Raamatud, mis räägivad europarlamendi tööst, toovad Euroopa Parlamendi saadiku töö üheks dilemmaks seda, kuidas olla siin kohapeal mõjukas, aga oma koduriigis nähtav. Tihti pidavat need asjad olema omavahel pöördvõrdelises seoses – saadikud, kes on koduriigis väga kenasti pildis, pole siin kuigi mõjukad. Seetõttu huvitaski mind, kuidas praegused Eesti europarlamendi saadikud ja nende töö Eestist paistavad, millega soovitakse eurosaadikuid tegelemas näha ja mida arvatakse ühe või teise saadiku teemaks või tugevuseks olevat. 10.-20. detsembrini viiski Turu-Uuringute AS läbi avaliku arvamuse küsitluse Euroopa Parlamendi ja Eestist valitud europarlamendi saadikute tegevuse teemal. Uuringu tulemuse põhjal on soov parandada kommunikatsiooni, et Euroopa Parlamendi teemad inimestele lähemale tuua.

Esiteks oli huvitav muidugi küsimus selle kohta, kui väga inimesi üldse huvitab, mis Euroopa Parlamendis toimub. Üle poolte vastanutest olid EP-s toimuvast huvitatud väga või mõningal määral. Küsimuse peale, kuidas peaksid saadikud oma tegevuse kohta infot andma, toodi peamiselt välja esinemist televisiooni ja raadiosaadetes ja teiseks artiklite kirjutamist ajakirjanduses. Huvitav on siin see, et tele- ja raadiosaated sõltuvad paljuski saadete tegijaist ja vähem saadikutest. Minu kogemus on see, et sageli ei soovita nendes saadetes sugugi rääkida Euroopa asjadest, vaid pigem siseriiklikest küsimustest. Olen vaielnud, et Euroopa küsimused on samamoodi siseriiklikud küsimused, aga Eestis on need siiski sageli liigitatud välisasjade alla. Võib-olla ehk pagulasteemad on toonud Euroopas toimuva ka rohkem meie inimeste teadvusesse, et see on meie ühine mure. Artiklite kirjutamisega on see, et tihti tunduvad teemad liiga keerulised ja inimesed armastavad rohkem lugeda “naljakatest” juhtumistest Euroopa Parlamendis kui sisulistest teemadest, mis arutluse all on. Mis muidugi ei tähenda, et seda ei peaks järjekindlalt tegema.

Kuigi uuringule vastanutest enamus pidas Euroopa Parlamendi tööd oluliseks, siis tegelikkuses seda nii selgelt ei tunneta. Samas võib-olla põhjus selles, et tuleb esile tõsta konkreetseid teemasid ja neist põhjalikumalt rääkida. Näiteks käisin eelmisel nädalal Eesti erinevates paikades rääkimas digitaalsest ühtsest turust ja selle seosest töökohtadega. Kuulajaid oli palju, seega huvi tundub olevat.

Muidugi olid meil uuringus küsimused ka Eesti saadikute kohta konkreetsemalt ja siin tuli välja, et kaks enim toetatavat saadikut on Indrek Tarand ja siinkirjutaja. Paluti hinnata ka saadikute tööd ja siin said kõik üsna ühtlased hinded, kuigi Yana Toomil tuli selgelt välja erinevus eesti ja venekeelsete valijate lõikes, kus ühes kategoorias hinnati tema tööd siis vastavalt kõige madalamalt ja teises kõige  kõrgemalt.

Minu jaoks oli huvitav ka see, milliste teemadega inimesed soovivad, et saadikud tegeleksid ja milliste teemadega nad tegelikult tegelevad. Enda õnneks pean ütlema, et minu puhul lähevad ootused ja tegelik tegevus üsna kenasti kokku, sest oodatakse peamiselt, et tegeleksin majandusküsimustega ja olengi just sobivalt endale valinud teadus-, tööstus- ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tabijakaitsekomisjoni, mis valdavalt just majandusega tegelevad.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et tuleb rohkem tööd teha mitte ainult siinsete teemadega, vaid ka tehtud töö kommunikatsiooniga – tsiteerides George W Bushi: “Kui poliitik ise oma pasunat ei puhu, siis ei puhu seda pasunat mitte keegi.”

Uuringu kokkuvõtte ja tulemused saab alla laadida siit: ALDE_uuringu_kokkuvote