Öeldakse, et maailm muutub kiiremini kui kunagi varem ja muutuste suurusest saame alles tagantjärele aru. Kuidas nende muutustega aga toime tulla?
Muutustega kaasneb sageli hirm. Me kardame ise oma elus või tööl võtta uusi suundi, sest me ei tea, mis uus toob. Me ei saa olla kindlad, et uus on parem, aga me võime olla enam-vähem kindlad, et uus on teistmoodi. Hirm on liiga tugev emotsioon, et seda maha suruda. Aga sellest saab üle, kui me endale teadvustame, mida me ikkagi kardame.
Minu jaoks on suurte otsuste taga sageli küsimus – mida sa teeksid, kui sa ei kardaks? Reeglina me kardame ebaõnnestuda, seda nii tööl kui eraelus. Kui sa enda peas stsenaariumi lõpuni läbi mängid, siis sageli mõistad, et hirmud on alusetud. Nagu ütles Franklin D. Roosvelt – ainuke asi, mida me peaksime kartma, on hirm.
Teoorias on see lihtne, praktikas sageli mitte nii väga. Seetõttu on hea, kui panna ennast olukorda, kus välised asjaolud sunnivad muutusi tegema. Mäletan hästi, kuidas Euroopa Parlamendi valimistulemusi oodates mõtlesin, et ma ei tea, kas see on hea või halb, kui ma valituks osutun. Tulemuste selgumisel (et olen valituks osutunud) ei suutnud sellest suurt rõõmu tunda, sest mind valdas hirm nende suurte muutuste ees, mis mind ees ootasid: koos väikese lapsega kolimine teise riiki, kus pole mingit turvavõrgustikku, töökoha vahetus, teadmatus tuleviku ees. Ometi praegu on mul hea meel, et asetasin end olukorda, kus välised tingimused sundisid mind ette võtma suuri muutusi.
Ettevõetud muutustega võib muidugi minna ka valesti. Hiinlastel on ütlemine, et selleks, et sa saaksid aru, kas liigud oma elueesmärgile lähemale või eemaldud sellest, peaksid tegema mingi suure muutuse oma elus. Kui see muutus läheb eesmärgist eemale, tunned seda kohe. Aga siis on vaja ka julgust tunnistada, et eksisin. Kui olin advokaat, kuid miski kripeldas sees, võtsin vastu kutse minna tööle ärisektorisse, kuid paari kuuga sain aru, et see muutus ei liikunud õiges suunas. Tunnistasin, et eksisin ja pöördusin tagasi oma vana töö juurde. Samas, advokaadikutse poliitiku töö vastu vahetades olen vaatamata raskustele senimaani tundnud, et ma olen õiges kohas ja teen õiget asja.
Rahulolematus olevikuga on reeglina muutuste tegemise ajendiks. Aga ka siin tuleb teadvustada, et millega sa ikkagi rahulolematu oled ning mis on rahulolematuse allikas. Lugesin kunagi David Deida raamatut “It’s a Guy Thing”, kus ta kirjutab meeste-naiste erinevustest ning üks asi, mis ta välja toob on see, et kui mees on tööl õnnelik ja rahul, siis võib tema eraelu olla küll suur sasipundar, aga ta üldiselt annab ta oma elule positiivse hinnangu. Naistel on aga vastupidi – kui naised on koduse eluga rahulolematud, siis ei ole nad rahul ka tööga. Nii võibki juhtuda, et vahetate töökohta, kuid probleemid ei kao ikkagi kuhugi.
Kokkuvõtteks, nii nagu me ei saa toimuvate muutuste suurusest aru nende sees olles, ei oska me ka adekvaatselt hinnata nende tagajärgi. Mind on kõige raskematel hetkedel alati aidanud endale korratud mantra “kunagi ei tea, mis millekski hea on”. Sageli selgub, et esialgu halvana või isegi katastroofilisena tundunud muutusel on pikemas perspektiivis hoopis väga positiivsed tagajärjed. Antaks meile vaid tarkust need tagajärjed ära oodata.
* Artikkel ilmus Sekretäri erilehes.