Mind häirib meie praeguses valimiskampaanias see, et peaminister, kes peaks olema riigi kõige informeeritum isik, tegeleb valeuudiste levitamisega.

Hiljutisest Eurobaromeetri uuringust ilmnes, et keskmine Eesti inimene usub pimesi meediat. Eriti vanemad inimesed ei tee vahet, kas raadios esitatakse kellegi arvamust või on tegemist tõepoolest uudisega. Kuidas nimetatakse seda, kui sa tead, et see, mida sa väidad ei vasta tõele, aga järjepidevalt räägid seda edasi? Seda nimetatakse valeuudiste levitamiseks või maakeeli lihtsalt valetamiseks. Ja seda teeb meie peaminister järjepidevalt, hirmutades inimesi justkui oleks minul mõte kaotada ära solidaarne tervisekindlustus või on sellele lisandunud väide, et kavatsen ära kaotada pensionid.

Olin Jüri Ratasega Delfi debatis 15. juunil 2018, kus ta väitis, et ma kavatsen erastada kogu Eesti tervishoiusüsteemi. Ma ütlesin talle, et see ei vasta tõele. Uuesti esines peaminister sama väitega ETV “Esimese stuudio” debatis 12. septembril, kus ma jälle vastuseks selle rünnaku peale vastasin, et see ei vasta tõele. Ometi jätkab peaminister selle vale levitamist nüüd Vikerraadio saates “Stuudios on peaminister”.

Nüüd on sellele lisandunud veel rahva hirmutamine sellega, et ma kavatsen jätta inimesed tervisekindlustuse ja pensionita, sest käisin välja idee, et pikas perspektiivis peame rääkima sellest, mida teha sotsiaalmaksuga. Vaadates maailma arenguid, seda, kuidas töötamise uus reaalsus on töösuhteid muutnud ja järjest enam muutmas, siis peame mõtlema sellele, kuidas kunagi kokkulepitud süsteem sobib tänapäeva ja tuleviku maailma.

Jään oma seisukoha juurde, et debati algatamine selles küsimuses on ülimalt vajalik. Poliitiliste oponentide vastuseis pole vast eriti üllatav, aga ekspertidest on väga paljud seda suunda tegelikult toetanud. Võtan siin järgmisena kokku mõned arvamused, kes eelolevat mõtet toetavad.

Ettevõtja Raul Puusepp Kaubamaja Grupist ütles, et praegune sotsiaalmaksu süsteem on “käsikäes ajale jalgu jäänud töölepinguseadusega üks peamisi pidureid, mis teeb vähegi “normist” kõrvale kalduvate töösoovidega inimeste palkamise kulukaks ja kohmakaks – töölepinguseadus mõõdab sotsiaalmaksu miinimumläve sama puuga nii osalise kui ka täistööajaga töötajatele, mis ei soosi paindlikke töösuhteid ega noorema põlvkonna armastatud tööampsukultuuri.”

Euroopa Liidu statistikaameti Eurostat andmetest nähtub, et Eesti tööjõu tootlikkus on võrreldes Euroopa Liidu keskmisega olnud kuus aastat sisuliselt samal tasemel ja viimasel paaril aastal pigem kahanenud. 2016. aasta lõpu seisuga moodustas tootlikkus 71,3 protsenti EL-i 28 liikmesriigi keskmisest, mis on väiksem kui aastatel 2012–2014. Samal ajal on Eestis tööjõukulud kasvanud tootlikkusest kiiremini. Üks majanduse rahvusvahelist konkurentsivõimet ilmestav näitaja on tööjõu ühikukulu, mis oli 2016. aastal 23 protsenti kõrgem kui 2010. aastal. See tähendab, et Eestis valminud toodang nõuab ligi veerandi võrra rohkem tööjõukulusid. Samas on näiteks Soomes-Rootsis tööjõu ühikukulu samal ajal tõusnud 11 protsenti.

Kuigi tööjõu ühikukulu Eestis 2017. aasta esimesel poolaastal langes ehk tootlikkus kasvas palkadest kiiremini, hoiatab Eesti Pank, et ilma täiendavate investeeringuteta tootlikkuse suurendamisse ja jätkuva palgasurve tõttu tööturul võib see kasv jääda ajutiseks. Ka valitsuse kinnitatud Eesti konkurentsivõimet käsitleva arengukava “Eesti 2020” üks eesmärk on kasvatada tootlikkust tööjõukuludest kiiremini. Selle eesmärgi saavutamisega on jätkuvalt probleeme. Kui riigikontroll 2014. aastal “Eesti 2020” näitajate, ka majandusarengu indikaatoreid käsitles, oli tööjõukulude olukord parem kui aastal 2016. Ehk siis tööjõukulud on majanduse arengu seisukohast suur probleem.

Ka Eesti Tööandjate Keskliit ütleb 2017. aasta lõpu pöördumises, et Eesti majandusarengu suurimat takistust – tööjõupuudust – saab leevendada olemasolevaid inimesi veelgi aktiveerides, tööjõudu teistest riikidest juurde palgates või tööjõumahukust läbi innovatsiooni vähendades.

“Kõigi nende lahenduste puhul on üheks takistuseks kõrge tööjõumaksukoormus. Eesti võitleb kõrgkvalifitseeritud tööjõu pärast kogu maailmaga. Praegune sotsiaalmaksusüsteem ja maksukoormus ei soodusta majandusarenguks ülioluliste kõrgepalgaliste töökohtade loomist ning teiselt poolt takistavad ka madalapalgalise tööjõu osalise töökoormusega palkamist,” seisab kirjas rahandusministrile, mis edastati ka peaminister Jüri Ratasele ja tollasele tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile.

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Maris Jesse on leidnud, et sotsiaalmaksu süsteem vajab reformi. “Ravikindlustuse maksumäära 13 protsenti otsustas Eesti Vabariigi ülemnõukogu juba 1991. aastal. Siis oli meil 800 000 töötajat ja mittetöötavaid inimesi 600 000. Nüüdseks on see suhe juba selline, et 618 000 töötava inimese kõrval on meil 622 000 mittetöötavat sotsiaalkindlustatud inimest. See omakorda tähendab, et makstud raha jõuab töötava inimese ravimiseks palju vähem tagasi võrreldes süsteemi loomise ajaga. /…/ Teiseks peame arvestama, et Eesti majandusstruktuur on oluliselt muutunud. Töötasu maksustamine lähtub eeldusest, et kõigil töötajatel on tähtajatu töölepinguline palgasuhe. Aga töösuhted on muutunud palju lühemaks, tuluteenimine mitmekesisemaks ja nende sotsiaalmaksuga maksustamine keerulisemaks.”

Selgitan veelkord, miks ma arvan, et sotsiaalmaksu tuleb Eestis reformida. Sotsiaalmaks on küll raha kogumise mõttes hea maks, aga see on kõige kõrgem maks, mis meil on. On jabur, et kõige kõrgema maksuga maksustatakse töökohtade loomist ja palgatöötajate sissetulekut. Samal ajal räägib riik, kuidas on vaja teha kõik, et tekiks uusi töökohti. Maks, mida korjatakse töökohtade loomise pealt, ei saa kuidagi soodustada töökohtade tekitamist. Töökohti tekitavad tööandjad, mitte keegi teine. Kui ma tean, et töökohtade loomise eest võetakse mult maksu, mõtlen enne järele.

Vaadates peaministri ja teiste koalitsioonipoliitikute reaktsioone ettepanekule avada diskussioon sotsiaalmaksu kaotamise üle, siis need lähtuvad ainult riigieelarvest, aga mitte sellest, mis oleks hea majandusele ja inimestele. Sotsiaalmaks ei soodusta tulude ühtlasemat jaotamist, sest seda võetakse palgatuludelt, tulusaajate põhimassilt, mitte kõikidelt tuludelt, mille pealt makstakse tulumaksu.

2019. aasta riigieelarvesse on sotsiaalmaksu planeeritud 3,28 miljardit. Loomulikult on see väga suur summa ja sellest rahastatakse Eestis solidaarset pensioni- ja haigekassat. Reformierakonnal on nii pensioni- kui ka meditsiinisüsteemi reformimiseks palju mõtteid, aga nende solidaarset rahastamist me kaotada ei kavatse. See tähendab, et sotsiaalmaksu kaotamisega koos tuleks leida allikad, kust samas suurusjärgus maksutulu koguda.

Eeldada võib, et palgatulud kasvavad sotsiaalmaksu kadumise arvel. Maksimaalselt võiksid palgatulud kasvada 30 protsendi võrra, järelikult võib oletada täiendavat tulumaksu laekumist. Aga allikaid peaks leidma ka mujalt. Igatahes on see suur otsus, millesse peaksid oma panuse andma kõik erakonnad ning teised maksuküsimustes ekspertiisi omavad organisatsioonid.

Kokkuvõttes, võttes arvesse, et

1) töötamise suhted muutuvad;

2) sotsiaalmaksu aluseks olevaid suhteid on tulevikus vähem;

3) kulutused tervishoiule ja pensionitele on kasvavad;

4) kõrged tööjõumaksud on üks peamisi pidureid majandusele;

5) riik ei peaks kõige kõrgemalt maksustama töötamist;

soovin kaalutletult arutleda pikaajalise plaani üle, mis seda olukorda parandaks.