Meid kõiki on kindlasti paelunud viimastel päevadel riigikogus toimuv opositsiooni poolt algatatud obstruktsioon. Minu käest on küsitud arvamust, mul on palutud isegi mingi avaldus selle kohta teha, aga olen sellest siiani hoidunud.

Minu arvates on see, mis riigikogus praegu toimub, opositsiooni näitemäng, millega püütakse ühest küljest takistada riigikogu tööd ja samas ka halvata kogu riigi tegevust. Samas tahetakse seda teha viisil, mis vähemalt väljapoole jätaks sümpaatse mulje. Eks opositsiooni ettepanekud ongi enamasti kantud veendumusest, et poliitika on näidend, mis on  mõeldud inimeste südameid soojendama ja kõrvu paitama. Paraku on sellisel lustlikul näitemängul päris tõsised tagajärjed. Esimene tagajärg ongi see, et halvatakse parlamendi töö ja tegelikult kutsutakse esile põhiseaduslik kriis. Teine tagajärg on see, et paljud või ütleme ausalt – kõik riigi jaoks olulised otsused pannakse pausile. Kaasa arvatud meie kaitsevõime tugevdamist puudutavad otsused.

Mulle võidakse ju vastu vaielda, et kas üks tühipaljas obstruktsioon ikka on põhiseaduslik kriis? Riigikogu obstruktsiooni ei ole kunagi varem kasutatud selleks, et halvata täielikult kogu riigikogu, valitsuse ja ministeeriumite tööd. Ikka on püütud takistada mõne konkreetse eelnõu vastuvõtmist ja selles seoses on obstruktsioon üks töövahend opositsiooni tööriistakastis. Kui selline vastasseis muutub väga põhimõtteliseks, on alati võimalus otsida kompromissi või siduda valitsuse poolt esitatud eelnõu valitsuse usaldushääletusega. Kunagi varem pole opositsiooni selgelt väljendatud eesmärk EKRE poolt sõnastatult olnud: „kutsuda inimesi koonduma võitluseks ebausaldusväärsete e-valimiste toel võimule saanud liberaalse valetajate valitsuse vastu. Eesmärgiks seatakse lõpetada Kaja Kallase võimuperiood esimesel võimalusel.“ Kui see ei ole põhiseadusliku kriisi esile kutsumine, siis mis on?

Me läksime valimistele lubadusega tagada Eesti julgeolek ja korrastada riigi rahandus. Kusjuures ilma korras riigi rahanduseta on võimatu teha investeeringuid ka meie kaitsevõime tugevdamisse. Kuidas me riigi rahanduse korda saaksime teha? Selleks on tegelikult kaks võimalust – maksutõusud või tõsised kärped. Ilma midagi tegemata jätkata ei saa, sest meie tulud-kulud on praegu väga tasakaalust väljas.

Me peame paraku tõstma nii makse kui ka kärpima oma väljaminekuid. Ei mina ega ka praegune valitsus tervikuna ei ole nõus jätkama riigi eelarve aukude lappimist laenuraha arvelt. Ometi tundub just see alternatiiv olevat ainumõeldav nii opositsioonipoliitikutele kui ka ajakirjandusele. Eestis on ikka ja jälle saanud suurt kajastust mõned suured „majandusgurud“, kes on aastaid propageerinud nn. „tagastamatuid“ laene, mida riigid kunagi lunastama ei pea. Ainuüksi nende  juba praeguseks võetud nn. „tagastamatute“ laenude intressimaksed lähenevad ülejärgmisel aastal 400 miljonile eurole. Seda on rohkem kui kogu kultuuriministeeriumi valdkonna eelarve kokku (teatrid, muuseumid, rahvusraamatukogu, ERR jne). Kolme päevaga on riigikogu opositsioon  esitanud eelnõusid – neid samu südameid soojendavaid ja kõrvu paitavaid – mahus, mis tõstavad riigi väljaminekuid veel 3 miljardi jagu. Kusjuures võrdselt ebapopulaarsed on opositsiooni jaoks nii kärped kui maksutõusud. Soovitakse valitsusel võtta „tarka“ laenu ja mitte mõelda homsele. Me ei tee seda, sest see on täiesti vastutustundetu ja see ei ole jätkusuutlik lahendus.

Mis mind riigikogus toimuva juures hämmastab, on see, kui hästi on opositsiooni poliitikud suutnud oma narratiivi ajakirjandusele maha müüa. Väga kurb on kuulda-lugeda väidet, et valitsuse eesmärk on langetada rikaste maksukoormat vaeste arvelt. Selles väite kohaselt on 1200 kuni 2100 eurot teenivad inimesed rikkad. See ei sega aga samu meediaväljaandeid 5 minutit hiljem väitmast, et 1200 eurot teenivad inimesed on vaesed, kelle haiguspäevade hüvitamist see paha valitsus kavatseb piirata. Otsustage siis ära kallid ajakirjanikud, kas 1200 eurot teenivad inimesed on rikkad või vaesed?

Teine asjaolu, mis mind selle spektaakli juures hämmastab, on see, kui kiiresti ja südamlikult on EKREIKE osapooled üksteist opositsioonis leidnud.  Alles see oli, kus Isamaa süüdistas Reformierakonda selles, et me neid oma kampaanias selle vastiku EKRE-ga ühte punti sidusime, kuigi neil tegelikkuses polevat mitte midagi ühist. Isegi riigikogu aseesimehe valimisel vaid kolm nädalat tagasi ei suutnud Isamaa toetada EKRE kandidaati, nii vastikud olid neile see erakond ja nende esimees. Nüüdseks on kõik vaenukirved maasse kaevatud, peaasi, et saaks üheskoos riigile uusi väljaminekuid kaela määrida ja rahvale mesijuttu rääkida. Kolmapäevases riigikogu infotunnis tilkus selle mesijutu sisse küll ka järjekordne tõrvatilk, kui üks helmedest väljendas oma tõsist vastumeelsust kavandatava automaksu vastu, kuna seda ei hakka maksma Eestis viibivad ukrainlased oma autode eest. Olukorras, kus ukrainlased maksavad oma eludega kinni meie vabaduse, võiks see küll ühe normaalse erakonna jaoks kõige viimane murekoht olla, kas kunagi tulevikus kehtestatav automaks tabab ka ukrainlasi või mitte. Aga nagu näha, on selline maailmavaade täiesti koššer nii keskerakonna kui isamaalaste jaoks. Mulle on see täiesti vastuvõetamatu. Mis meid eristab antud kriisis EKREIKE väärtusmaailmast? Ainult mõned näited:

• Meie ei mängi mõttega kirjutada põhiseadusesse eelarve tasakaalu reeglit selleks, et see mõte ja tasakaal unustada niipea, kui mõnel meie rahastajal tekib mõni kallis kinnisidee, mille elluviimist ta heldelt premeerib. Meie teeme riigi rahanduse päriselt korda.

• Me ei sõima oma liitlasi ega neid, kes meie vabaduse eest võitlevad, sest me ei kavatse enam kunagi olla üksi, me ei kavatse enam kunagi olla need, kelle kadumist maailm isegi ei märka.  

• Meie eelistus on pigem automaks kui joogid autosse. Me ei larista maksumaksja rahaga ja me tegutseme selle nimel, et meie lapsed päriksid meilt puhtama keskkonna ning madala laenukoormuse.

See loetelu siin võiks jätkuda veel väga-väga pikalt, aga lõpetan siinkohal olukorra lühikokkuvõttega.  Suures plaanis võib öelda, et see, mida me näeme riigikogus, on eitus. Opositsiooni erakonnad eitavad valimistulemusi ning ei suuda aktsepteerida kaotust. Kui vahetult pärast valimisi levitas valimiste võltsimise narratiivi üksnes EKRE, siis on nüüdseks ilmselgelt sellega liitunud ka Keskerakond ja Isamaa. Eks nii olegi mugavam elada, kui endale sisendada, et viga ei ole sinus endas, vaid „süvariigis“, kes on sinult valimisvõidu varastanud.  Sellist jama uskudes ei pea muutma oma senist poliitikat, kahetsema oma tegusid ega vahetama oma juhte. Me oleme täpselt samasugust fenomeni näinud USA-s, kus 6. jaanuaril 2021. aastal püüdsid presidendivalimised kaotanud kandidaadi toetajad parlamenti vallutada. Minu soovitus oleks opositsioonierakondadele aktsepteerida valimistulemusi ja enda jaoks lahti mõtestada see sõnum, mille valijad neile 5. märtsil saatsid. See võiks olla esimene samm kodurahu ja demokraatliku riigijuhtimise protsessi taastamise suunas.