Olen nõus õiguskantsler Ülle Madise hinnanguga, et tuleb alustada arutelu töötuskindlustuse süsteemi muutmiseks, kuna praegune süsteem on ajale jalgu jäänud ning ei vasta kaasaegsele tööturule. Minu arvates ei tule reformida mitte ainult töötuskindlustust, vaid kogu töötamisega seonduvat regulatsiooni. Tegeleme sellega oma programmis ja peagi tuleme veel konkreetsemate lahendustega, aga markeerin mõned ideed.

Olen töötamise uue reaalsuse kohta varasemalt kirjutanud (https://kajakallas.ee/blogi/tootamise-uus-reaalsus/, https://kajakallas.ee/blogi/tooturg-vajab-eakate-kogemust/). Praegu kehtivad reeglid lähtuvad põhimõttest, et inimene töötab ühe pika töölepinguga ühe tööandja juures 40 tundi nädalas. Sellel arusaamal põhinevad sotsiaalsed tagatised (sh ravi- ja töötuskindlustus) ja ka maksustamine. Kui aga päriselu sellele mudelile enam ei vasta, tuleb ka reegleid vastavalt muuta. Eesmärk peab olema see, et iga sissetulekut tagav tegevus annab võimaluse panustada sotsiaalkindlustusse. Ükski aktiivne makse maksev kodanik ei tohi jääda ilma sotsiaalsetetest tagatistest vaid lepingu nime või maksete laekumise sageduse tõttu.

Eesmärk peab olema tööhõive suurendamine. Töötuskindlustuse süsteem peab seda toetama.

Praegune töötuskindlustussüsteem ei vasta uue aja tööle. Kehtiv seadus ei luba maksta hüvitisi inimestele, kellel on käsundus- või töövõtuleping (näiteks töötaja, kes paaril õhtul nädalas joogatrenne andis, peab töö kaotamisel ka trennide andmisest loobuma). Kehtiv seadus ei luba töötuse ajal ka väikses mahus teenida (nt Uberit sõites). Seega praegune regulatsioon pärsib tööturul jätkamist. Alternatiiv oleks töötuks pidada igaüht, kelle sissetulek jääb alla miinimumpiiri.

Töötuskindlustussüsteem peab rahaliselt tööotsijat toetama, aga kindlustushüvitis peab ajas vähenema. Kogumis peab süsteemi eesmärk olema tagada naasmine tööturule. Selleks tuleb tagada, et tööd otsivate inimeste oskused vastaksid tööturu vajadustele. Praegu jälle see nii pole, kuna töötushüvitistele kvalifitseeruvad vaid need, kel on 12-kuune staaž viimase 3 aasta jooksul. Reaalselt saab töötushüvitisi seega ainult umbes 30 protsenti töötutest. Probleem on selles, et töötud, kes teavad, et nad ei kvalifitseeru töötushüvitistele, ei võta end töötukassas arvele, mistõttu nad jäävad ilma ka koolitustest ja ümberõppest (sellele probleemile on tähelepanu juhtinud nii OECD kui Riigikontroll). Seega on tekkinud surnud ring – töö puudumine välistab ka ümberõppe. Alternatiiv oleks loobuda 12 kuu kriteeriumist (maksete suurus peaks küll seotud olema sissemaksete suurusega) ja panna suurem rõhk koolituste ja ümberõppe kättesaadavusele.

Mida rohkem me saame oma inimesi töiselt rakendada, seda väiksem on vajadus võõrtööjõu järele.

Riik ei saa sundida iga inimest töötama, aga riik peab toetama neid, kes töötada soovivad. Paraku me riigina seda praegu ei tee. Tulumaksureformiga karistas valitsus töötavaid pensionäre. Eestis on ligikaudu 130 000 töötavat pensionäri, paljud neist õpetajad, meditsiinitöötajad. Jüri Ratase valitsus suurendas töötavate pensionäride maksukoormust, mis vähendab pensionäride sissetulekuid ning pärsib kokkuvõttes pensionieas töötamist. Vastupidiselt signaalile, et pensionäride töötamine ei ole tervitatav, tuleb minu arvates teha kõik selleks, et inimesed võimalikult kaua tööelus osaleks, kui neil selleks soovi on. Armastan tihti tsiteerida Hiina vanasõna, mis ütleb, et õnn on see, kui sul on midagi teha, midagi oodata ja kedagi armastada. Seni kuniks inimestel on tegevust, nad tunnevad end ühiskonnas vajalikuna, on nad ka õnnelikumad. Teiseks peab vaatama üle pensioneas töötamise stiimulid, et inimesed eelistaksid varajasele pensionile minekule edasitöötamist, ka läbi paindlikuma töö.

Paindlikumad töövõimalused ja suurema osalise tööaja rakendamine aitaks tööturule ka rohkem naisi. Statistikaameti andmetel on praegu tööturul hõivatud vaid 61 protsenti tööealistest naistest. Teiste riikide kogemus näitab, et nii osalise ajaga kui tähtajalised lepingud on head lapsevanematele töö jätkamiseks pere kõrvalt. Näiteks Hollandis on osalise ajaga töötamine väga levinud (46% töösuhetest; 75% osalise ajaga töötajatest naised). Sama dünaamika on Belgias, Šveitsis, Austrias, Saksamaal ja Inglismaal – 40% naistest töötab osalise ajaga (EL keskmine 30%). Me peame analüüsima, mida riik saaks teha, et ka Eestis seda arengut soodustada. Esimene samm on tööregulatsiooni paindlikumaks muutmine, millest kirjutan allpool.

Järgmine probleem on mitte-eestlaste madal tööhõive. Statistikaameti andmetel on eesti keelt valdavate mitte-eestlaste tööhõive 67 protsenti samas kui eesti keelt mitte valdavate mitte-eestlaste puhul on vastav arv 52 protsenti. Tihti on eesti keelt mitteoskavad inimesed hõivatud valdkondades, mis on kõige rohkem ohustatud automatiseerimise ja tehnoloogia poolt. Eriti suur riskigrupp on mitte-eestlastest üle 45-aastased naised. Ainus võimalus nende hõivet suurendada ja nende töötuks jäämise riski vähendada on õpetada eesti keelt. Miks me vaatame piiri taha võõrtööjõudu otsides, kui meil on oma inimesed rakendamata? Seetõttu toetame väga eestikeelset kooliharidust maast madalast, et puudulik keeleoskus ei saaks töötamisel takistuseks. Turu-uuringute AS 2018. aasta aprillis tehtud uuringu kohaselt on koolieelse hariduse puhul on eesti- ja venekeelse elanikkonna hoiakud väga sarnased: enamik pooldab ühiseid eestikeelseid lasteaedu. Seega aeg selleks on küps, ühiskondlik toetus on olemas, teeme ära.

Eelnev ei tähenda, et me ei toetaks tarka rändepoliitikat. Ka need reeglid tuleb üle vaadata. Aga see on teine teema.

Töötamise uue reaalsusega seonduvalt on küsimus tegelikult laiem kui töötuskindlustus ja hõlmab ka tööõiguse regulatsiooni, maksustamist ja ravikindlustust.

Tööõiguse regulatsiooni probleem on selle jäikus. Kõik töötamise vormid, mis pole pika töölepingu all (tähtajaline töö, projektipõhine töö jms), on erandid, mis tähendab, et need on lubatud ainult teatud tingimuste täitmisel. Regulatsiooni jäikuse tõttu on palju iseloomult töölisi suhteid reguleeritud lepinguliselt võlaõiguse alusel. Oluline on aga aru saada, et võlaõiguslik suhe ei pruugi tagada sotsiaalset kaitset (nt oht kaotada ravikindlustus igakuiste maksete puudumise tõttu) ega ka maksude laekumist. Paradoksaalne on see, et kuigi jäikus on tingitud soovist töötajat kaitsta, on seesama jäikus suunanud töölised suhted nõrgema kaitsega võlaõiguse alla. Seda olukorda tuleb muuta. Vajadus tööõiguse järele ei kao kunagi ja tööõigus peab jääma nõrgemat poolt kaitsma, aga regulatsioon peab paindlikum olema. Kõik töötamise vormid peavad võrdselt lubatud olema. Sest jällegi meie eesmärk on, et inimesed oleksid hõivatud ja neile laieneks ka sotsiaalne kaitse juhuks, kui nad peaksid hätta sattuma.

Ravikindlustuse probleem on see, et praegune regulatsioon eeldab igakuulist maksustavat tulu teatud ulatuses, mida projektipõhise ja ka osalise ajaga töö puhul ei pruugi reaalne olla. Kui Jevgeni Ossinovski leiab, et seda probleemi on kõige õigem lahendada kõigile tasuta ravikindlustuse andmisega, siis mina leian, et hoopis reeglid tuleb uuele ajale vastavaks ja paindlikumaks teha. Lähteküsimuseks peaks olema see, milline periood võetakse arvestamise aluseks. Kuivõrd sissetulek võib olla ebaühtlane ja jaotunud pikema perioodi peale, samas oma sissetulekute pealt on tasutud maksud, siis kaaluda tuleks selle aja pikendamist vähemalt ühe aasta peale, aga soovitavalt veel pikema perioodi peale. Võrdluseks: töötuskindlustusmaksete puhul on referentsperioodiks kolm aastat – miks ei võiks see periood ravikindlustuse puhul sama olla? Alternatiiv on praegusest paindlikum „isiklik sotsiaalmaksukonto“ (sõltumata tööandjast). Kõikide inimestele ravikindlustuse andmine võib tuua veelgi enam kaasa surve tööandjatele maksta ümbrikupalku, sest sissetuleku ametlikust saamisest ei sõltu inimese jaoks enam midagi