Euroopa Parlamendis on valmimas resolutsiooni projekt, mis nõuab muuhulgas Google’i tükkideks jaotamist (nn unbundling).
Miks see mõte minu arvates ei lenda?
Esiteks, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi vahel peaks kehtima samasugune võimude lahusus nagu liikmesriikides on valitsuse ja parlamendi vahel – parlament tegeleb seadusandlusega, valitsus täidesaatva võimuga. Minnes konkreetset kaasust lahendama Euroopa Parlamendi resolutsiooniga, läheb Euroopa Parlament sisuliselt Komisjoni pärusmaale.
Google ja Euroopa Komisjoni vahel on käimas menetlus, kus vaieldakse Google’i poolsete kohustuste võtmise üle, et parandada konkurentsiolukorda otsingusüsteemi turul. Seega sekkuks Euroopa Parlament resolutsiooniga otseselt konkreetse kaasuse lahendamisse.
Teiseks, kui mistahes ettevõttel on Euroopa mastaabis mingil turul turguvalitsev seisund, siis on juba olemasolevates Euroopa reeglites ettenähtud võimalused sellega tegelemiseks. Aga sellega tegeleb Euroopa Komisjoni all olev konkurentsi peadirektoraat, mitte parlament.
Kolmandaks, erinevate teenuste eraldamist nõutakse tavaliselt siis, kui ühel ettevõtjal on mingi infrastruktuur, mida teistel ettevõtjatel on teenuse osutamiseks vaja, aga mida dubleerida ei ole võimalik või on väga keeruline. Näiteks raudtee, telekommunikatsiooni-, elektri- ja gaasi võrgud. Kas otsingumehhanismi saab lugeda selliseks võrguks, mis teistele eluks vajalik? Ei oska sellele küsimusele ilma analüüsita vastata, aga esmapilgul tundub küll kahtlane.
Lõppude lõpuks Google’iga ei jäta nii kõrgel tasemel kemplemine Euroopa Parlamendist head muljet. Selle asemel võiks tegeleda hoopis tingimuste loomisega, et saaksid tekkida uued ettevõtmised, kus Euroopa ettevõtted on liidrid ja selleks on vaja pigem vähem regulatsiooni, kui rohkem. Tegeledes Google küsimuse või “Euroopa Google” loomisega, tegeletakse nö eilse päeva uudistega. Areng on nii palju kiirem. Selle asemel tuleks püüda hoopis võtta maha hirme, mis takistavad Euroopa digitaalsel turul arenemast. Viidates Acemoglu ja Robinsoni raamatule “Why nations fail?” tuleks püüda lasta eilsetest teemadest lahti ning lasta innovatsioonil teha loomingulist hävitustööd (creative destruction).
Ehk siis asi peaks olema volinik Ansipi kapsamaal?
Konkurentsiteema ehk konkreetse kaasuse lahendamine on konkurentsivolinik Vestageri kapsamaal. Võimaluste loomine tulevikuks on Ansipi teema.
Google ja ka mõned teised IT firmad (näiteks Microsoft) on viimastel aastatel kasutanud võrdlemisi uudset monopoli ehitamise strateegiat. Strateegia seisneb selles, et mingit uut teenust pakutakse tasuta, samas investeerides selle loomisesse, sisusse ja reklaami kümneid miljardeid dollareid. Sedasi luuakse uuele teenusele kasutajaskond, sisu ja kõik konkurendid tapetakse julma dumpinguga. Näiteks kasvõi Youtube, Microsoft Skype, Google Maps ja ka Google otsing. Kõigist neist on saanud meie igapäeva elu osa. Kohati (Google Maps) isegi elukriitiline ja on ainult aja küsimus kui monopoli pealt hakkab suurfirma teenima. Konkureerida nendega on aga sisuliselt võimatu, sest selleks oleks vaja miljardeid dollareid ja ka siis ei ole lihtne saavutada sadadesse miljonitesse ulatuvat kliendibaasi. Seega Google , Microsofti jt tükeldamine kui selline võiks konkurentsi tekitamise mõttes olla igal juhul kaalumist väärt. Tegemist ei ole tegelikult väga erineva situatsiooniga kui omal ajal Standard Oiliga ja sarnastega.
Jah, aga komisjonil on juba praegu need hoovad olemas, kui see peaks vajalik olema ja tõepoolest neil on midagi, mida teistel on teenuste osutamiseks vaja. Lihtsalt parlament pole see koht, mis hakkaks konkreetsete kaasustega tegelema.