Head sõbrad, kallid kaasteelised,

9.juunil toimuvad Europarlamendi valimised. Eesti osaleb neil valimistel viiendat korda. Ma ei liialda mitte grammigi, kui ütlen, et mitte kunagi pole Europarlamenti valitud Euroopale veel keerulisemal ja raskemal ajal kui praegu. Ja mitte kunagi pole Eesti poolt Euroopa Parlamenti saadetavate inimeste isikuomadused omanud suuremat tähtsust, kui neil valimistel.

Mitte ainult sellepärast, et Euroopa seisab silmitsi suurima kriisiga pärast II maailmasõja lõppu. Vaid ka seepärast, et Eesti on viimaste aastatega saavutanud Euroopas sellise nähtavuse ja kuulatavuse, mida meil pole kunagi varem olnud. Meie seisukohtadega mitte ainult ei arvestata, meie seisukohad on olnud paljudes küsimustes suunda näitavad ja tooni andvad. Me ei tohi seda positsiooni käest anda aga ka mitte kuritarvitada. Rahvusvahelist usaldust ja respekti on raske välja teenida aga väga lihtne maha mängida. Vastutus väikese Eesti kuvandi suurena hoidmise ees lasub mitte ainult meie valitsusel ja diplomaatidel, see lasub ka igal saadikul, keda me lähetame europarlamenti. Iga meie saadik peab tunnetama oma vastutust mitte ainult nn. „Eesti asja“ ajamise eest, vaid vastutust kogu Euroopa tuleviku eest.

Euroopa ei saa kunagi valmis. Iga põlvkond kujundab Euroopat just oma äranägemise järgi. Ja hea meel on tõdeda, et oleme jõudnud aega, kus meie hääl Euroopa laua taga on samasuure kaaluga kui Prantsusmaa või Saksamaa hääl. Euroopa – see on „meie“, mitte „nemad“.

Head kuulajad,

Nagu öeldud, ajad pole kerged. Viimased aastad on mitte ainult meile, mitte ainult Euroopale olnud ülimalt keerulised. Covid, energiakriis ja majanduslangus on pannud proovile nii Euroopa solidaarsuse –mis väljendub lubaduses „üks kõigi ja kõik ühe eest“ – kui ka võimekuse konkureerida maailmaturul selliste suurvõimudega nagu U.S.A. ja Hiina. Ameerika Ühendriigid on ikka ajalooliselt olnud kord vähem kord rohkem orienteerunud eelkõige oma siseriiklikele probleemidele ning paraku on sellised muust maailmast kaugenemise perioodid alati kaasa toonud suurema või väiksema kaose reeglitel põhinevas maailmakorras. Ühest küljest võib ameeriklaste sellist prioriteetide muutumist mõista, sest eks ole neilgi oma inimestele raske selgeks teha, miks just Ameerika Ühendriigid peaksid igas pulmas nii peigmehed kui ka kaklema läinud pulmakülalisi lahutavad politseinikud olema.

Aga samas pole Ameerika Ühendriikides kusagile kadunud ka kiusatus Euroopa Liiduga majanduslikult vägikaigast vedada näiteks Euroopa kaupadele uute tollide kehtestamise näol. Samal ajal seisavad nii Euroopa kui ka Ameerika Ühendriigid vastamisi Hiinast johtuvate ohtudega. Kõigis neis küsimustes on Eestil või ükskõik millisel teisel Euroopa riigil üksinda väga keeruline seilata. Suurtele riikidele meeldib tegelda väiksemate riikidega ükshaaval, sest nii on neil kergem saavutada oma. Meie huvides on siin selge ja ühtne Euroopa Liidu strateegia, ehk siis jälle: „üks kõigi, kõik ühe eest“.

Arenemisruumi on ka Euroopa Liidu ja Suurbritannia suhetel. Brexit on küll toimunud, aga ega see ei tähenda, et Euroopa Liit ei peaks omama maksimaalselt tihedaid suhteid oma endise liikmesriigiga. Seda enam, et praeguses olukorras, kus Euroopa Liidu ja NATO murekohad paljuski kattuvad, on Suurbritannia roll Euroopas ja ka meie regioonis ülimalt oluline.

Euroopa aluspõhimõteteks on inimeste, kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumine, kuid oleme näinud, et kriisid panevad need põhimõtted proovile. Suuremate riikide poolt hiilib ligi peidetud protektsionism ja subsiidiumite ralli, milles kaotajateks jäävad eelkõige väikesed riigid nagu Eesti, kel Euroopa toimivast siseturust on kõige enam võita. Euroopa peab tegelema konkurentsivõime sisulise tugevdamisega, mitte ebaefektiivsuste kinni maksmisega maksumaksjate raha eest. Toetuste rallis saavad lõpuks ka kõike rikkamate riikide maksumaksjate rahakotid tühjaks, kuid konkurentsipuudused ei kao. Meil on vaja Euroopa Parlamenti inimesi, kes iga uue regulatsiooni puhul suudavad pöörata tähelepanu just väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete muredele, kelle heast käekäigust sõltub ka meie majanduse tulevik.

Head kuulajad!

Täiesti omaette teema on muidugi Venemaa. Teisisõnu – sõda, mille jälle kord päästis valla Venemaa. Venemaa täiemahulisest rünnakust Ukraina vastu on möödas juba enam kui kaks aastat. Juba kaks aastat tõrjub Ukraina rahvas oma agressiivse naabri – Venemaa – rünnakuid ja kaitseb ennast erakordse vaprusega kõigil rinnetel. Kaitseb end, kuna on näinud, mis juhtub siis, kui venelased võidavad. See, mis toimub Ukrainas, on genotsiid. Vene sõjaväelased piinavad inimesi, piinavad rahvast, et teda alandada, et sundida teda alluma toorele jõule.

Meil on lähiajaloos sellelaadsete inimsuse vastaste julmuste kohta palju näiteid. Meelde tulevad nimed nagu: Katõń,  Auschwitz, Gulag, Groznõi. Nüüd on sellesse ritta lisandunud uued nimed: Butša, Irpin, Mariupol…. See nimekiri täieneb jätkuvalt kohanimedega, kus vene nn. „vabastajad“ on korrakski kanda kinnitada suutnud.

See nimekiri ei saa kunagi otsa, kui Vene sõjakurjategijate üle ka sel korral kohut ei mõisteta, kui Venemaa ja tema juhid pääsevad selgi korral vastutusest. Miks ei karda maailm enam Auschwitzi kordumist, miks ei pea keegi enam hirmu tundma Saksamaa ees? Sest Saksamaal toimus pärast II Maailmasõda Nürnbergi tribunal. Selle tulemuseks ei olnud mitte ainult natside liidrite karistamine, selle tulemuseks oli see, et kogu saksa rahvas sai teada, milliseid kuritegusid oli nende nimel toime pandud. See andis sakslastele tõuke nii enesepuhastuseks kui aru saamiseks, et sellised kuriteod ei tohi enam kunagi korduda.

Venelased on paraku siiani täiesti karistamatult saanud oma metsikusi üha uute ja uute rahvaste peal korda saata ilma, et keegi nende juhtidest oleks selle eest vastutust pidanud kandma. Eesti on ja jääb üheks eestvedajaks initsiatiivile, mille eesmärgiks on seekord vene sõjakurjategijad kohtu ette tirida. Muidu ei lõpe see vägivalla spiraal mitte kunagi. Nii nagu ütles ajaloolane Timothy Snyder: „selleks, et riik saaks paremaks, peab ta kaotama oma viimase koloniaalse sõja“.

Ühest küljest näitas Venemaa 24. veebruaril 2022.aastal, et oma ettearvamatuse ning agressiivse ahnusega on nad ohuks kõigile oma naabritele, kogu reeglitel põhinevale maailmakorrale. Teisest küljest, nii paradoksaalne, kui see ka pole, tugevdas Venemaa selle sõja kaudu meie regiooni julgeolekut. Ta tegi seda küll täieliku valearvestuse tulemusel, aga oma käitumisega sundis Venemaa Nato-ga liituma ka neutraalseid Rootsit ning Soomet. Selle tulemuseks on Läänemere muutumine NATO siseveekoguks ja Venemaale NATO-ga 1340 kilomeetri maismaapiiri lisandumine.

21.sajand võiks ju ometigi olla see sajand, kus inimkond on arenenud sellisele tsivilisatsiooni astmele, et enam ei kasutata sõjalist jõudu riigipiiride muutmiseks ja teiste riikide enesele allutamiseks. Meie aega ei peaks kuuluma rüüstretked ja genotsiid naaberrahvaste vastu. Aga nagu näha, paraku kuuluvad.

Kallid mõttekaaslased,

Me peame endalt küsima mitte ainult Europarlamendi valimiste eel, vaid iga päev, kuidas ja miks on Euroopa sattunud sellisesse olukorda. Kuidas on maailma ja eriti Euroopa suurriikide poliitikud lasknud end ära pimestada Putini Venemaa demokraatia ja rahu muinasjuttudest? Kuidas suudeti ennast viia sellisesse sõltuvusse Venemaa toorainetest, et unustati ära fakt, et Venemaa jaoks ei ole toorained nagu nafta ja gaas mitte lihtlabased maavarad, vaid strateegilised väljapressimise vahendid. Kuidas väldime tulevikus sarnasesse sõltuvusse sattumist? Ka need on küsimused, milledele vastuste otsimine lasub suures osas järgmise Europarlamendi õlul.

Paraku läheme seekordsetele Europarlamendi valimistele vastu olukorras, kus areng liberaalse demokraatia suunas, mis sai tohutu hoo sisse seoses müüride langemisega 35 aastat tagasi, on viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Ühiskonnauurijate hinnangul on maailm demokraatlike riikide osakaalult praeguseks ajaks tagasi vajunud aastasse 1986. See areng ehk tegelikkuses taandareng ei näe halb välja ainult paberil ja minu kõnes. Selline areng muudab maailma ebaturvalisemaks. On üldlevinud arusaam, et demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda.

Viimastel aastatel on Euroopas võimust võtnud vastandlikud tendentsid. Ühest küljest on Euroopa kaldunud üha enam vasakule. Euroopat kandnud liberalism ja vabadused on üha suurema surve all ning selle üheks väljundiks on üha detailsemad regulatsioonid ja bürokraatia.

Samas näitavad paljud avaliku arvamuse uurimused, et ka paljudes Euroopa Liidu riikides on tõusulainel just maru-rahvuslikud konservatiivid, kes lubavad valijatele taevamannat vahukoorega, kui ainult seda vastikut Euroopa Liitu ees ei oleks. Kelle huve sellised jutupunktid esindavad, ei ole väga raske ära arvata. Aga rasketel ja keerulistel aegadel leidub ikka inimesi, kes usuvadki, et üksi on parem. Ei ole. Keegi ei ole kunagi julgenud rünnata ei Nato-t ega Euroopa Liitu. Küll aga on agressori jaoks isuäratavaks sihtmärgiks riigid, mis ei kuulu neisse allianssidesse. Veelkord meeldetuletuseks – ega Rootsi ja Soome ei teinud oma otsust neutraliteedist loobuda tühja koha ja alusetu hirmu pealt.

Sellest kõigest kantuna on Reformierakonna nende valimiste programmi pealkiri: „Meie Euroopa. Meie julgeolek. Meie vabadus. Meie võimalus“. Pange tähele – mitte “Minu laegas, minu kübar, minu mõõk!“, vaid „Meie Euroopa. Meie julgeolek. Meie vabadus. Meie võimalus“. Tahan eraldi tänada Yokot, kes vedas programmi kokkupanekut ja arutelusid ja kõiki, kes oma jõu ja nõuga sellesse oma panuse andsid.

Suur rõhk meie programmis on loomulikult julgeolekul. Alates kaitsevõimest kuni kaitsekulutuste ja kaitsetööstuseni. Teine väga oluline osa meie programmist käsitleb Euroopa majandusarengut ja konkurentsivõimet. Lisaks kajastab meie programm välispoliitika, kestliku ja loodust hoidva majandusarengu ning hariduse teemasid. Aga põhiline fookus, nagu ka minu tänases kõnes, on julgeolekul. See on meie jaoks eksistentsiaalne küsimus, ilma julgeolekuta muutuvad kõik ülejäänud teemad teoreetilisteks targutusteks.

Aga muidugi ei tee programm üksi mitte midagi. Programmi saavad ellu viia ainult inimesed. Oleme kinnitamas meie kandidaate europarlamenti, kellest igaühe puhul võivad valijad kindlad olla, et valituks osutudes need kandidaadid ka Euroopa parlamenti lähevad ja samuti selles, et nad saavad tööga europarlamendis suurepäraselt hakkama. Meie nimekirjas pole ühtegi peibutusparti ega ka ühtegi, kelle koostatud raport ainult tualetti kõlbaks, nagu kirjeldas oma saavutusi Brüsselis üks anonüümseks jääda sooviv eurosaadik. Ma loodan, et Eesti valijad on piisavalt nutikad ja teevad vahet päris kandidaatide ning valijatele klaashelmeid sokutavate partide vahel. Ainult nii võime kindlad olla, et Eestit saavad esindama inimesed, kelle jaoks Meie Euroopa, Meie Julgeolek ja Meie Vabadus päriselt olulised on.  

Head sõbrad,

Praegune olukord Euroopas ja maailmas on aga jälle kord aktualiseerinud küsimuse Euroopa enese kaitsevõimest. See saab olema üheks võtmeküsimuseks ka Europarlamendi jaoks. Meie roll ja ülesanne on veenda kõiki Euroopa Liidu liikmesriike ja ka Euroopa Liitu tervikuna tõstma olulisel määral oma kaitsekulutusi ning panustama kaitsetööstusesse.

Need ei ole väikesed summad, mida peame tulevikus üheskoos ja igaüks eraldi oma julgeolekusse investeerima. See ei saa olema kerge, see ei saa alati olema populaarne. Aga just siis, kui on kõige raskem, tulgu teile meelde Sarah Churchilli poolt kirja pandu:“ Sõjas tuleb anda ilma arvet pidamata, võidelda haavadest hoolimata, näha vaeva ilma puhkust nõudmata, teha tööd ilma tasu küsimata”. See on see – ei rohkem ega vähem – milleks valmisolekut me eeldame ka oma kandidaatidelt eelseisvatel Euroopa Parlamendi valimistel.

Eesti on Euroopa! Meie oleme Euroopa!

Edu meile! Elagu Eesti, elagu Euroopa, elagu Reformierakond!