: „Jaa, me oleme siin, lilleneiud. Aga mis teie siis siin teete?“

Tuli välja, et ta oli käinud olümpial võistlemas ja… ja siis ma läksin nii väikeseks… (Kaja näitab näppudega, kui väikeseks ta läks, no nimetissõrme ja pöidla vahele ei mahu küll kedagi ega midagi – R.K.)

Tema nimi oli?

Aleksander Tammert. Jube-jube piinlik! Ma püüdsin endale oma rumalust  põhjendada et: „Tehke siis mingi tulemus, siis ma tean ka teist midagi…“  (Atlanta olümpiamängudel saavutas Tammert tagasihoidliku 25. koha., pronks tuli kaheksa aastat hiljem Ateenas – R.K.)

Millal te viimati isa käest raha küsisite või vastu võtsite?

Isa käest raha… kas äkki ülikooli esimesel kursusel? Teisel kursusel läksin ma tööle Vanemuise teatrisse – jurist-konsultandiks. Mul tuli kuidagi paanika peale – meid oli kursusel nii palju ja ma mõtlesin, et mis on minu konkurentsieelis, kuidas ma ellu jään, kust ma raha teenin, kui ma kogu selle kambaga pean hakkama konkureerima. Ja siis mulle tundus, et kes varem alustab, saab parema stardi.

Vanemuises olles vaatasite kõik Kaljujärve ja Simmuliga tükid kümme korda läbi?

ma käisin peaaegu iga päev teatris küll, aga mitte nende pärast.

Te ikka sellist tudengielu ka elasite, kus kõik, mis laupäeva hommikul külmkapist leida võib, on poolik pakk nädal tagasi hapuks läinud kohvikoort, ja kolm šampust?

Väga piinlik tunnistada, aga tegelikult ei ole sellist elu olnud. Ma olin hästi korralik ja elasin sõbrannaga koos, nii et tüdrukute värk.

Tüdrukud joovad kah šampust!

Jah, aga meil olid ikkagi Merevaik ja leib kapis täitsa olemas.

Alkohol joogina ei ole teile ometi üdini võõras?

Ei, muidugi ma veini joon. Täiskarsklane ma kindlasti ei ole.

Aga õlu ei maitse?

Maitseb! Pärast sauna – väga!

Aga viin maitseb millal?

Minu vanaisa, ema isa, oli hästi tore inimene. Ja kui ma tema juures – ta oli lõpuks päris pime – Viljandis käisin, siis temaga sai alati viina võetud. Ja siis vanaisa ütles (Kaja rusikas raksatab lauale nagu euromünte täis rahakott – R.K.): „Ai, Kaja, mulle meeldib, kuidas sa viina võtad!“

Ja siis mina ütlesin: „Vanaisa, sa ei näegi ju, kuidas ma viina võtan!“

Tema õpetas tegelikult, kuidas peab viina võtma: niimoodi korraga (Kaja lavastab kuraasikalt, kuidas keskmine tuisutops mekutamata hinge alla visatakse – R.K.), siis on okei. Mitte niimoodi naiste moodi limpsides või midagi.

On teil mingi pahe, millest te tahaks loobuda, aga ei raatsi?

Ma ei tea, kas seda paheks saab nimetada, aga – mulle väga meeldib söögi kõrvale lugeda. Minu ema on arst ja tema ütleb, et tegelikult seda ei tohiks teha, sest tegevuses saab olla üks dominant: kas sul ei jää midagi meelde, sest sa sööd samal ajal, või sa ei seedi korralikult.

Ma olen püüdnud seda maha jätta, aga mulle tundub see ikkagi aja raiskamisena, sest ma ju saan teha kahte asja korraga!

Mis raamatud teid praegu köögilaual ootavad?

Raamat on mul alati kaasas. (Kaja paotab ridiküli – R.K.) See on õiglusest, väga huvitav – mis ikkagi on õiglane ja mis ei ole. Jõuluvana tõi. Ja siis ma loen parajasti – üks sõber soovitas, see raamat on mul öökapi peal, kuna ta on kergem lugemine – vaidlemisest: kuidas ära tunda, et sinu peal kasutatakse alatuid võtteid. Mu sõbrad väga hoolivad minust, mõtlevad mu peale.

Teie Facebooki kontol on ühel seinafotol Charles Bukowski koos pisut väsinud moega tütarlapsega, mõlemal pudel käes. Te siin küll praegu räägite, kuidas te loete õiglusprobleemidest ja vaidlustes enda kehtestamisest, aga mis suhe teil Bukowskiga on?

See pilt oli lihtsalt väga hea! Ja pigem iseloomustas seda pilti tekst: „On hullemaid asju, kui üksinda olemine“.

Aga Bukowskit autorina lugenud olete?

Ausalt öeldes – mitte.

Mitu miljonit peab riigikokku kandideerija maksma, et ta saaks olla plakatil kahekesi peaministriga?

Mina ei ole midagi maksnud! Ma ei tunne poliit-tehnoloogiat, aga mina saan aru, et konkreetse plakati pind oli lihtsalt väga suur. Muidu on igal pool Andrus Ansip üksinda, aga sinna sobis üks inimene veel. Ja kuna ma kandideerin samas ringkonnas, siis pandi mind sinna.

Kogemata sattusite peaministriga kõrvu?

Minuga ikkagi konsulteeriti – kas ma olen nõus. Ja ma kaalusin hetkeks. Teine võimalus oli olla üksi kuskil, kus sind keegi ei näe.

Kuidas te poliit-tehnoloogiast mitte midagi ei tea?

Väga lihtsalt! Kui te mõtlete, et mu isa on Siim Kallas ja nii edasi, siis – tema ei ole ju sellega, kuidas kampaaniat tehakse, kunagi kokku puutunud. Ma usun, et Andrus Ansip kah ei tea, kuidas kampaaniat tehakse.

Teie tunnete kõiki Eesti vanemaid poliitkuid. Edgar Savisaarele ütlesite te juba kümneaastaselt sina?

Ma ei tea, kas ma nüüd sina ütlesin, aga 1987. aastal, kui ma olingi 10aastane, siis ma IME (ise majandav Eesti – R. K.) projekti ajal Edgar Savisaarega tõepoolest tuttavaks sain. Kuid ma vist ikka teietan teda.

Mis tunnetega te Savisaare mõjuagendi-lugu jälgisite?

Minul oli temast kahju. Mulle tundus, et need rünnakud läksid üle võlli. Ja teades, et tema tervis ei ole kõige parem, kartsin ma, et ta süda võib üles öelda. Ja siis oleks kogu lugu omandanud hoopis teise värvingu. Ma olen oma töös näinud, kuidas inimesed annavadki närvipingest otsad.

Teie ja teie pere on poliitiku tööga kaasas käiva stressiga sügavalt ära harjunud?

Kuivõrd sellega saab üldse harjuda.

Täna hommikul te ikka isale helistasite ja uurisite, mis jama nüüd välja on ujunud? (Kaja Kallas andis intervjuu kolmapäeval, mille hommik tõi uudise, et Euroopa Audiitorite Koja äsja ametist lahkunud audiitor Maarten Engwirda süüdistab Siim Kallast euroliidu rahapettuste varjamises – R.K.)

Ta helistas ise, kui see uudis oli tulnud. Mulle meenus seda uudist vaadates, mida isa ikka on rääkinud: kui sa teed õiget asja, tekib alati sulle vaenlasi, kes üritavad anda maksahaaki. Ja ma mõtlesin: nii, eks ole, isa astus lennujaamadele kõvast kanna peale – kuulge, muretsege endale lumesahad, võtke ennast kokku ja tehke need investeeringud – ning sai sellega endale kindlasti uusi vaenlasi. Ja – üllatus-üllatus – kohe tuli mingi rünnak!

See on ju ikkagi puhas laim: inimene, kes on audiitorite kojast kinga saanud, lihtsalt väidab midagi aja kohta, kui mu isa veel ei olnud komisjoni liige. Absurd!

Kes on teie sõbrad? Inimesed, kellest me 20 aasta pärast teame – tema kuulub Kaja Kallase ringkonda.

Minu sõbrad jagunevad suures plaanis kaheks. Sõbrad minu lapsepõlvest – kellega ma olen 6. eluaastast koos tantsinud ja koolis ja reisidel käinud, ja kes tunnevad mind läbi ja lõhki. Ja siis sõbrad ülikoolist.

Üks mu väga hea sõbranna on näiteks kohtunik. Teisel väga heal sõbrannal on reklaamibüroo. Kolmas väga hea sõbranna on ühe suure kontserni Euroopa marketingi juht – no see on ülikõva: ta töötab Šveitsis ja on supertark ja väga huvitav inimene, aga väga tagasihoidlik.

Kui te kokku saate, olete te ikka normaalsed inimesed: teete te sauna, joote õlut ja viskate poliitiliselt ebakorrektseid nalju?

Just! Kui me saame kokku, siis me tõesti me teeme sauna ja nalja ja räägime maast ja ilmast ja raamatutest. Nüüd siis rohkem ka poliitikast.

Mis asja teie poliitikasse õigupoolest ajama lähete? Te lähete sinna tegema oma klientide, oma sõprade jaoks lobby-tööd? Häbi kah on?

Ei! Kust te seda võtate? Mul ei olegi selliseid sõpru, kellel oleks niisuguseid ärihuvisid.

Ma mäletan mingist suvisest leheloost, et teil on kuum läbisaamine Tallinna Kütte juhi Kristjan Rahuga?

Noh, olgu, olid suhted. Aga poliitikasse lähen ma ikkagi ebaõigluse vastu võitlema. Ajend on tulnud sellest, et ma näen oma töös ja selle ümber üsna palju ebaõiglust.

Ikkagi: te olete juristina olnud seotud taastuvenergiaga tegelevate ettevõtetega. Igasugune tagatubadest tulev eelinfo töösse minevate energiapoliitikat puudutavate seaduste kohta võib teha selle info esmavaldaja väga rikkaks. On pisut keeruline uskuda, et osad teie kliendid või sõbrad ei või sattuda teilt saadud info tõttu energiaturul eelisseisundisse.

See, et ma olen taastuvenergia ettevõtjaid esindanud, see on fakt. Ja need sidemed on olemas. Aga mis puudutab lobby-asja, siis tegelikult õigusloomes üldse… Miks seadustes on vigu või miks nad on ebaõiglased? Just selle pärast, et neid teeb keegi kuskil elust kauge inimene, kes ei küsi arvamusi, kas see seadus ka päris elus toimima hakkab.

Nüüd lähete teie päris elust ja saate teha ammusele kliendile soodsa seaduse.

Ei-ei. Ma tahan rääkida seda, et õige tulemus tuleb välja siis, kui kõik need, kellel on huvid, võetakse läbirääkimistelaua taha.

Teie kliente praegu selle laua taha pole siis kutsutud?

Ütleme niimoodi, et need asjad ei ole olnud tasakaalus. Nii palju kui mina tean.

Teie kliendid on kannatanud ja nüüd te lähete riigikokku taastuvenergiaga seotud seadusi ümber vaatama?

Stopp! Vastupidi, mina küsin praegu, et mida te neid taastuvenergia tootjaid torgite? See on tüüpiline skeem: teeme mingi seaduse, kutsume investorid. Investorid hakkavad aga reaalselt teenima ja see, kes on seaduse treinud avastab: ohhoo, nad teenivad, oleks me seda teadnud, me poleks niisugust seadust teinud! Aga kui investorid ei teeniks, poleks nad investeerima tulnud.

Küsimus on selles, kas te tahate, et teil tekiks valdkonda investeeringud, või te tahate, et keegi ei teeniks, et see oleks sotsiaalprojekt.

Ma olen energiatootjate valdkonnaga pikalt tegelenud, nad on olnud mul kliendid ja tänu sellele, et ma olen sellega pikalt tegelenud, olen ma ka ekspert.

Ja ka nende igasugused huvid on ju kah omavahel vastuolus.

Ei ole konkreetset klienti, kelle huvi te lähete riigikokku kaitsma?

Ei, kindlasti mitte! Ja tunduvalt parem on ju see, kui huvigrupid on nähtaval ja avalikud ja kõik on selge.

Kui oli allikakaitseseaduse arutelu, siis meedia ju ütles, et huvigruppe ei võeta üldse kuulda. Miks meediaga seotud huvigrupid on kuidagi paremad, kui teiste seadustega seotud huvigrupid? Et kui taastuvenergia tootjad tahavad seaduste tegemises kaasa rääkida, on see justkui halb, aga kui tahab teeb meedia, siis see on hea.

Mida te käsitsi teha oskate?

Heegeldada! Igasuguseid linasid ja pitse ja asju. Heegeldasin just oma sõpradele soolaleivaks kingituse – pressisin veel tärklisega ja lasin ära raamida, väga ilus oli!

Mis kaup on Eestis selgelt üle hinnatud? Vaatate ja mõtlete – Brüsselis ei maksa see jupstükk ju midagi.

Ma ei oskagi öelda. Ma ei ole niimoodi võrrelnud. Mulle ei meeldi üldse poes käia.

Kuidas te siis riideid ostate? Teil on kehamodell, kes teie asemel poes uut kollektsiooni proovib?

Mul ei ole väga palju riideid. See võibki mulle varsti saatuslikuks saada.

Miks saatuslikuks?

(Kaja kehastub kurjaks jämehäälseks kiibitsejaks-kriitikuks – R.K.) „Ää, näe, vaata – ta on jälle selle sama kostüümiga!“

Mark Soosaar käib minu meelest viimased 20 aastat ühe ja sama kampsuniga.

Jah, aga ma arvan, et kui mõni naisterahvas oleks käinud kogu aeg ühe ja sama kostüümiga, oleks see kindlasti… teada. Ja võib-olla Mark Soosaarel on mitu ühesugust kampsunit.

Aga, jah, mulle ei meeldi väga asjad. Ja poes käimine on minu jaoks stress.

Teie kodu on siis minimalistlik disainiime? Elutoas on üks diivan, diivanilaud ja selle peal ülikallis disaintuhatoos. Mitte et te suitsetaks, aga ta lihtsalt sulandub väga hästi ansamblisse.

Ei-ei, mul on kodune kodu, mul ei ole disainiasju.

Tolmu kah leidub?

(Kaja mõtleb natuke – R. K.) Kindlasti!

Ega ometi Wiiraltite peal?

Mul ei ole Wiiralteid. Mul on Priit Pärna pildid – ta on meie peretuttav.

Mis teid siiralt vanduma ajab?

Ma enam ei ärritu nii kergesti, et ma lausa vanduma hakkaks. Ma ei ole eriti vanduja tüüp. Võib-olla ei ole ka väga põhjust olnud.