Olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks

veebr. 22, 2018, autor Kaja

Eile oli Brüsseli Euroopa koolis Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud aktus.

Hommik algas Eesti lipu heiskamisega kooli hoovis. Sellele järgnes aktus, kus lapsed laulsid ja lugesid luuletusi ja mõlgutasid mõtteid seoses Eestiga. Nagu ikka sellistel aktustel, oli meeleolu harras ja ülev.

Selle ajaga, mil mul on olnud võimalus töötada välismaal, on mulle saanud selgeks, et välismaal kasvavad tõelised Eesti patrioodid. Olles osake kogukonnast, kus sa mõistad, et sinu keelt räägivad vaid väga vähesed, saad aru, et see keel ja kultuur on väga väärtuslikud ja neid tuleb hoida. Paljudel Brüsseli kooli lastest on ainult üks vanem eestlane, teine on tavaliselt mõne suurema rahvuse esindaja. Kui koolis on ümberringi pidevalt teine suur domineeriv keel, siis eesti väikest keelt elus hoida on veelgi keerulisem. Aga vähemalt Brüsselis saavad õpetajad ja lapsed sellega suurepäraselt hakkama.

EV100

Pissiv Poiss Brüsselis Eesti iseseisvuspäeval 2008. aastal.
Pilt: Eesti välisministeerium

Mulle tundub, et välismaal üles kasvavad Eesti lapsed on väga teadlikud oma juurtest ning sageli on Eestimaa nende jaoks tõeline unistuste maa, kus on ilus loodus, neli aastaaega, kus lapsed saavad vabalt tänaval liikuda, kus on laulupidu ja toredad inimesed. Lapsed oskavad ja laulavad hea meelega hümni (loodetavasti ei keelata seda peatselt ära :)), nad teavad Eesti rahvussümboleid ja peavad neid kalliks. Nad on väga uhked meie rahvusvärvide ja sümboolika üle ja kannavad neid hea meelega. Nii valis minugi poeg eile pikalt endale riideid, et kokku tuleks sini-must-valge.

Üks välismaalane, kellel on eestlasega laps, imestas, et meil toimuvad pidevalt mingid aktused ja pidustused koos kõnede ja etteastetega. Ta nimetas seda ajupesuks ja propagandaks. Mulle tundub, et suure rahva esindaja ei saagi mõistma, milliseid pingutusi me peame tegema, et oma keelt ja kultuuri globaliseeruvas maailmas alles hoida. Me peamegi tähistamisväärseid hetki korralikult tähistama.

Uuringute järgi on need rahvad õnnelikumad, kes hoiavad oma traditsioone. Traditsioonid tekitavad kuuluvuse ja stabiilsuse tunde, kuna need on põlvkonniti samad ja aitavad mõista seda, kust me tuleme. Selle kinnituseks võib tuua, et näiteks taanlased, kes on Euroopa õnnelikkuse uuringutes aastaid esikohal olnud, on ühtlasi ka üks Euroopa patriootlikem rahvas.

Paljud eelmainitud lastest näevad oma tulevikku Eestis või Eestiga seotuna, nad tahavad vähemalt mingi aja tulevikus elada või töötada Eestis. Selleks peaks me riigina tugevat sidet hoidma kõigi eestlastega, sõltumata nende asukohast. Et siis, kui nad tahavad Eestisse tulla, oleks neil siin ka (kooli)koht ja nad oleksid siin oodatud ja vajalikud.

Vabadus on andnud meile võimaluse liikuda maailmas ringi  ja on hea, et inimesed seda vabadust ka kasutavad. Aga kus iganes me ka ei oleks, siis oma juuri peame ikka kalliks. Mulle väga meeldis aktusel Euroopa (Laekeni) Kooli eestlasest direktori Markko Mattuse poolt öeldud sõnad: “Inimene, kes teab nii mõndagi maailmast, kuid ei tunne oma juuri ja esivanemate pärandit, on nagu juurteta puu, mis ei suuda pinnases püsima jääda ning suureks ja tugevaks sirguda. Oma keele ja kultuuri tundmine seevastu annab meile tugeva ühtekuuluvustunde ja väärtusliku sideme oma kodumaa ja rahvaga. Meil on alati koht, kus meid omaks peetakse ja kuhu me oleme alati teretulnud. Olles küll füüsiliselt Eestist eemal, hoiame ja kanname me oma kodumaad sügaval südames /…/ Parafraseerides Gustav Suitsu: olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks.”

  1. See on ainuke tekst kodulehel, mille kohta saab avaldada oma arvamust, kuigi mitte täiesti vabalt… Hea oleks, kui ei kardeta oma rahva absoluutset vaba arvamust…

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad