Läbi raskuste on valminud minu autorsusega järjekordne raport, mille teemaks on digitaalne ühisturg.

Teatavasti tuli esialgse strateegiaga välja Euroopa Komisjoni digiasjade asepresident Andrus Ansip. Euroopa Parlament teeb nüüd omaalgatusliku raporti, milles selgitame, mida tahame täpsemalt konkreetsetes valdkondades digitaalse ühtse turu kavas näha ja kuhu suunas regulatsiooni suunata.

Digitaalse ühistururaport on üsna eripärane nii mitmeski mõttes.

Keeruline menetlus

Esiteks protseduur on olnud keerulisema kui tavaliselt. Nimelt on kahe komisjoni – teadus, tööstus ja energeetika komisjoni (ITRE) ja siseturu ning tarbijakaitse komisjoni (IMCO) ühine raport. See tähendab seda, et ühtse positsiooni pidime esialgu saama kokku kahe komisjoni raportööri peale. Mina esindan siin ITRE komisjoni ja IMCO komisjoni (kus ma olen ka liige) raportöör on sakslannast sotsiaaldemokraat Evelyne Gebhardt. Kuivõrd mina olen noor liberaal digitaalselt arenenud Eestist ja tema on vanem ja pikaajaline Euroopa Parlamendi liige Saksamaalt, siis oli juba varasemate arutelude käigus selge, et meie vaated digitaalsele turule on üsna erinevad. Mina näen selles rohkelt võimalusi ja väljakutseid, Evelyne aga rohkem internetis peituvaid riske. Ehk see oligi hea, sest me täiendasime teineteist ja saime kokku tasakaalustatuma raporti.

Kahe komisjoni raportööri poolt kahasse raporti kirjutamine tähendab omakorda ka seda, et mõlema komisjoni poolt on täispakett varirportööre ja kõik arutelud, mis meil toimuvad on suure seltskonna osalusel. Täna, 13. oktoobril toimub raporti esmaesitlus ja arutelu ja selleks, et kaks komisjoni ära mahuks, toimub arutelu suures plenaaristungite saalis. Muide, variraportööride hulgas on tugev Põhjamaade esindatus, mis annab lootust, et toetatakse rohkem tehnoloogia- ja innovatsioonisõbralikku suunda.

Digitaalsed teemad on siin kuumad teemad, millega kõik tahavad tegeleda. Sellest tulenevalt on lisaks nendele kahele komisjonile haaratud erinevate arvamuste või otsesätetega (need arvamused, mis lähevad otse plenaaristungile hääletusele) veel kuus komisjoni. Seega kokku kaheksa komisjoni ja see on üle poole kõikidest seadusandlusega tegelevatest komisjonidest. See on Euroopa Parlamendile paras pähkel, esimesed vaidlused pädevuste üle tundusid mulle isegi pisut kummalised. Rõhutasin ka oma sõnavõttudes, et Euroopa Komisjon sai oma ettepanekud esitatud volinike üleselt erinevaid peadirektoraate kaasates, siis peaks seda suutma ka Euroopa Parlament, näidates, et meid huvitab sisu rohkem kui vorm. Ja vaidlused selle üle, kes mida täpselt teeb, ei ole ehk kohased. Teisalt muidugi tuleb arvestada, et see komisjon, kes saab mingis osas ekslusiivse pädevuse selle raporti osas, saab selle pädevuse ka edasi juba legislatiivsete raportite osas ja sellel on väga suur kaal.

Digituru sisu

Teisalt tingis raporti menetluse keerukuse ka selle sisu, sest see haarab horisontaalselt mitmeid eri elualasid. Kui me mõtleme digitaalse ühtse turu peale, siis seal on palju probleeme, sest see ei toimi nii nagu peaks. Alates nutiseadmete tulekust (või isegi juba interneti laiemast levikust alates) on inimeste käitumised muutunud päris palju. Ja see on juhtunud vaikselt ja ilma suurema kärata, ometi me käitume paljudes asjades teisiti kui varem. Inimesed on harjunud saama endale vajalike teenuseid internetist ja nutiseadmete vahendusel. Reeglid aga kehtivad eelkõige tavaolukorras toimetamiseks. Paljudes olukordades on reaalse maailma reeglid digitaalsele maailmale kohmakad või sootuks ebasobivad. Probleemiks on ka see, et kuigi internet ei tunne piire, siis nii mitmeski valdkonnas 28 erineva riigi reeglite kohaldamine loob piiriüleste kaupade ja teenuste liikumisele digitaalses maailmas tõelised piirid. Näiteks võib siin tuua nii erinevate tarbijakaitse reeglite kohaldumise erinevates riikides kui ka kehtiva autoriõiguse sobimatuse digitaalse maailmaga.

Minu jaoks on see tarbijate käitumise muutumine kogu arutelu aluse võti. Tarbijatel on rohkem mõju kui kunagi varem, samuti tarbijad ei ole enam klassikalises nõrgemas positisoonis, vaid nii mitmeski kohas on tarbija heaolu ja usaldus teenuse elujõulisuse küsimus. Näiteks, kui mõne teenuse osutaja petab mõne tarbija ootusi, siis saavad sellest koheselt teada ka kõik teised selle teenuse tarbijad või potentsiaalsed tarbijad ja seeläbi võib teenuseosutaja korraga kaotada kõik. Samuti näiteks jagamismajandus (sharing economy) toimib hoopis teistel alustel, kui seda on tavapärane firmalt-tarbijale majandus.

Loomulikult valitseb internetis ka palju ohte, kuid tuleb pidada hobuseid kinni nii, et me ei tormaks ülereguleerima asju, mis toimivad ning seeläbi innovatsioon takerdub. Olemasolevates aruteludes olen tihti viidanud sellele, et me ei pööra tehnolooglist revolutsiooni tagasi ja paljud tänapäeva lahendused muudavad inimeste elu lihtsamaks. Miks seda reeglitega jälle keerulisemaks hakata muutma?

Tarbijakaitse

Arvestades, et digitaalne ühisturg võimaldab ideaalis mistahes väikesel ettevõttel Eestist müüa oma tooteid ja teenuseid kogu Euroopas (tegelikult ka kogu maailmas), siis on meil piiranguteta toimivast ühisturust palju võita. Eelkõige muudaksid ettevõtjate elu lihtsamaks ühtsed tarbijakaitse reeglid ja nende kohaldamine, aga ka maksude deklareerimine ja maksmine ühetaoliselt ja soovitavalt digitaalselt.

Kaupade kohaletoimetamine

Tundub nagu asjade maailma teema, ometi on kaupade kohaletoimetamise turu korrastamine vägagi digitaalse ühisturu asi. Nimelt, praegu kehtivad erinevates riikides erinevad reeglid ja pakkide kohaletoimetamise hinnad ei ole ei läbipaistvad ega arusaadavad. See aga muudab internetis ostlemise keerulisemaks ja mõnel puhul arusaamatult kalliks.

Geoblokeering

Geoblokeeringute kaotamisel ma hetkel pikalt ei peatuks. Digitaalset ühisturgu pärsib kindlasti see, kui inimesed sõltuvalt oma asukohast ei saa mingile digitaalsele sisule ligi, olgugi, et neil võivad olla omandatud õigused seda sisu näha. Diskrimineeritakse erinevatel alustel. Ühel arutelul tõstatasin teema, et mingid veebilehed nõuavad teatud riikidest tellides või ostes telefoninumbri olemasolu (mille hulgas ei olnud Eestit). See tõi kaasa üllatavad pilgud: “Miks nad Eesti inimesi blokeerivad, see pole ju Bulgaaria või Rumeenia.” Jah, aga ka need riigid on Euroopa Liit. Põhimõtteliselt ei tohiks teenuse või toote pakkujale olla vahet, kust Euroopa riigist ostja on pärit ning selle alusel ei tohiks müügist keelduda.

Infrastruktuur

Selleks, et digitaalsed teenused saaks toimida ja tarbijad neid tarbida, on vajalik toimiv infrastruktuur. Siin tuleb mängu telekommunikatsiooniettevõtete regulatsioon ja selle kohaldumine uutele tulijatele. Euroopas on palju arutelusid, kas konsolideerimine selles valdkonnas on hea või mitte. Konsolideerimise pooldajad ütlevad, et paaril suurel ettevõttel on lihtsam akumuleerida kasumit ja seeläbi teha ka vajalikke investeeringuid võrkudesse. Samas on aga USA näitel võimalik öelda, et suurte operaatorite olemasolu ei suurenda automaatselt nende kasumi investeerimist võrkudesse. Ise olen pigem alati olnud konkurentsiusku ehk siis rohkemate mängijate puhul on tulemus tarbija seisukohast ikkagi parem. Nii võrkude toimimise kui ka hindade osas.

Suur telekommunikatsiooni teema on muidugi sageduste jagamine, mille osas liikmesriikide vahel endiselt kokkuleppet ei ole. Põhjus imelihtne, sagedused on liikmeriikide äri, mille eest saadavad tasud täidavad riigieelarveid ja keegi ei taha seda käest anda. Samas kuni kokkulepet pole, pole ka üldist arusaama kogu Euroopa turust, vaid on fragmenteeritud 28 liikmesriigi turg.

Andmeside

Euroopa Parlamendi LIBE (kodanikuvabaduste ning justiis- ja siseasjade) komisjonil on ekslusiivne kompetents arvata andmesideteemade kohta, aga paratamatult need asjad on väga omavahel seotud. Kõik mõistavad, et andmed on uue aja maksevahend ja üha tähtsamaks muutub see, kellel on ligipääs andmetele, millelt saab teha arendusi ja mõelda välja uusi lahendusi. Selge on ka see, et hetkel ei ole sageli inimene ise oma andmete peremees. Ideaalis oleksid andmed liigutatavad nii nagu tarbija seda soovib. Näiteks, kui ma olen oma andmetega toitnud mõnd otsisngusüsteemi, siis peaksin saama kogu selle andmepagasi ka mingile teisele platvormile liigutada, et tekitada platvormide vahel reaalset konkurentsi. Hetkel on se muidugi alles tulevikuteema.

Andmetega seonduvalt on tähtis osa ka suurandmetel (big data). Lühidalt tähendab see kogutud andmeid, mis võimaldavad nende andmete põhjal teha järeldusi ning luua uusi lahendusi ja mustreid. Kuivõrd palju selliseid andmeid on valitsuste käes, siis oleks üleüldisele arengule hea, kui need andmed oleksid anonüümsetena ka kättesaadavad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Digitaalses maailmas on paljud teenused justkui tasuta. Aga tarbijate seisukohast on oluline mõista, et kui ei maksta rahas, siis võib juhtuda, et teenuse eest makstakse hoopis oma andmetega. Ning teatud juhtudel võib rahaga maksmine olla isegi odavam, kui andmetega tasumine.

E-valitsus

E-eestlaste jaoks on e-valitsemine muidugi tähtsal kohal ja meid vaadatakse siin neis küsimustes, kui tõelisi gurusid. Loomulikult on meil kõvasti arenguruumi, kuid Euroopas tervikuna on avaliku ruumi teenuste digitaliseerimisel arenguruumi veelgi rohkem.

Oluline on  vähendada halduskoormust ettevõtetele ja kodanikele ning seda saab teha muuhulgas läbi haldusorganitega digitaalselt suheldes. Samuti kui isikud on korra juba oma andmed mõnele valitsusasutusele esitanud, siis ei pea tegema seda mitu korda uuesti. Minu üllatuseks on see lihtne idee siin leidnud vastupanu. Tuleb välja, et Kesk- ja Lõuna-Euroopa riigid ei usalda oma andmeid valitsusasutustele ja tahavad omada kontrolli, kuhu nende andmed lähevad, isegi kui see tähendab ühtede ja samade protseduuride kordamist. Samas jällegi Põhjamaade inimesed ei usalda nii palju oma andmeid eraettevõtete kätte ja pigem usaldavad riiki.
Loomulikult on raportis veel palju muud ja arvestades väga suurt huvi antud teema vastu, siis loota on, et raportile tehakse hulganisti muudatusettepanekuid. Seejärel seisab ees suur töö kompromisside koostamisega ja siis juba hääletus, mis praeguse seisu järgi peaks toimuma jaanuaris.