Austatud Eesti Vabariigi President ja Riigikogu esimees!

Head Eesti inimesed ja head Eesti sõbrad!

Soovin kõigile õnne Eesti Vabariigi 106. aastapäeva puhul!

Tagantjärele on lihtne mõelda, nagu oleks Eesti iseseisvumine olnud justkui ette määratud. Üksteisele järgnevate sündmuste loogiline jada, mis ei saanudki muuga päädida. Kuid ettevõtmine ise sisaldas ka parajat annust puhast julgust, teadmata, mis sellele järgneb.

Vana-Kreeka ajaloolane Thukydides on öelnud, et õnne saladus on vabadus, ja vabaduse saladus on julgus. Nii nagu eestlased 1918. aastal võtsid kokku julguse saada vabaks, nii võitlevad ka vaprad ukrainlased juba teist aastat enda vabaduse eest.

Kuid mitte ainult enda vabaduse, vaid tegelikult kogu Euroopa vabaduse eest. Ukraina ei vaja meie toetussõnu, millele ei järgne konkreetsed teod. Peame andma endast kõik, et Ukraina sõja võidaks, sest vastasel juhul on ohus kogu Euroopa julgeoleku arhitektuur.

Me ei tohi lasta nii endal kui meie liitlastel muutuda tuimaks ega väsida. Mugavaks äraolemiseks pole aega. See on vähim, mida igaüks meist teha saab. Me investeerime oma riigikaitsesse rohkem kui kunagi varem, me töötame koos liitlastega meie kaitseplaanide elluviimiseks. Seda kõike selleks, et agressorit heidutada, et ta mitte kunagi meid ei ründaks. Et me mitte kunagi ei kaotaks uuesti oma vabadust ja iseseisvat riiki.

Tähistame täna Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva, aga ühtlasi mälestame ka kõiki neid Eestimaa inimesi, kes Vabadussõjas meie verinoore riigi eest lahingusse läksid ja seal hukkusid. Me ei unusta teid kunagi.

Aitäh meie liitlastele ja sõpradele, kes seisavad vankumatult Eesti kõrval ja meid kuulavad. Aitäh kogu Eesti rahvale. Me oleme väike rahvas, südi ja sitke. Me saame koos keerulistest aegadest üle. Hoiame üksteist, hoiame meie armsat Eestimaad.

Elagu Eesti!