Telekomipaketi hääletus

Oct 27, 2015, autor Kaja

Plenary session week 11 2015 in Strasbourg

Hääletame täna plenaaril n-ö telekomipaketti, mis peaks kaotama ära rändlustasud ehk roamingu 2017. aasta juuniks ja sätestama netineutraalsuse põhimõtte.

Kokkulepe, mis kolmepoolsetel läbirääkimistel (Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu nõukogu) saavutati, on kaugel ideaalsest, kuid on parem kui mitte midagi. Sellel on kaks suurt osa, mis on võrdselt olulised: nähtavam osa ehk rändlustasude kaotamine ja vähem nähtavam osa ehk netineutraalsus.

Rändlustasude kaotamine

Kõigepealt rändlustasud, mida iga reisiv eurooplane oma nahal tunda saab. Nimelt, kui Euroopas väljaspool oma koduriiki telefoniga rääkida või, mis veel hullem, andmesidet kasutada, esitatab teenusepakkuja hiljem suure arve, mille peamiseks osaks on rändlustasud. Seda tasu küsivad tegelikult teiste liikmesriikide ettevõtjad oma võrgu kasutamise eest. Nüüd lepiti kokku, et rändlustasud kaovad lõplikult 15.juunil 2017, kuid selle eelduseks on ka hulgituru ülevaatamine. Euroopa Komisjon lubas selle ettepanekuga välja tulla hiljemalt 15. juunil 2016. See on oluline eelkõige põhjamaade ehk ka meie telekomi ettevõtjatele, sest meil on jaehinnad võrreldes muu Euroopaga madalad, aga sellest tulenevalt peavad ettevõtjad maksma suuri hulgihindu, kui meie inimesed reisivad lõunapoolsetesse liikmesriikidesse ja seal telefoniga räägivad või andmesidet kasutavad.

Alates 30.juunist 2016 kuni rändlustasude lõpliku kadumiseni on roamingul piirmäärad, mida kohaldada tohib (kõned: 19 senti/min langeb 5 sendile/min; SMSid: 6 sendilt 2 sendile; andmeside: 20 senti/MB langeb 5 sendile/MB). Mulle küll tundub, et kõik telekomioperaatorid on tegelikult rändlustasude kaotamisega arvestanud ja mingi vahepealse aja tekitamine on ebamõistlik, aga selliselt sai kolmepoolselt kokkulepitud.

Juhuks, kui kulud on tõesti nii palju suuremad kui tulud, siis on erandjuhtudel võimalus taotleda ka nn taastumiskulusid (recovery costs) – paluda õigust küsida kõrgemaid rändlustasusid. See siis eelkõige just põhjamaistele ettevõtetele ette nähtud klausel.

Lisaks on paketis veel tarbijaid puudutavaid õigusi, mis puudutavad eelkõige läbipaistvust. Tarbijad peavad aru saama, mille eest nad täpselt maksavad ja kuidas tasu arvestamine toimub. Ilmselt on see jällegi tavade ühtlustamiseks, sest minu arvates Eesti operaatorid juba sellist praktikat kohaldavad.

Netineutraalsus

Teine osa, mis on võrdselt oluline või isegi olulisem, kuid mitte nii nähtav, puudutab nn netineutraalsust. Sisuliselt keskendutakse sellele, et liiklus internetis oleks neutraalne – kellelegi ei tohi anda eelist ja kedagi ei tohi internetis diskrimineerida selle eest, mis teenust keegi pakub. Hästi seletas selle lahti üks 9-aastane: kujuta ette, et on jäätisekokteli pood, kes jagab tasuta jäätisekokteile, aga selleks, et seda tarbida, pead sa ostma kõrre. Mingi hetk pigistab see sama mees, kes sulle kõrre on müünud kõrre keskelt kinni, nii et sisu kätte saamine muutub väga raskeks öeldes, et ma ei lase kogu sisu läbi, sest sa pead mulle selle eest maksma. Sa võid ju vaielda, et oled juba kõrre eest maksnud, aga sellest ei piisa. Kui interneti sisu on tasuta, aga me maksame internetiteenuse osutajale selle eest, et me sisule ligi pääseksime, siis ei ole õige, et see sama teenusosutaja selle voo kinni pigistab ja hakkab valima, mis sisu sa eelisjärjekorras saad.

Netineutraalsuse osas olime kõige kaugemal kokkuleppest ja seetõttu ka tulemus, mis kõiki ei rahulda. Ka tänasel debatil tõstsid mitmed saadikud esile, et kokkulepe pole ikkagi ideaalne. Liikmesriikidest on netineutraalsus reguleeritud vaid Hollandis ja Sloveenias, teistel pole mingit vastavat regulatsiooni. Hollandlased muretsevad, et vastuvõetud regulatsioon on tegelikult madalama standardiga, kui see, mis neil juba on ja nad ei taha oma standardeid langetada. Definitsiooni osas jäi kehtima see, mis Euroopa Parlament juba eelmise koosseisu ajal kokku leppinud on. Oluline on aga mainida, et see kohaldub kogu tekstile, mitte ainult ühele paragrahvile. Parlamendi saavutuseks võib lugeda ka selle, et liikluse reguleerimine internetis saab toimuda vaid tehnilistel põhjustel, aga mitte kommertsalustel. Ehk siis sisuliselt ei tohi tekkida olukorda, kus see, kes rohkem maksab, ostab nö selle sisu, mida inimene internetti kasutades näeb. Ja see, kes rohkem maksab, selle teenused toimivad esimesena. Näiteks meelelahutusfirma maksab oma teenuse prioriteetsuse eest, mille tagajärjel inimeste emailid liiguvad aeglasemalt, sest nemad ei maksa.

Oluline on, et nn eriteenuste (specialised services) osas on säte, et need ei tohi halvendada interneti üldist kvaliteeti. Aga mis on üldine kvaliteet jäi siiski defineerimata ja peaks kirja saama siis, kui tekst viimistletakse.

Me tegime grupi saadikutega terve rida ettepanekuid lõplikkusse teksti, mis netineutraalsuse osa parandaksid. See ei ole selliste protsesside puhul tavaline. Ja siin on üks suur “aga”, mis debati käigus on selgeks saanud. Kui need muudatusettepanekud lähevad läbi, siis võib olla risk, et kogu pakett kukub läbi ja kolmepoolsed läbirääkimised algavad uuesti. Seega oleme siis olukorras, kus meil ei ole mitte midagi – ei rändlustasude lõppu ega ka netineutraalsust. Uued läbirääkimised võtavad aastaid aega, aga netineutraalsuse printsiibi rakendumisega ei saa enam oodata, sest juba tulevad peale asjade interneti (internet of things) lahendused, mille puhul ettevõtetel on kindlasti kiusatus saada internetis toimetamiseks paremaid tingimusi.