Noor-Eesti esimese almanahhi ilmumise sajanda aastapäeva eel, 1.mail 2004 sai Eestist Euroopa Liidu täisõiguslik liige. Gustav Suitsu poolt selles almanahhis esitatud üleskutse: Olgem eestlased , aga saagem ka eurooplasteks, oli viimaks tõeks saanud. Tänavu möödub Eesti liitumisest Euroopa Liiduga kümme aastat. Oleme kümne aasta võrra vanemad ja targemad ning oskame nüüd selgemini näha samme, mis on vaja, et Eesti Euroopaga lõplikult lõimuks.

Julgeoleku seisukohalt on kolm tähtsat valdkonda, kus lahti ühendamine Venemaast ja ühendamine Euroopaga on hädavajalikud.

Esiteks elektrivõrkude desünkroniseerimine Venemaa elektrisüsteemist ja ühendamine mandri-Euroopa sünkroonalaga. Eesti elektrisüsteem ühendab omavahel Eestis paiknevad elektrijaamad, võrguettevõtjad ning elektritarbijad. Eesti elektrisüsteem omakorda kuulub aga suurde sünkroonselt töötavasse ühendsüsteemi BRELL, mille moodustavad Eestiga vahelduvvooluliine pidi ühendatud naaberriigid Läti ja Venemaa ning omakorda nende naabrid Leedu ja Valgevene. Alates 2006.a lõpust on Eesti ja Soome vahel ka alalisvooluühendus tänu merekaablile EstLink 1, mis omab sümboolset tähendust Balti riikide ning Põhjamaade elektrisüsteemide ühendajana. EstLink 2 kaabel alustab tööd juba sel aastal. Euroopa Liidu eelarves on rahastus ka Eesti-Läti kolmanda elektriühenduse ehitamiseks, mis peaks omavahelisi sidemeid veelgi tugevdama.

Põhjamaadega ühendamine ja elektriturgude avanemine on oluline tarbijale, kellel tekib suurem valikuvõimalus, elektrivõrkude desünkroniseerimine ja ühendamine mandri-Euroopa sünkroonalaga on oluline aga meie energiajulgeolekule. Teades elektrisüsteemi toimimist, siis piltlikult öeldes võib praegu keegi Venemaa kangi tõmmata ja selle tagajärjel kaob Balti riikides vool.  Loomulikult kaob vool selle tagajärjel ka Venemaal, aga siiski on see meie jaoks suur risk. Ühendamine mandri-Euroopaga viib sellise riski miinimumini.

Lisaks sellele on meile oluline, et ka Läti ja Leedu avaksid oma elektriturud lõplikult ja Eesti saaks osa nii Läti hüdroenergiast, kui ka Soome tuumaenergiast. Meie oleme Euroopa ees võetud kohustused täitnud ja tänu sellele on meie elektriturg Põhjamaade tasemel. Sama ei saa aga öelda Leedu ja Läti kohta. Läti uus peaminister kinnitas 3. veebruaril toimunud kohtumisel Riigikogus, et nad kavatsevad turu siiski 1. aprillil avada nagu varasemalt lubatud. Järgmisel päeval tuli aga teade, et uus valitsus kaalub turu avanemise edasilükkamist. See oleks Eesti tarbijale suur löök.

Teine oluline teema on gaasiturg, kus Eesti huvi on Soomega ühendava gaasitoru (Baltic Connector) ehitamine ning veeldatud maagaasi terminali rajamine Soome lahe kaldale. Toru on oluline regionaalse gaasituru tekkeks ja suuresti ka eeldus alternatiivide tekkeks Venemaa gaasile. Mis juhtub siis, kui alternatiivseid lahendusi ei ole, peaksime mäletama ajast, kui Ukrainal oli Venemaaga gaasihinna pärast tüli. Hind tõusis meeletutesse kõrgustesse. Hinnahüpped on välditavad kui gaas võib jõuda ka mujalt. Maailma praktika on näidanud, et alternatiivseid pakkujaid ei teki, kui võrgustik on ühe tootja käes.

Kuivõrd Euroopa ühendamise rahastus on regionaalse gaasituru tekkeks ja LNG terminali rajamiseks rahastus ettenähtud, siis oleks lühinägelik, kui me selle rahastuse terminali asukoha üle nääklemise pärast kaotaksime. See ei tähenda, et me ilma mõistlike argumentideta oleksime valmis terminali asukoha loovutama, aga olulisem on siiski, et alternatiiv tekiks ja gaasivõrguühendus Soomega samuti.

Kolmas taristu, mille puudumine hoiab meid veel lõplikult end Euroopa osana tundmast, on transpordivõrgustik. Olles Euroopa mõttes ikkagi ääremaa, ühendused Euroopaga on meile eluliselt vajalikud. Seda nii kaupade kui ka inimeste vaba liikumise mõttes. Siit jõuame Rail Balticuni. On suurepärane, et Euroopa eelarves on selleks rahastus ettenähtud, oleks rumal jätta see omavahelise kemplemise tõttu kasutamata.

Kriitikat on saanud raudteele tehtud hinnangud, mis hindavad ligikaudselt kaupade ja inimeste võimalikku raudtee kasutust. Seni kuni raudteed ei ole, ei ole võimalik ei tulevikus liikuvaid reisijaid ega ka kaupu täpselt hinnata. Samas, kui vaadata mitmeid teisi suuri raudteeprojekte Euroopas, siis enamuses on hinnatud kasutajate arvu tegelikkusest väiksemaks. Uuringut, mis 100 % tõele vastaks, ei ole ilma raudteeta võimalik teha. Seega on raudtee rajamise otsus alati poliitiline valik. Kui mõelda ajalooliste näidete peale, siis nii raudtee rajamine tsaari-Venemaal kui praegu Hiinas, on olnud poliitilised valikud. Mis tagantjärele vaadates on end igati õigustanud. On kaarte, mis näitavad inimeste kaugust keskustest vastavalt liikumisvõimalustele. Rail Balticu olemasolul meie geograafiline positsioon paraneks märkimisväärselt.

Venemaalt väljasaadetud ajakirjanik David Satter analüüsis 30. jaanuari Postimehes Venemaa meediaruumi lähiriikide osas ja leidis, et „Venemaa pole endiselt valmis kohtlema endiseid liiduvabariike nagu võrdseid, sellistena kellel on õigus oma arvamusele ja oma vaatepunktile. Nad tahavad endiselt mingisugust kontrolli säilitada.“ Naaberriigil on hetkel Balti riikide üle veel sisuline kontroll nii mõneski valdkonnas. Peame seisma selle eest, et see kontroll väheneks, Eesti lõplikult Euroopa osaks saaks.

(Avaldatud Postimehes 07.03.2014)