Lugedes Jüri Ratase kõnet Keskerakonna kongressil süveneb minus arusaam, et sellise juhtimisega ei saa Eestis edasi minna. Kui mujal maailmas katsetatakse isejuhtivaid autosid, siis paistab, et Eestis oleme viimased kaks aastat katsetanud isejuhtivat valitsust, kes liigub inertsist ja ise midagi ei tee.

Keskerakonna valitsuse kaks ainsat saavutust: keeruline maksureform ja aktsiisipoliitika on mõlemad teinud elu Eestis halvemaks. Kui Jüri Ratas väidab, et inimesed saavad tänu tema maksureformile rohkem raha kätte, siis maksuameti numbrite järgi on üle 400 000 neist jätnud selle raha riigi kätte, sest kardavad, et peavad muidu juurde maksma.

Samuti on maksureform pannud vohama ümbrikupalgad ja varimajanduse. Ning kuigi Keskerakond lubas ka eelmistel Riigikogu valimistel erakorralist pensionitõusu, siis tegelikult sai neist esimene valitsus, kes läks pensionäride sissetuleku kallale, kehtestades töötavatele pensionäridele kõrgemad maksud.

Keskklass tegelikult kannatab selle reformi tõttu. Aga toimiv ühiskond tugineb tugevale keskklassile. Kohtusin hiljuti päästjatega, kes ütlesid, et kui nad teevad peale päästja ameti veel mõnda tööd, siis valitsus võtab kõrgemate maksude ja hinnatõusuga selle raha ära. Ôpetajad, päästjad, meditsiinitöötajad – kõik nad on need “jõukas vähemus”, kellelt Keskerakonna maksureform raha ära võtab ja kelle eest Reformierakond neil valimistel tahab seista.

Seda, et aktsiisipoliitika suretab välja Lõuna-Eesti maapoed ja turismi ning jätab Eesti eelarvesse ainult sel aastal  laekumata 216 miljonit eurot aktsiisitulu ja käibemaksu, tunnistavad täna kõik valitsuspartnerid. Ometi ei tehta selle vea parandamiseks midagi peale selle, et näidatakse näpuga eelmise valitsusjuhi peale, kelle ajal aktsiisilaekumised kasvasid. Õnneks rauges selle valitsuse koostöötahe enne, kui enamik kavandatud kuuest uuest maksust suudeti ellu viia.