Helgest lapsepõlvest

okt. 09, 2017, autor Kaja

President Kaljulaid teatas eelmisel nädalal intervjuus, et on “raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv”.

See ütlus kummitab mind siiani, sest minul oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv. Ja see lapsepõlv oli ka pikem kui tänapäeva lastel. Jah, meil ei olnud palju mänguasju ja sõime seda, mida parasjagu oli saada. Oli mingi aeg, kui poes polnud midagi magusat. Oli aeg, kui poes polnud suurt midagi söödavat. Oli aeg, kus enne poodi saamist pidid kaks tundi järjekorras seisma ja siis avastasid, et kõik oli juba otsas. Poes ei olnud ka riideid ega jalanõusid. Minu osavate kätega ema õmbles meile ise riideid, kui kangast sai. Ses suhtes materiaalselt virelesime me tõesti kitsikuses, eriti kui tänapäevaga võrrelda.

Aga lapsepõlve teevad õnnelikuks ikkagi teised asjad kui materiaalsus. Mul oli armastav terve perekond: ema, isa ja suurem vend. Mul olid toredad sõbrad ja klassikaaslased. Ma käisin rahvatantsutrennis, tänu millele saime ka Nõukogude Liidu sees reisida. Suviti veetsime vennaga aega Viljandis vanaisa-vanaema juures, kus müttasime terved päevad õues. Jooksime, mängisime, ujusime ja sõitsime ratastega. Aga ka rohisime peenraid, kastsime taimi ja korjasime marju ja seeni. Meil olid omad kohustused.

Ei osanud muud tahta ja pean endiselt oma lapsepõlve tänu sellele õnnelikuks ja helgeks. Isegi minu ema, kes 6-kuuselt küüditati Siberisse ja elas seal kuni 10-aastaseks saamiseni väga hulludes tingimustes, ütleb, et tal oli õnnelik lapsepõlv. Sest tema ümber oli armastav keskkond. Katsume materiaalsusest kaugemale vaadata, õnnelikuks lapsepõlveks on vaja ikkagi midagi muud, mida raha eest osta ei saa.

 

  1. Tere,

    Igati nous – olid omad mured ja arusaamad, kuid jah koike ei saa hinnata asjades….

    Ikka parimat,
    Aarne Pikk

  2. No eks oli ka selliseid lapsi, kelle vanem vangis riigireetmise tõttu või kelle kodus oli sageli läbiotsimisi. Neil ilmselt nii ilusad mälestused ei ole. Kuigi ka mina võin öelda, et mul oli õnnelik lapsepõlv, siis varjutasid seda siiski hirmud. Meie perel hoiti silm peal, isa käis mitmeid kordi “vestlusel”. Ja seda, et kodus räägitud jutte edasi rääkida ei tohi, see oli juba beebist alates selge. Ja ma ei ole Sinust sugugi väga palju vanem.

    • President ei ole nii vana, et tema peres oleksid toimunud läbiotsimised, seega on kahju tema vanematest, keda ta nüüd justkui mõnitab

    • Täiesti nõus Sinuga – ka minu perel hoiti silm peal ja see tekitas omamoodi ängi. Ja üldse, pane näiteks aktiivne pioneer/komnoor ja laps, keda nendesse organisatsioonidesse mittekuulumise pärast kogu aeg klassijuhataja poolt torgiti, minevikust ühtmoodi aru saama. Mina kuulun viimaste hulka ja see jättis pitseri mu kooliaastatele, mis on osa lapsepõlvest – kunagi ei teadnud, millisest püssist järgmine pauk tuleb. Seepärast on täiesti mõistetav, et KK ja mina näeme lapsepõlve okupeeritud Eestis erinevalt.
      PS. Mul oli ühtehoidev pere ja kodu, aga lapsepõlv ei ole ainult pere ja kodu.
      PPS. Mari, 80-ndatel toimusid teisitimõtlejate kodus läbiotsimised, miks Sa nii kindel oled, et see ei saanud meie presidenti kuidagi puudutada?

  3. Alati on neid inimesi, kes ei märka ega taha märgata asju enda ümber. Loomulikult oli palju toredaid sõpru ja tegemisi lapsepõlves nagu kõikidel. Taustal aga teadsin, et mu mõlemad vanaisad on tapetud, et vanaema ja isa tulid Siberist ja teine vanaema kasvatas oma viite last üksi. Juba see mõjutas mind väga, et mu kaks kallist vanaema surid nii vara -viimane neist suri kui ma olin 15 aastane. Ma olin nende esimene lapselaps. Kumbki neist ei jõudnud 70 saada. Mu vanemad on siiani elus, nad saavad varsti 90.

  4. 100% nõus! Mul oli ka tõeliselt tore lapsepõlv. On, mida meenutada ja lastelastele rääkida. Vaatamata okupatsioonile olid perekasvatuses väärtused paigas. Üksteisest hooliti, austust teiste inimeste ja isamaa vastu jagus oluliselt rohkem kui tänapäeval.

  5. Minu vanaisa oli metsavend ja kadunud paar aastakümmet, ema ja tema õed kasvatas üles kasuisa, minu vanaisa. Teine vanaisa suri 56-selt, kui mina sündisin, küüditatuid ei olnud meie peres, sest kõik olid piisavalt vaesed. Peale sõda. Minu lapsepõlv oli tore, ma ei mäleta et oleks muresid olnud, vanaema juures sai paaril päeval nädalas poes magusa saia järel käia, turul oli süüa küll , ma ei mäleta et me oleks näljas olnud. Tehti vorstikastet ja kartulit, liha ja kartuli, juurvilju, suppe, hoidised olid iga aastane teema, käisime metsas marjul-vaarikal, seenel, pohlal, mustikal. Jah, loomulikult olime kadedad lapsena kui keegi sai mõne välismaa asja, oli selliseid kes nendega ka uhkustasid ja viletsamtes riietes lapsi kiusasid aga neid on ka tänapäeval, kes arvab endast palju ja on koolikiusaja, olid sellised ka siis. Olen ammu mõelnud, et kui ma oleks president, siis ma annaks välja ma ei tea-ukaasi- et lõpetame selel nõukogude ja vene aja halvustamise ja kõikides pattudes süüdistamise nüüd alates 1.jaanuar 2018 ära ja aitab sellega. Ja läheme edasi ja püüame elad nii et tänapäeval ei peaks “Pealtnägija” hüsteerias laste kõnesid eetrisse andma, et inimesed endale peeglis otsa vaataks või et see jube vihkamine kõigi ja kõige vastu ometi ära kaoks. Ja üldse pruugivad inimese dikka väga palju suud ja ei oska või on võimetud arvestama sellega, et sõna jõud on suur. Nendele tahaks öelda nagu vanasti: “s…hitt jutt suhu tagasi!”

  6. Mina ka ei kurda oma lapsepólve úle. Súnd, 1956, kui máletama hakkasin, elasime Tallinnas Kivimáel vanaisa ehitatud majas. Ema, isa olid lihtsad tóóinimesed, no isa kúll keskastme juht Eesti Raudteel tookord. Súndis vend. Kodu oli korras, oma maja, oma aed. Vanaisa mángis meiega, vanaema tegi majapidamistøid. Meid lasti mángida, ei pandud tóóle kodus, ka peenarde rohimise vôttis ikka vanaema úle. Mulle sai osaks teise vanaisa klaver, kus tegin esimesed harjutused juba 4 aastaselt, 3 aastaselt olin ôppinud Kukeaabitsast táhti ja silpe kokku lugema. Raadio mángis toas, muusika valdas mu meeli. Ja kui kooliaeg kátte jőudis, pandi mind ka Nômme Muusikakooli klaverit óppima. Koolis káisin laulukooris, rahvatantsus, hiljem juba olin ise koolipidudel klaveri taga, saates kaasópilaste laulmisi, tantsimisi. Sain teismelisena tantsupidudel káia, sópru oli palju, nii et kurta pole midagi. Isa tóókoha kaudu saime kunagi káia rongidega Kaukaasias ja Musta mere ááres, Moskvas, Riias . Oli hea aeg.

  7. Ja tahan ka öelda ,et mul oli väga õnnelik
    lapsepõlv.Ema ja isa ,vend
    Meil oli terve pere.Toit oli laual ja riided seljas.Minu meelest oli meie kodu kõige armsam.Väga palju aega veetsin maal vanaema juures .Võisin sinna sõita siis kui soovisin ja koju tulla linna kui igatsus tuli.Vanaemal olid loomad ja see kõik meeldis…vanaema oli väga soe inimene.
    Polnud küll selliseid vägevaid autosi või jah asju mida ma tänagi ei jõua muretseda.Olen alati öelnud ,et minu lapsepõlv oli õnnelik ja muretu.Ka hiljem kui tööl juba, polnud selliseid muresi mis praegu…

  8. Ka mina mõtlen enda lapsepõlvele tagasi väga soojade tunnetega. Hommikul läksime välja, õhtuse multika ajaks tuppa. Kui olime vanaema juures ja juhtus esimene lumi maha sadama, siis kõik lapsed külapeal lubati õue ja tekitasime esimene liuraja tänavavalgustus lambi alla. Kui vanaema-vanaisa linnas käisid siis alati toodi poest sooja saia ja vahel ka jäätist- oli mida oodata! Ja palju need lapsed ikka teadsid kas raha oli või ei- peaasi, et oli kellega ja kus mängida!

  9. Sündisin 1961. Ema oli veterinaar, isa autojuht. Pere elas palgast palgani. Ema õmbles riideid ja isegi vatitekid perele. Mütsid ja kindad kudus ja me tundsime sellest rõõmu. Rõõm oli oma kasvatatud aiaviljast ja soojast toast. Mängisime hoovis pimedani palli, kortermaja lapsed olid nagu üks pere. Meie vanemad olid samuti sõbrad suhtlesid. Sünnipäevi peeti pika lauaga ja see oli toitudest lookas. Tähtis oli sõprus ja abivalmidus, see andis kindlustunde. Haridus oli olulisem kui rikaste topi jälgimine.

  10. Mäletan,et käisin kohalikus kolhoosis juba varakult hobustega tööl ja kui sügisel sain töö eest koti vilja kodu tuua ja jäi raha veel jalgratta jaoks,olingi õnnelik. Seda kõike tegin ma ilma sundimata jaolin selle üle uhke.

  11. On kahetsusväärne kui meie president on nii kitsarinnaline ja piiratud silmaringiga,et ei tea et ka praegusel ajal suur osa eesti lastest ja lastega peredest elavad kas siis suhtelises või täielikus vaesuses,kus ema ja isa peavad pidevalt rihma pingutama et palgapäevani välja tulla ja kus lastele ei ole võõras ka näljatunne.Ikka ongi meil kaks Eestit Osake ca 10% kus on kõik olemas ja rohkemgi veel ja siis see teine,millest just juttu tegin.
    Ja kutsed neid maapeale tuua jäävad tavaliselt kurtidele kõrvadele .

  12. Ka minul oli õnnelik lapsepõlv, kodu, vanemad. Päevad olid täis aktiivset liikumist ja loovus, oh kus see lokkas. Mäletan, et ronisin puudel nagu orav ja pajuladvast tulime vihisedes alla. Kuidas mängisime pätti ja miilitsat ja sirelilehtedest tegime juhilubasid. Ja armsad karupüksid ja villased kindad, mis pliidi kohal tilkusid. Leidlik, julge, kannatlik ja kaval tuli olla. Õppida ära kuna saabub kaubaauto ja toob vorsti. Tuli tädikestega kaupa teha ja langetada kiireid otsuseid. Tundsin end iseseisva ja vajalikuna.

  13. Ka minul oli õnnelik lapsepõlv. Sündisin 1965. Elasime koos isa venna perega samas korteris ühisköögi peal, meil oli 13 ruudune tuba, kus elasime ema-isa ja algul 2, hiljem juba 3 tüdrukut. Aga vahva oli. Oma hoovi ja naabermaja lastega mängisime rahvastepalli, meid oli nii palju, et kaks meeskonda kokku saada, polnud mingi probleem. Hoovis peenarde vahel peitust ja luurekat. Sügisel jagasime pesukuassidesse perede vahel oma aia õunu,,, Ma ei mäleta mingit nälgimist või puudust. Söögid olid lihtsad, aga soe söök oli alati ja pere sõi koos ühise laua taga. Läheduses oli leivapood ja piimapood ja turg. Telefoni meil polnud, autot ka mitte. Mäletan, et isa ikka ütles, et tal kolm Volgat kodus, pidades silmas oma kolme tütart. Isa bussijuht, ema kontoritöötaja, aga aega oli meil ka koos käia rannas, õhtuti ujumas, metsas. Oli tore. 1975 saime omaette korteri kõigi mugavustega paneelmajja, aga vanaema ja onulaste juurde käisime ikka tihedalt pärast koolitunde. Mul ei ole ühtegi koledat, halba või masendavat mälestust lapsepõlvest. Mitmed suved veetsime pioneerilaagris. Muidugi oli raske kuu aega kodust eemal olla, aga samas oli seal ka nii palju põnevat tegemist, uusi elamusi. Nutsime kaks korda, – siis kui laagrisse jõudsime ja siis kui laager lõppes ja koju oli vaja minna. Huvialaringe kooli ajal oli palju, ma olen vist kõik läbi proovinud ja ilmselt olid need tasuta, sest meie pere majanduslik olukord ei oleks tasuliste ringide korral lubanud mul osaleda näiteks ühel õppeaastal lauluringis, keraamikaringis ja sõudetrennis. Ma mingil juhul ei igatse taga seda aega, kui kogu suur NSVL oli meie kodumaa (moi adres ne dom i ne ulitsa, moi adres sovetski sojuz) ega kiida oma lapsepõlve seetõttu. Olen seda meelt, et lapsepõlve teevad õnnelikuks sind ümbritsevad inimesed, mitte valitsev riigikord. Ilmselt oleks see inimene, kel oli õudne lapsepõlve nõukogude korra ajal, olnud õnnetu mistahes ajal, ei oleks teda aidanud ka kuningriik. Aga see on puhtalt minu arvamus ja minu mälestused.

  14. Aleksander Kannus

    Sündisin kaugel siberis, Noarootsi saabusin 4 kuuselt, elasime piiritsoonis kuhu tulla sai vaid vastava loaga. Väga tore elu oli lapsepõlves, meri oli, jalgratas ja punnvõrr ka. Käisime karjas, saime 3 rubla päeva eest, teenisime lisa kala püüdmisega. Õhtul põhjaõnged sisse, enne karja minekut välja. Magasime lakas värskete heinte peal. Piirivalvuritega mängisime sõjamänge ja saime automaadist lasta. Võiks veel pikalt jätkata ja siis küsida kas päev otsa internetis teeb lapsepõlve paremaks kui minul oli ???

  15. Kõige paremini on nõukogudeaegse lapse lapsepõlve kirjeldanud Leelo Tungal, raamats “Seltsimees laps” ja selle järg. Laps on ju ikka õnnelik, kui on olemas pere, armastavad vanemad ja soe kodu, laps ei oska muretseda ega kannatada, laps elab lapsepõlves. Oli suur õnn, kui olid olemas vanavanemad ja võimalus olla suviti maal. Mina mäletan alatist igatsust maa ja vanaema järele, sest mul neid ei olnud. Kõik olid küüditatud, surnud vangilaagris, ma ei näinud neid. Polnud ka mitte ühtegi lähedast sugulast, kes oleks küllagi tulnud,või kelle juures käia. See varjutas kindlasti kogu lapsepõlve, Nõukogude aeg ja sellest tulenev kohustus valetada oli tuntav kogu aeg, Selles mõttes helge see elu ei olnud. Elasime pidevas hirmus ja ma tunnetasin seda ilmselt üsna hästi, sest mäletan, Vanemad ei astunud ka parteisse, aga parteilaste elu oli hoopis teine, selles oli ka suur vahe, kas kodus valitses puudus või mitte. ja kas kiusatakse taga või mitte. Parteisse kuulumine andis teatud garantii. Sellel teemal on alati sotsiaalne ja isiklik plaan, seega ei tasuks ka presidendi mõtet üheselt hukka mõista.

  16. Olen alati öelnud, et minul oli õnnelik lapsepõlv. Sest perekond oli koos önnelik, iialgi keegi ei tülitsenud. Ema oli kassapidaja ja isa autojuht. Meil ei olnud autot, aga isal oli motikas külgkorviga, sellega sõitsime kalale ja ujuma. Nii vahva oli! Isa oli piimaautojuht ja võttis alati minu sõpru kaasa , kui käis külast külla piima kokku korjamas. Isa oli nutikas, kui ei saanud mootorsaani osta, ta ehitas selle ise, olin niin uhke, et minu isa oskab köike , Oskas isegi limpsi teha õlleankrusse. Alati oli maitsev söök laual ja ema küpsetas igal nädalalöpul. Vana-aastaöhtul kogunes meile alati palju sugulasi ja naabreid. Laud oli lookas köike head.
    Teadsin nö. halbu asju: minu ristiema oli olnud Siberis vangilaagris ja isalt oli kodu ära vöetud (ta oli ingerisoomlane), vanaisa keeldus nöukogude ajal poodi minemast. Aga teadsin, et peab lihtsalt selle olukorraga kohanema.
    Minul oli lausa häbi, kuidas meie president vöib nii rumalasti möelda ja veelgi hullem selle köva häälega välja öelda. Önnelik lapsepölv ei söltu riigikorrast, ega majanduslikust olukorrast!

  17. Ka minu lapsepõlv oli õnnelik. Armastavad vanemad ja soe kodu. Palju pönevat tegemist ja sõbrad, sugulased. Riigikorrast olulisem oli lähedaste inimeste tugi. Ilmselt tänapäeval kipub ununema, et laps vajab vaid palju aega ja armastust.

  18. Olen 100% nõus, et meie lapsepõlv oli õnnelik. Meil oli võimalik tasuta käia huviringides, sportida, laulda või tantsida. Meie lapsepõlve- ja mängimiseaeg oli tunduvalt pikem kui tänapäeva lastel, kelle õnne mõjutab sageli mida-varem-seda-parem ostetud kalleim nutitelefon. Meil olid jõulud ja ka kõik teised pühad, koolivaheajad maal vanavanemate juures, esimene omateenitud taskuraha. Meil olid klassiekskursioonid küll mitte Egiptusesse, vaid ilusale Eestimaale, muuhulgas ka Muhu- ja Saaremaale (1969). Ei ole midagi sellist, mida tänapäeva laste tegemisi vaadates võiks öelda “küll on kahju, et minu ajal seda ei olnud”. Pigem muidugi on tänapäeva noortel edasiõppimisvõimaluste laiem valik.

  19. Kuigi olen juba 90-nendatel sündinud inimene aga siiski on ka mind kasvatatud nõukogude inimese väärtus hinnanguga. Ma pole kunagi tundnud et see et mul kõige uuemad riided ega vidinaid polnud et mul oleks halvem. Ja kui keegi küsis mult lapsena kelleks sa tahad saada siis vastasin alati tubliks töö inimeseks mitte ärikaks või kuulsuseks.

  20. kas Kajakesel ei olnud siis helge lapsepõlv ,issi nihverdatud miljonite najal :)

  21. Ma loodan südamest, et Sulle Kaja Brüssel nii kohutavat mõju ei avalda ja sul jätkub natukenegi südant ja usku Eesti kui iseseisva riigi helgesse tulevikku.

  22. Olen meie presidendi lapsusest riivatud!
    Meie pere oli KGB survestamise tagajärjel Eestist põgenenud karmi Karjalasse aastal 1975..Õde oli vastsündinu ja mina saamas kahe aastaseks.Mäletan et meid oli majutatud sellisesse elamisse, mille põrandad olid nii kõverad, et pall veeres kogu aeg ruumi ühest nurgast teise ja ema koksis hommikul veeämbrilt jää katki. Minu lapsepõlvest õnnelikumat ja vabamat on raske ette kujutada: kastesed suvehommikud, õngetamiili lahtipusimised kärestikulise Suuna jõe lepavõsas, seeneuputus, hommikune seakeeks mustasõstramoosiga ja talvised lumekoopad, milledesse me õega tundideks end ära unustasime, vildid ahju otsas,kyylikupraad ja karamellkissell. Meie targad vanemad suutsid meid ymbritseda maailma muretuima koduga. Laps ei pea teadma , et ta vanematel on püstol seljataga. Kas meie vati sees kasvanud põlvkond suudab luua samaväärset illusiooni, president, või jääb oskustest vajaka?

  23. Jah, ka mina pean oma lapsepõlve väga õnnelikuks. Sündisin 1965 aastal. MUL OLID ARMASTAVAD JA HOOLIVAD VANEMAD. Juba 5aastaselt pani ema mind balletiringi. Toimusid esinemised. Järgnesid peotants, iluvõimlemine, rahvatants. Käisin kergejõustiku trennis ja ka võistlustel võistlemas. Ema oskas defitsiitset kaupa leti alt kàtte saada ja millestki puudust ei tundnud. Vanemad olid töölised, kes olid oma vanemad väga varakult kaotanud. Isa isa oli põgenenud küüditamise eest ja kadunuks jäänud. Mu ema isa astus sõja ajal pommi otsa. Ka tema ema suri varakult. Mul oli palju sõpru, elasin suures 8 seksiooniga viiekorruselise majas. Majalapsed mängisid omavahel kodu, luuremànge, peitust, sõitsime rattaga ring. Üks isa tegi talvel maja juurde suure liuvälja ja kõik ümbruskonna lapsed said seal iluuisutamist harjutada. Ema töökollektiiv organiseeris reise leetu, läti ja venemaale. Oli vàga tore aeg.

  24. sünd. 1954.a. Lapsepõlvele mõeldes, on soe tunne, meil oli peres kolm last mina ja kaks vanemat venda.
    Olin pesamuna ja kõigi poolt hästi hoitud. Pere oli tugev ja töökas, meil lastel olid alati kõhud täis, ema tehtud toidud ja küpsetised olid väga maitsvad, jõuludeks saime ananassi komme ja apelsiine, neid nagu igapäevaselt ei olnud saada, jagati jao kaupa igale lapsele, olime õnnelikud. Isa oli nii hea, et kogu tema elu jooksul ei kuulnud kurjustavat sõna, olin tema kullatükikene. Elasime oma majas, oli õunaaed ja suur õu Lõuna Eesti väikelinnas. Kodused tööd olid laste vahel vanuse järgi jagatud, kes mida tegema pidi, mida pesin tavaliselt nõusid, suvel rohisin peenraid, vennad nädalalõppudel koristasid maja (pesid põrandad) ja kloppisid vaibad, see oli reegel, mis töötas. Võibolla oligi majanduslikult keeruline aga meie ei teadnud sellest midagi, sahvris oli alati värsket saia ja leiba, kanad olid meil endil, et muna oli ka olemas, tollal osteti suure kotiga soola ja suhkrut ja kamakuga võid, naabrite käest saime piima, kuna neil oli lehm. Üks situatsioon on eredalt meeles, Ema oli saanud kooperatiivi kaudu mulle ehtsast nahast lamba villaga talvesaapad, olin väga õnnelik, ikkagi põlvedeni säärega, juhtus aga nii, et ühel õpetajal olid ka samasugused saapad ja minule tol korral arusaamatul põhjusel kutsuti ema kooli ja tehti märkus, et miks lapsel nii kallid saapad jalas :) ema oskas seal ilusti ära põhjendada aga mis moodi, seda mulle ei öeldud aga võisin uute saabastega ikka edasi koolis käia. Kokkuvõttes on mõnus meenutada ja lastele ja lastelastele jutustada tollasest elust ja olust.

  25. 300 % Kaja Kallasega nõus !
    Olen sündinud aastal 1949 . Elasime vaeselt nagu kõik tol sõjajärgsel perioodil . Kuid lapsepõlv oli ääretult õnnelik , kuna ümberringi oli armastav perekond , vahvad sõbrad ja põnev koolielu . Lugesime palju , lippasime kogu vaba aja õues , ilma et oleks midagigi pidanud kartma . Lapsepõlv oli rikas emotsioonidest , sõprusest ja paljust sellisest , mis tänapäeval on juba harv nähtus . Näiteks kas või piiramatu vabadus kolada mööda väikelinna hoove ja ümberkaudseid jõgesid – polnud kiusamisi , hirmu ega piiranguid . PUUDUS OHT VÄGIVALDA KOGEDA või siis telekast vahtida .
    Küllap Kaljulaidil puudus lapsena armastus ja sõprus.

  26. oLEN SÜNDINUD 1946 PERE JA NELI LAST JA MAAKODUS METSAÄÄRSES TALUS ,OLI PÄEVI KUS POLNUD SÜÜA AINULT KARTUL SOUSTIGA JA JAHU KÜRT ,RAHA POLNUD KUID ME PERE OLI ÜNNELIK OMA PUUVILJA AIAGA JA PEENRAMAAGA MIDA KÕIK LAPSED HOOLITSESI ,KIVID OLI MÄNGULOOMADELS JA SEAPÕIS TÄIS PUMBATID JA HERNES SEES JA KUIVATATU OLI PALLIKS ,KOOLIS ÜLE HANGEDE SAI JALGSI KÄIDUD JA SEDA ILU JA LUME KRÕBINAT KUULDES OLIME IKKA RÕÕMSAD JA ÕNNELIKU .KA KUUS TOODI TUPPA SALAJA JÕULUTEKS JA SIIS SAI KA LIHA SÖÖDUD ,ÕIGUS ÕNN POLE RAHAS AGA KOKKUHOIDMISES INIMESED OMAVAHEL MA EI TEADNUD MIS ON UKSE EES VÕTI VÕI LUKK ,KÕIK OLI LAHTI JA KÕIK OLID AUSAD ,POLNU ELEKTRIT JA SOOJA VETT RAADIOT JA TELEVIISORI aga oli üks ilus lapsepõlv vees paljajalu joostes katkised tuulest puhutud jalad ja pinnud varvastes ,isa ratas sõiduks nagu ikka kõveras pulga alt ,ikka on mida meenutada nüüd ainult näevad lapsed on arvuteid ja nuti telefone ,ei tea mis on sõna pang või kaev lugupidamisega mõeldes oma lapsepõlvele s,

  27. 28 positiivset kommentaari nõuka aegsest helgest lapsepõlvest ei tähenda nõuka aegset helget lapsepõlve…ei tähenda, et president ütles midagi valesti…

  28. Ütles küll… Inimese lapsepõlve ei tee ühiskondlik kord, vaid perekond, kodu, sõbrad ning ellusuhtumine… Kui president leiab, et tema lapsepõlve tegi kehtiv ühiskondlik kord, siis ei olnud tal õnnetu lapsepõlv, vaid ta on õnnetu inimene…
    Ka minul oli nõuka ajal maailma parim lapsepõlv… nii, et 29…

  29. Enne selle teema tõstatamist olin alati öelnud oma lapsepõlve kohta, et see oli helge, kuigi kasvasin lastekodus beebi east (1,5 kuud) alates. Olin seda mõistet siiani kasutanud põhjusel, et mind ei haletsetaks, kuid tegelikult ma tõesti nii ka mõtlesin ja tundsin. Täna selle teema tõstatamise peale tulnud reaktsioone lugedes olen aru saanud, et lapsepõlve teevad helgeks ema, isa ja vanavanemate hoolitsus. Kasvasin nõukogudeaegses lastekodus kuni 1974. aastani, siis läksin tehnikumi ja oma elu peale. Siiani meenutan just lastekodu aega kõige helgemana, sest see oli väga muretu ja turvaline, hiljem üksi ellu astudes tuli nappide vahenditega hakkama saada.
    Mis teeb siis lapsepõlve helgeks? Sõbrad ja turvatunne. Halvana meenub vaid külmad ruumid (lastekodu asus vanas mõisahoones). Mäletan, et kui lastekodu aeg hakkas lõppema, lausa kartsin oma turvatsoonist lahkuda, et mis minust saab jne. Töötan õppejõuna ühes kõrgkoolis ja olen juba ka vanaema. Kuigi ma ei igatse tagasi nõukaaega, ei ole ma ka väga nõus selle ajajärgu lõpmatu demoniseerimise ja pilamisega, arvan, et presidendi mõttekäik on osa sellest. Eespool on keegi seda teemat samuti tõstatanud ja soovinud, et lõpetaksime selle vastandamise ja läheksime oma eluga edasi. nagu ütleb luuletaja Alliksaar: “ei ole paremaid ja halvemaid aegu, on vaid hetk kus viibime praegu …”

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad