Austatud Riigikogu, lugupeetud suursaadikud, head kuulajad!
Me oleme rahva ja riigina selgelt väljendanud oma iseseisva eksisteerimise peamist tagatist – ei kunagi enam üksi. Me oleme ajaloos maksnud ränka hinda üksiolemise eest ja me ei kavatse seda enam kunagi kogeda. Ma loodan, et selles küsimuses valitseb siin saalis üksmeel.
Meie julgeoleku ja heaolu nurgakiviks on meie kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Kui tähtis nendesse organisatsioonidesse kuulumine on, sai meile paraku veel kord väga traagilisel kujul meelde tuletatud 24.veebruaril 2022.aastal. See oli päev, kui Venemaa alustas ühe oma suveräänse naabri vastu täiemahulist sõjalist rünnakut. Venemaa valis rünnaku objektiks Ukraina, sest Ukraina ei kuulu ei Euroopa Liitu ega NATO-sse. Aga Ukraina ei ole üksi. Selles tegi Venemaa valearvestuse ja sõjaline rünnak, mis oli plaanitud kestma vaid mõned päevad, on nüüdseks kestnud juba varsti kaks aastat.
Rünnak Ukraina vastu oli rünnak Euroopa vastu, see oli ultimaatum külma sõja järgsele korrale Euroopas, ultimaatum vabaduse, demokraatia, õigusriigi ja inimväärikuse vastu.
Eelmise aasta kõnes tõdesin, et sõja alguspäev 24. veebruar ühendab igavesti Eesti ja Ukraina rahva vabadus- ja iseseisvuspüüdluse ning et samal päeval kirjutas Venemaa end välja tsiviliseeritud maailmast.
Mulle on siin saalis korduvalt ette heidetud seda, et ma räägin liiga palju Ukrainast ja sellest, et see sõda puudutab väga otseselt ka meid. Jah, meil ei lenda siin pommid, ei lõhke raketid, aga me oleme selle sõjaga väga otseselt seotud. Ukraina sõdib jätkuvalt ja iga päev ka meie vabaduse eest. Kui me ei taha mõelda sõjale täna ega tulevikus, siis me peame mõtlema Ukrainale nüüd ja praegu. Kui me peame Euroopas võimalikuks teha või anda veel midagi, siis tuleb seda teha nüüd ja tuleb seda teha praegu. Tahan uskuda, et suudame sanktsioonid, külmutatud vara kasutuselevõtu, majandusliku ja sõjalise abi ning Ukraina liitumisläbirääkimistele kutsumise leppida kokku veel selle nädala Ülemkogus ja sellega julgustada ka kõiki teisi riike maailmas. Putin peab mõistma, et aeg tiksub tema vastu, mitte tema poolt.
Austatud Riigikogu!
Et suurendada Euroopa sõjatööstuse tootmisvõimet, algatasime ühe miljoni suurtükimürsu tootmise. Selle eesmärk on toota Ukrainale hädavajalikku laskemoona ja ühtlasi tõsta Euroopa tootmisvõimet. Rekordajaga esitatud ja kokku lepitud algatuse kohta ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen hiljuti, et hetkeseisuga on pea pool rehkendust koos. Prognoosid näitavad tema sõnutsi, et suudame toota edaspidi aastas vähemalt miljon ühikut. Loomulikult on vaja sõjaks ja heidutuseks rohkem kaitsetööstuse võimekust ning paljud riigid Euroopas, sealhulgas Eesti, on loomas ka oma tootmisvõimet. Valitsuse Eesti Euroopa Liidu poliitika prioriteetide hulka kuulub Euroopa kaitsevalmiduse tõstmise eesmärk, mis nüüd sisaldub ka selle aasta juuni Ülemkogu lõppjäreldustes. Meie jaoks tähendab see eesmärk lähiperspektiivis muidugi ennekõike seda, et NATO Vilniuse tippkohtumisel kinnitatud kaitseplaanid saavad ellu viidud.
Saksamaa liidukantsler Olaf Scholzi poolt sõnastatud Zeitenvende peab kaasa tooma meelemuutuse kogu Euroopa Liidus. Kui meil on vähegi tõsiseltvõetav soov olla kaitstud, evida stabiliseerivat mõju naabruses ja olla vähemalt oma kontinendil arvestatav geopoliitiline mängija, peab kogu Euroopa Liit aru saama, et meie kontinendi julgeoleku olukord ei ole enam seesama, mis ta oli enne 24.veebruarit 2022. aastal.
Soomes ja Eestis laialt rakendatud laiapindse riigikaitse hoiak peab ise muutuma laiapindseks Euroopas. Ilma selleta on raske näha positiivseid arenguid kogu Euroopa ümbruses, kus hübriidrünnakud taristu, desinformatsioonirünnakud vaba sõna, viharünnakud vähemuste ja ränderünnakud demokraatliku süsteemi vastu näivad olevat igapäevased.
Austatud Riigikogu!
Küllap on lisaks 24. veebruari ööle paljude mällu sööbinud pilt kui sõja neljandal päeval kirjutas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi alla sooviavalduse Euroopa Liidu liikmeks saamiseks. Tõtt-öelda võitlesid ukrainlased selle õiguse eest juba nii Maidanil Oranži Revolutsiooni ajal kui ka siis kui Ukraina tegi Vilniuses valiku sõlmida Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepe ja sügav majanduspartnerlus. Vaid mõni kuu Vilniuse tippkohtumise järel hiljem ründas Venemaa Ukraina rahva selget valikut. Usk Budapesti ja Minski lepetesse on osutunud geopoliitilise kirjaoskamatuse väljenduseks ning julgeolekugarantiid saavad vaid olla ajutiseks toeks ja mitte aseaineks liikmelisusele NATOs ja Euroopa Liidus.
Kahjuks on suurel määral jäänud lubaduseks paberil ka 20 aasta eest Lääne-Balkani riikidele antud lubadus saada Euroopa Liidu liikmeks. Parafraseerides üht vana ütlust, siis paradoksaalselt on nemad pigem teeselnud tingimuste täitmist ja meie omakorda oleme teeselnud liikmeks võtmist. Sõda ja sõjajärgset olukorda Euroopas käsitlenud Versailles tippkohtumine möödunud aastal muutis sedavõrd olukorda, et andsime Ukrainale ja Moldovale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse. Ka Gruusia saab tingimuste täitmisel sama staatuse, sest see on rahva kindel tahe. Et Thessaloniki ja Versailles tippkohtumise lubadused ei muutuks perspektiivist perspektiivituseks, tuleb detsembris otsustada Ukraina ja Moldova liitumisläbirääkimistele kutsumine ja tingimuste täitmisel avada läbirääkimised. Ei ole sugugi liialdatud, kui kasutada Ukraina välisministri väljendit, et need tingimused on täidetud ukrainlaste verega.
Kuid integratsioon ja laienemine ei puuduta vaid Euroopa Liidu suhet teiste Euroopa riikidega. Mul on eriti hea meel, et Horvaatiast sai 1. jaanuaril euroala 20. liige ja aprillis sai Soomest NATO liige. Bulgaaria ja Rumeenia väärivad juba mõnda aega liikmelisust Schengenis, samuti ootame Rootsit pikisilmi NATOsse. Järgnev suurem liitumine ei tohi muuta Euroopat klubiliseks organisatsiooniks, mis jookseb mööda euroala, Schengenit või kaitsekoostööd.
Samas ei saa liikmelisus muutuda „kõik korraga või üldse mitte“ suhteks. Eri kiirustel ja eri väärtustel Euroopa või naabrite kulul eranditega poliitikat ajavad liikmed ei ole kindlasti Eesti huvi ega ka mitte eesmärk. Kogemus näitab, et geopoliitilised ja väärtuselised hallid alad Euroopa sees tekitavad ebavajalikke pingeid liikmesriikide vahel.
Head Riigikogu liikmed!
Miski ei näitaks selgemini meie tõsiseltvõetavust ja pühendumust kui me ütleksime ise, millal me oleme valmis kuni kümne uue liikme vastuvõtuks. On tõsi, et me ei saa lubada liitumise tähtaja andmist, sest kodutöö tuleb ikka riikidel endil ära teha. See üleskutse ei tähenda naiivsust muutuste vajalikkuse osas poliitikatele, võimusuhetele ja õigusriigi baasväärtuste suhtes, vaid julgustust pealehakkamiseks.
Kõigi nende arutelude puhul ei tohiks me alahinnata ka vajadust reformida Euroopa Liidu poliitikaid. Mõni neist on ka omakorda oluliseks eelduseks eelarvekohandustele ehk siis ilmselgelt vajavad põllumajandus- ja ka ühtekuuluvuspoliitika reforme ja muudatusi. Juba tänane eelarve on palju tugevamalt sidunud riikide reformid investeeringutega ja tulevikus võiks nad olla ka rohkem seotud ühiste poliitikatega nagu siseturg, euro, Schengen, digi- ja rohereformid ning samuti Euroopa energia-, transpordi- ja sidevõrgustike rajamine, mis kannatavad kroonilise rahapuuduse all. Loomulikult on oluline ka solidaarsus ning kõikide võimalus konkurentsitihedal siseturul ellu jääda. Reformid on vajalikud ja muutused juhtuvad niikuinii, samuti areneb seesmiselt edasi ka Euroopa Liit ise ning tulevastel liikmetel tuleb ka sellega arvestada.
Mis puudutab aga aluslepingute muutmist, siis siin on ei ole valitsuse seisukoht muutunud – laienemine prognoositud mahus on võimalik viia läbi ka praeguste aluslepingute raames. Seega ei pea me põhjendatuks, et laienemine ise tingib vajaduse minna üle enamushääletusele. Me ei toeta praeguse Euroopa Parlamendi avaldatud soovi avada ulatuslik aluslepingute reformiprotsess, sest me ei näe seost laienemise ja suure hulga parlamendi poolt tõstatatud teemade vahel. Meie ei näe ka seost laienemise ja ühehäälsuselt enamushääletusele ülemineku vahel välis- ja julgeolekupoliitika ning maksupoliitika valdkondades. EL eelarvetulude arvestamiseks on tänagi võimalik ette kujutada EL eelarve tulubaasi arvestusmetoodikat – nagu seda on näha plastpakendite mahu kujul – ilma seda maksuna harmoneerides.
Arutelu selle üle, et milline on ühine välis- ja julgeolekupoliitika, kaitsepoliitika või mis aspektides peaks maksupoliitika olema või mitte olema harmoneeritud, peaks ikkagi toimuma täiesti sisuliselt ja eraldiseisvalt laienemisest. Otsuste tegemise kiirus, sisu ja jõustamine ei ole üksteisest lahutatavad ning probleeme ei saa lihtsustada ega taandada vaid küsimusele ühehäälsusest.
Nagu analüüs osundab, siis tõepoolest saab ühehäälsuse leidmine olema keerukam, kuid täna on pigem peamine küsimärk, mida me selle muudatusega ehitada tahaksime. Esitan täna ainult ühe olulise küsimuse näitena – kas enamushääletus paneb kõiki liikmesriike investeerima vähemalt 2% SKPst riigikaitsesse? Selleks, et kasutada enamushääletust, ei pea kasutama nii-öelda üleminekusätteid, sest ka tänane aluslepe näeb ette võimaluse, et ülemkogu ühehäälseid otsuseid rakendatakse enamushääletusega välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Siiski on päevselged kaks väga olulist teemat seoses laienemisega ja need on, et liikmesriigid ei peaks väärkasutama ühehäälsusvaldkondi väljapressimiseks teistel teemadel. Samuti on oluline, et see, milles on kokku suudetud leppida, on ka uutele liikmesriikidele täitmiseks ja eriti kavatseme seda rõhutada liitumisläbirääkimiste käigus just välispoliitika valdkonnas.
Nagu ma selle osa alguses ütlesin, siis meie omalt poolt võiksime kaaluda ajalist lubadust olla valmis suuremaks laienemiseks. 2030 oleks selliseks valikuks väga loogiline, kuivõrd just siis võiks tegelikult rakenduda uus pika-ajaline EL eelarve ja moodustuksid uued 2029. aasta valimiste-järgsed institutsioonid.
Austatud Riigikogu!
Ei ole põhjust imestada, et sisenedes ühest kriisist teise kriisi, on lõpuks ometi tõusnud teravalt fookusse Euroopa Liidu siseturg ja Euroopa konkurentsivõime mahajäämus võrreldes üleilmsete konkurentidega. Oleme näinud, et igas kriisis kannatab esimesena siseturg, sest tekivad üha uued ja uued põhjused, kuidas rakendada erandeid ja probleeme lahendada riigipoolse sekkumise abil.
Euroopa konkurentsivõimele on seetõttu väga oluline, et riigid viivad ellu reformikavades lubatud riiklikud reformid ja et investeeringud lähevad konkurentsivõime ja tootlikkuse parandamiseks. Seejuures on ka nii-öelda madalal rippuvaid vilju, sest mõne olulise asja saavutamiseks ei tule teha muud kui lõpetada erandid ja hakata reegleid järgima, näiteks lõpetada riigivõla ja riigiabi suhtes kehtivad erandid. Euroopa majandus ja siseturg ei saa toimida lootuses riiklikule sekkumisele, mis üha enam ja enam kutsub konkurentsimoonutusena esile riigiabi või protektsionismi ning üha uuenevaid ootusi, et riigi rahakott tuleb appi. Lõpuks saab ka rikaste riikide maksumaksja raha otsa. Maksumaksja abil ostetud konkurentsieelis on nagu laastutuli, see ei kesta kuigi kaua.
Seetõttu peame tagasi pöörduma põhilise juurde – see on vaba, aus ja võrdsetel tingimustel toimiv turumajandus. Samuti peavad digi- ja rohereformid kasvatama meie konkurentsivõimet ja aitama säilitada majanduse toimimiseks vajalikku ressursibaasi.
Austatud Riigikogu!
Valitsuse Euroopa Liidu poliitika näeb ette, et me võtame Euroopa võimaldatud investeeringud maksimaalselt kasutusele. Ja mul on hea meel öelda, et ainult Eesti ja Leedu suutsid äsja lõppenud eelarveperioodi 2014-2020 vahendid täiel määral kasutusele võtta. Selle aasta sügisel saime lõpuks esimese väljamakse uue põlvkonna eelarvevahenditest (NGEU), seega on tänaseks koos ettemaksuga jõudnud ja jõudmas Eesti majandusse juba 364 miljonit EUR (38%) NGEU vahenditest. Tagantjärele tarkusena võib hetkel tõdeda, et kui tervisekriisist kardetud majanduslangus läks kardetust leebemalt, kuid selle leevendamiseks ja reformide läbiviimiseks mõeldud vahendid on osutunud oluliseks majandus elavdamise vahendiks just praeguses sõjast tingitud olukorras. Märgin, et Eesti valitsussektori investeeringute tase SKP-sse on Euroopa Liidu üks kõrgemaid ja on seda kogu järgneva nelja aasta riigi eelarvestrateegia perioodi jooksul.
Kui EL-i keskmine investeeringute tase SKP-sse on kolme protsendi piires, siis Eestil on see üle viie protsendi. Me anname endast parima, et ka selle perioodi investeeringud jõuaksid kõik Eesti inimesteni.
Möödunud aastast on mul hea meel meenutada ka raskustega saavutatud kokkulepet Balti riikide vahel, et kiirendada elektrivõrkude sünkroniseerimise projekti aasta võrra. Sellega seoses avaldan ka heameelt, et teine Poola-Leedu ühendus siiski tuleb ja seda meie poolt eelistatud Rail Baltica maismaakoridoris. Lisan siia juurde, et oleme aastaga kõrvaldanud ka riskid, mis puudutavad Narva elektrijaamade jahutust. Tänu ühisturule ja Balti riike ühendavale taristule on ka Eesti gaasiga varustatus tagatud ja Euroopale oluline BalticConnectori gaasitoru saab kevadel 2024. samuti parandatud. Detsembris lisati Eestile kõik olulised taristuobjektid ka üle-Euroopalise arendamist vajava taristu nimekirja ja seega on nad investeeringute mõttes prioriteetsed nii olemasoleval kui ka tuleval perioodil. Loomulikult ootame uuelt Euroopa Komisjonilt uuel perioodil veel suuremat tähelepanu Euroopa taristu seireks ja kindlustamiseks, aga ka seda, et Euroopa riike omavahel ja välisilmaga ühendav sidetaristu saaks samasuguse strateegilise tähelepanu osaliseks, nagu seda hetkel on energia ja transport.
Mis puudutab Rail Balticu raudteeprojekti, siis mul on hea meel tõdeda, et see on nüüd muutumas paberraudteest päris raudteeks. Seniste üksikute objektide kõrval algab 2024. aastal töö ka päris uue Euroopa laiusega raudteega. Ma usun, et arvestades sõjaga kaasnenud kogemustest ei ole vaja kedagi veenda selles, kui olulised on meile ühendused Euroopaga. Arvestades, et viimase 2017. aasta prognoosiga võrdluses prognoosime Rail Balticu maksumuse kahekordistumist aastaks 2030, seisab kõigil Balti riikidel üheskoos ees oluline mõtteharjutus, kuidas prioriseerida raudtee põhiosa valmimist aastaks 2030. Jah, see tähendab valusaid valikuid ja n.ö kõigi harudega unistuste raudtee valmimist märksa hiljem. On muidugi tõsi, et mida kauem me venitame, seda kallimaks see projekt läheb, aga vaid nii on võimalik tagada Euroopa toetus ja rahastamine. Kõige olulisem on siiski põhitrassi valmimine õigeks tähtajaks.
Kuivõrd Euroopa Liidus on 2024. aastal taas möödumas üks terve tsükkel, siis olgu päris ülevaate lõpus meenutatud, et Euroopa Liidul ei ole kunagi varem tulnud rinda pista pandeemia ja sellest tingitud üleilmse sulgumise ja ilmasõja mahus sõjalise konfliktiga ja selle tagajärjel vallandunud pagulaslainega. Kõiki võimalusi, piiranguid, kogemusi ja üleilmseid muutusi arvestades on Euroopa tänased juhid tulnud kriisiga suurepäraselt toime. Mul on põhjust öelda, et just sellist võimekat ning meelekindlat Euroopat me tahtsimegi.
Me teeme neid asju koos. Me oleme Euroopa täpselt samal määral, nagu seda on Prantsusmaa või Saksamaa. Kuigi meid ümbritsev maailm ei näita rahunemise märke ja meil pole põhjust uskuda, et lähiajal kriisid taanduksid, olen ma kindel, et Euroopa Liit tuleb neist katsumustest läbi tugevamana, kui ta kunagi olnud on. Tänan teid kõiki kindlameelsuse eest ning soovin nii Eestile kui kogu Euroopa Liidule edu ning vankumatut ühtekuuluvustunnet ka tulevikus.
Tänan tähelepanu eest!