Eesti Rahvusringhäälingu eetris 23.02.2022

Head kaasmaalased!

Eesti Vabariigi 104. aastapäeva tähistame väga keerulises julgeolekuolukorras. Pikka aega pärast Eesti iseseisvuse taastamist on rahvusvaheline julgeolekuolukord meie jaoks olnud stabiilne ja rahulik. Oleme saanud pühenduda majanduse ja ühiskonna ülesehitamisele, olles kindel, et rahvusvaheline julgeolekuarhitektuur püsib ja selle eest seisame nii ise kui seisavad ka meie liitlased. Alates 2014. aastast on olukord muutunud ja praeguseks jõudnud lausa keemispunktini. Praegune situatsioon Euroopas meenutab pingeid, mis olid enne Teist maailmasõda.

Ukraina kriisis ei ole kaalul mitte midagi vähemat kui vabadus. Ma olen sündinud okupeeritud Eestis ja seetõttu on mul küll piiratud, kuid siiski isiklik kogemus ühiskonnast, mis oli kõike muud kui vaba. Kolmekümne aastaga iseseisvuse taastamisest on meil jõudnud peale kasvada inimpõlvejagu noori, kelle jaoks praegune ühiskonna korraldus on iseenesestmõistetav. Suvel toimunud omariikluse tähistamise ürituste raames kirjutasid mulle mitmed noored, et neil on kahju, et nad ei tea, mis tunne on võidelda vabaduse eest. Mina omakorda mõtlesin, et ju me oleme midagi selle 30 aasta jooksul õigesti teinud, et meie noored ei pea enam elama hirmus ja on täpselt samasugused noored nagu Saksamaal või Prantsusmaal. Meist on saanud tavaline Euroopa riik.

Meie vabadus ei ole tulnud iseenesest. Mõtlen tänutundega kõigile neile riigi- ja valitsusjuhtidele, kellel on Eesti iseseisvumises ja meie omariikluse hoidmises oluline roll olnud. Eesti ja Ukraina riiklus on väga erineva pikkusega ning käinud üsna erinevat rada, samas astusime enam kui saja aasta eest demokraatlike rahvusriikide loomisel samal teel. Ühiselt kavandati rahvusriikide tulevikku ning ukrainlaste sammud iseseisvuse väljakuulutamiseni olid eestlastele eeskujuks. Kui 1917. aasta septembris kogunes just Kiievisse vähemusrahvuste kongress, võtsid sellest osa ka eestlased, seal hulgas hilisem kahekordne riigivanem Otto Strandman, kelle portree ripub ka siinsamas Stenbocki maja riigivanemate saalis. Rahvuste enesemääramisõigus ning vähemusrahvuste ühine meel lõid tingimused nii Eesti kui Ukraina rahvusriikide tekkeks. Ukraina Rahvavabariik iseseisvus 25. jaanuaril 1918, Eesti Vabariik kuulutati välja 30 päeva hiljem.

Ja siin saalis on ka Jüri Uluotsa portree, tänu kelle ohverdusele lahkuda oma isamaalt ja kindlustada Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra jätkumine eksiilis, saame homme tähistada oma riigi 104. sünnipäeva.

Meie riikide saatus on samaaegsest alguspunktist hoolimata olnud erinev. Eestil on täitumas 104. aastapäev, Ukrainal on täis 30 iseseisvusaastat. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Ukraina ei ole.

Oleme viimase kolmekümne aastaga kindlustanud oma iseolemise õigust ja viinud oma suveräänsuse tasemele, kus võime uhkusega tõdeda: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. Eesti pole kunagi olnud nii hästi kaitstud kui praegu. Võime seda väita tänu sellele, et oleme tegutsenud Lennart Meri moto järgi: „Ei kunagi enam üksi“. Eesti ei ole enam üksi, meil on palju sõpru ja liitlasi kogu maailmas, meid kuulatakse kui võrdseid partnereid. Meiega arvestatakse. See on meie turvatunde alustala koos meie rahva vankumatu kaitsetahte(ga)- ja kaitseinvesteeringutega.

Olen uhke selle üle, et me oleme üheskoos üles ehitanud Eesti, mis on üks vabamaid riike kogu maailmas. Meil on vabadus arvamust avaldada. Meil on vabadus protestida. Meil on vabadus valida seda, millega tegeleda. Meil on vabadus Eestist lahkuda ja siia jälle tagasi tulla. Isegi viimasel covidi-aastal on meie inimestel olnud palju rohkem vabadusi kui paljude teiste riikide elanikel, oleme hoidnud ühiskonda avatuna ja lapsi koolis. Ka värskes majandusvabaduse edetabelis oleme tõusnud kõige kõrgemale tasemele ning hoiame kõigi maailma riikide seas seitsmendat kohta.

On öeldud, et meil oli õnne, kui oma iseseisvuse taastasime ja uuesti vabaks saime, aga õigem oleks siinkohal tsiteerida Vana-Kreeka ajaloolast Thukydidest: „Õnne saladus on vabadus ja vabaduse saladus on julgus“. Meil oli julgust oma vabaduse eest võidelda ja me saavutasime selle, me saime uuesti vabaks.

Ometi ei ole vabadus viimase 30 aasta jooksul olnud kunagi nii suure rünnaku all kui nüüd. Vabadust rünnatakse nii rahvusvaheliselt kui kahjuks ka siseriiklikult. Väljastpoolt on meie peamiseks ohuks Venemaa tegevus. Sõpru saame endale valida, naabreid paraku mitte. Me naabriks on sattunud riik, mis järjekindla seaduspäraga kiusab ja ründab oma naabruses asuvaid riike. Ma ei tea ühtegi Venemaa naabrit, keda nad poleks läbi ajaloo jõuga endale allutada püüdnud. Tulemuseks on hõõguvad konfliktid ja see, et Venemaa naabrid peavad pidevalt oma kaitsmisele mõtlema. Euroopa Liidu peaministrite kohtumistel mõtlen sageli, et mõnele neist on julgeoleku üle arutamine huvitav intellektuaalne diskussioon, meie jaoks aga igapäevane mure. Meil oli tarkust, oskust ja julgust omal ajal NATO liikmelisust taotleda ja alates 2004. aastast kuulume täieõiguslike liikmetena sellesse kaitseallianssi. Euroopa Liidu liikmelisus tagab meie majandusliku ja sotsiaalse julgeoleku, NATO liikmelisus meie sõjalise julgeoleku.

Me teame hästi, mida on teinud Venemaa Georgias ja Ukrainas. Oluliselt vähem on saanud tähelepanu Venemaa üha kasvav globaalne ambitsioon – piisab, kui nimetada Venemaa tegevust Süürias, Liibüas, suurel osal Aafrika mandrist ja ka küberruumis. Viimasel ajal on Venemaa nõudmised lääneriikidele muutunud üha agressiivsemaks, tipnedes järjekordse rünnakuga Ukraina vastu. On kosta ka hääli, justkui peaksime tegema kompromisse ja järeleandmisi, Venemaale midagi pakkuma ning mitte Venemaad oma kaitse tugevdamisega provotseerima. Neile inimestele tahan öelda vaid üht – NATO ega lääneriigid ei ole Venemaad rünnanud ega kavatse seda teha. Ainus, kes saab sellesse olukorda leevendust tuua, on Kreml ise.

Venemaa agressiivne käitumine ei ole ohuks ainult Ukrainale ja Euroopale, see võib innustavalt mõjuda riikidele kogu maailmas, kellel on samuti himu oma naabrite territooriumite järele. Eesti kui väikeriigi huvi on ühistel reeglitel ja rahvusvahelisel õigusel tuginev maailmakord – see on riikidevaheliste stabiilsete suhete eeldus. Meie huvides on, et ka tulevikus kehtiks ÜRO põhikirja üks olulisim norm – relvastatud jõu kasutamise ja sellega ähvardamise keeld riikidevahelistes suhetes.

Maarjamäel asuv kommunismiohvrite memoriaal meenutab meile, kui palju ohvreid tõi kaasa meie vabaduse kaotus. Suurt osa Eesti perekondi puudutasid küüditamised, hukkamised ning vara hävimine. Kuna oleme ise korra oma vabaduse kaotanud, teame, mida see tähendab. Me oleme omal nahal rahvana kogenud, mida tähendab võõra võimu vägivald. Seepärast toetame Ukrainat nii poliitiliselt, rahaliselt kui ka kaitsmiseks vajalike vahenditega. Rahvusvaheliselt peame aga vaatama, et olukorras, kus pinged on kerinud haripunkti, ei sõlmitaks heade kavatsuste varjus kokkuleppeid, mille eest meie maksame kõrget hinda. Õnneks on siiani lääneliitlased olnud ühtsed ning oleme hoidnud pea külma.

Lääs ja lääne ühtne rinne peab selles kriisis püsima jääma ja meie peame püsima läänes. Lennart Meri on öelnud, et Euroopa ei ole geograafia. Euroopa on põhimõtete ühtsus ja põhimõtete truudus. Põhimõtted kujundavad geograafiat: geograafia ei kujunda põhimõtteid.

Liitlaste jaoks peame me olema mitte probleem, vaid lahendus. Vähemuste vaenamine, vaenu õhutamine, õigusriigi jalge alla tallamine ja provotseeritud konfliktid teevad meist järjekordse probleemi, mitte võimaliku lahenduse. Vabadus annab igaühele õigused. Aga vabadusega kaasneb ka vastutus. Vastutus ühiskonna toimimise eest, vastutus teiste vabaduste ja õiguste austamise eest. Meie julgeoleku üks olulisemaid küsimusi on vältida Pronksiööde kordumist, provotseeritud vägivaldseid kokkupõrkeid, kus meie oma Eesti politseist tehakse vaenlane.

Mõtleme parem sellele, et raskused on meid alati rahvana ühendanud. Raskel ajal tulebki hoida kokku, sest rasked ajad mööduvad alati. Võti on inimestevahelistes suhetes ja mõistvuses või vähemalt püüdmises mõista. Mitte keegi meist ei saa aidata kõiki, aga igaüks meist saab aidata kedagi.

Meie iseolemine, vabadus ja heaolu ei ole alati olnud iseenesestmõistetavad. Ei ole seda ka täna.

Juhan Liiv on kirjutanud:

Ja armastuse ma võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
ja köidaks sellega ühte
sind, kallis kodumaa.

Hoidkem üksteist ja hoidkem oma riiki, siis ei kao meie rahvas ega Eesti Vabariik enam kunagi.

Täna on põhjust rohkem kui kunagi varem olla tänulik meie vabaduse eest. Vabaduse, mille sümboliks on Pika Hermanni tornis lehviv sinimustvalge lipp. Head lähenevat sünnipäeva sulle, vaba Eesti!