Armastan sünnipäevi!

juuni 20, 2011, autor Kaja

Lapsest saadik on mulle sünnipäevad meeldinud. Mulle on meeltmööda see eelmise õhtu ootusärevus, et ei tea, mis homne päev toob. Ja päev toob reeglina alati palju õnnitlusi ja lilli, mis teevad meele rõõmsaks. Kuivõrd lapsena langes mu sünnipäev alati kooli-või lasteaia vahelisele ajale, kus kõik sõbrad olid vanaemade juures laiali, siis seda enam hindan sünnipäevi nüüd, kus õnnitlus saab sind kätte isegi vabal päeval.

Kui olin ülikoolis, siis mõistsin, et ema on tegelikult selle sündmuse puhul suure vaeva nägija ja viisin oma sünnipäeval alati emale lilled, kui nad Eestis elasid. Tänutäheks ja õnnitledes teistkordse (mul on nimelt vanem vend ka) emakssaamise vastaval aastapäeval. Soovitan seda traditsiooni laiemalt juurutada.

Kui olin noorem ja mul oli vähem sõpru-tuttavaid, siis olid mul alati kõigi sünnipäevad meeles ja seetõttu isegi solvusin, kui mõnel mulle olulisel isikul läks meelest mind õnnitleda. Kuniks ma üks kord välismaal olles, unustasin ära oma venna sünnipäeva. Ega ma oma venda seetõttu vähem ei armasta, et ma helistasin talle alles järgmisel päeval. Sellest ajast edasi võtan igat telefonikõnet, sms-i ja muud tähelepanuavaldust, kui siirast rõõmu, et ma olin kellelgi meeles. Ja nagu varasematel aastatel nii ka seekord –seda rõõmu oli palju, sest õnnitlusi tuli palju ja ma olen teile selle eest tänulik. Ja eriti vahva, et õnnitlusi jätkus paar päeva enne ja veel paar päeva pärast sünnipäeva.

Ps. Pildil olevatel küünaldel on illustratiivne tähendus, tegelikult sain laupäeval 34. :)

  1. Muide, venelastel on sama komme – pidada meeles synnipåevalapse ema. Niiet ønnesoovid talle ja veelkord Sulle. Maria

Jäta oma kommentaar

*Kohustuslikud väljad