Alanud aasta olulisemaks teemaks majanduskomisjonis pean riigi osaluspoliitika korrastamist. Miks on riik teatud ettevõtete omanik? Kas riik hoiab teatud ettevõtteid oma omanduses puhtalt dividendi saamise eesmärgil, strateegilistel kaalutlustel või osutavad need ettevõtted teenuseid, mille suhtes on avalik huvi?
Võiks ju arvata, et riigi osaluspoliitika korrastamine puudutab ainult neid ettevõtteid, kuid tegelikult on sel laiem mõju. Esiteks, peaks osaluspoliitika defineerimise järel selguma, kas kõigi nende ettevõtete omanikuks ikkagi peaks olema riik või võiks osad ettevõtted või nende osad müüa erakätesse. Ajaloost ja teiste riikide praktikast on teada, et riigile kuuluvad ettevõtted on reeglina raharaiskavad ja ebaefektiivsed. Kuivõrd sellised ettevõtted võivad raskuste tekkimisel ajada käe riigi põhjatusse rahakotti, siis ei ole sageli põhjust end kokku võtta ja paremini majandada. Riigi rahakott on aga teatavasti meie kõigi raha ja seda tuleks kasutada parimal võimalikul moel. Norra ja Soome näitel võib öelda, et riigi osaluspoliitika korda tegemine võib tähendada sisuliselt maas lebava raha üles noppimist.
Teiseks aitaks osaluspoliitika paremini määratleda riigi eesmärke ettevõtete omandis hoidmiseks. Kui eesmärgid on selged, saab seada ka konkreetsed verstapostid, mida nii ettevõtte juhtkond, nõukogu, audiitorid kui ka omanik saavad jälgida. Seatud sihtidest lähtuvalt tuleb komplekteerida ka juhtkond ja nõukogu. Näiteks, kui riik on mingi ettevõtte enda omandisse jätnud julgeoleku kaalutlustel, siis peaks ettevõtte nõukogus olema inimesed, kes oskavad antud ettevõtte spetsiifikat arvestades otsuste tegemisel seatud sihti silmas pidada ja juhatust vastavalt kontrollida, samas mitte ära unustades seda, et tegemist on äriühinguga.
Kolmandaks, ja mitte vähem tähtsaks, pean osaluspoliitika korrastamisel asjaolu, et ka riigile kuuluvad ettevõtted tegutseksid ettevõtluses ausalt konkureerides ja mitte tugevama õigust kasutades. On oluline turgutada Eesti inimeste ettevõtlusvaimu ja igati õhutada neid ettevõtlusega alustama. Riigile kuuluvad äriühingud omavad aga tihti turul väga tugevat turguvalitsevat seisundit, kellega konkureerima asuda on raske. Seega tuleb Eesti ettevõtjatele tagada see, et riigile kuuluvad ettevõtted ei rebi neilt iga hinna eest tööd käest ära, vaid konkureerivad ausatel turutingimustel.
Riigile kuuluvate ettevõtete korrastamine aitaks kasvatada kogu riigi majanduse konkurentsivõimet. See aga aitab omakorda kaasa inimeste heaolu paranemisele, mis tsiteerides Marcus Tullius Cicerot on ülim seadus.
Avalik huvi on küll mainitud, aga selle sisu on jäänud avamata. Avalik huvi on kahtlemata ka ausa konkurentsi tagamine turgudel, ent see on siiski liiga kitsas mõiste. Näiteks olevat rahvusliku lennukompanii omamine eelis. Aga see eelis ei puuduta ju konkurentsi tagamist otseselt?
Avalik huvi tuleb iga äriühigu puhul eraldi defineerida. Praegu öeldakse mõne äriühingu puhul lihtsalt, et ministeerium peab äriühingu osaluse omamist vajalikuks avalikust huvist lähtuvalt. Aga mis on see konkreetne avalik huvi, see tulekski detailselt läbi mõelda.
Äri on äri ja kõigest rääkida ei saa. Riigile kuuluvate ettevõtete puhul sooviks siiski saada ametlikku analüüsi tehtu kohta, mis vist ei ole ärisaladuste paljastamine. Kahjuks sellist asja saadaval ei ole.
Väikse pahatahtliku lennunduses töötava ussina sooviks kangesti näha sellist analüüsi Estonian Airi viimaste aastate eduloo kohta lugupeetud ministri või austatud kantsleri allkirjaga.
Korrastamine on vajalik ja riik vajab divitente igaks elu juhtumiks.
Kuhu jäi riigikogu eetikakoodeks
Riigikogu liikmete eetikakoodeks tuleb loodetavasti ühel või teisel kujul ja vormis. Töötame sellega.
Mitte alati ei ole riikliku ettevõtte müümine otstarbekas. Aruka naisena peaksite seda teadma.
Ei meeldi mulle üldse see lokkav neoloberaalne majandusideoloogia. Oleme näinud, kuhu selle pealesurumine arengumaad viinud on! Kaelani võlgades ja mitte midagi teha ei ole, sest riik ei saa oma huve kaitsta IMF-i või Maailmapanga laenulepingute tõttu või muude rahvusvahelise kaubanduse kokkulepete pärast. Rikad riigid tassivad raha maksuparadiiside kaudu minema ja kohalikud olgu vait. Ja ilmselt nii läheb meil ka, kui hakkame kõike välisinvestoritele müüma.
Polegi midagi sellist väitnud. Ütlesin,e t tuleks vaadata ja selgelt lahti mõtestada, miks mingid ettevõtted on riigi omandisse jäetud ja kas see on endiselt vajalik ning lisaks, kas ei oleks mõistlik kaasta ka erainvestoreid. Riigil on hetkel 39 äriühingut. Küsimus ju selles, kas kõik ja täies ulatuses (näiteks tegelevad väga erinevate ärisuundadega, mõned ons elgelt avalikes huvides, mõned aga puhas äri) on riigi omandis vajalikud. Kui vastus sellele küsimusele on teie arvates ilma analüüsita igal ajahetkel jaatav, siis võiks kõik tegevusalad ollagi ainult riigi poolt majandatavad. Euroopas ei ole ühtegi sellist riiki.
Kõik Euroopa riigid ei pea olema ühe vitsaga löödud. Seda esiteks. Ja teiseks, ühegi majanduspoliitilise ideoloogiaga ei ole kasulik äärmustesse kalduda. See üldine vastandamise mentaliteet, et me oleme kas Läänes või Venemaaga, kapitalistid või sotsialistid… pole kellelegi kasulik. Täielik kapitalism kasvatab tulude erinevused nii suureks, et rahvas hakkab mässama. Täielik sotsialism jälle ei edenda majanduskasvu. Reformierakond kipub liigselt selle kapitalismi poole. Keskendudes ainult ettevõtjate ja ettevõtlike huvidele (mida erastamised selgelt toetavad), ununeb inimlikkus ja see, et riik see on rahvas. Mitte käputäis osavamaid, ilusamaid ja targemaid.
Olen nõus, et ei saagi kõike ühe vitsaga lüüa, vaid tuleb hinnata eraldi. Me kindlasti ei keskendu ainult ettevõtjate huvidele, mulle isegi kohati tundub, et ettevõtjate huvidele ei keskendugi keegi. Samas loovad nemad töökohti, mille pealt makstakse makse, millega omakorda saab näiteks sotsiaalsüsteemi üleval pidada.
saan aru, et seni siis tegeleti liivakastimängudega, kui nii ilmselgetest ja lihtsatest asjadest alles nüüd peab rääkima.
MIKS müüakse Levira koos teletorniga? Kellele see sahkerdamine jälle kasulik on?
Riik ja ettevótlus on peenike ja ühtaegu ülimalt plahvatav teema. Selle üle diskuteeritakse pea igas riigis, Kehtivad väga erinevad arusaamad. Majanduskriisi vari ähmastab arutelu.Tore on, et majanduskomisjon tahab siin palju ära teha. Minu arust tasuks kaardistada sealjuures teiste riikide kogemusi, nii häid kui halbu. Tagantjärele tarkusega vóiks sedagi mainida, – möönan, et ei puutu otseselt teemat – et meie kahe panga müümine rootslastele- säherdust rumalust annab mujalt, teistest riikidest ikka tikutulega otsida.Teemat vóiksid aidata kaardistada akadeemilised jóud. Näiteks Rootsis, – ehkki 2006 tulid vóimule moderaadid kui uus tööliste partei, – pole nad märkimisväärselt riigi osalust ettevótluses vähendanud. Miks? Osaliselt ka seetóttu, et ajad on olnud halvad. Ettevótted odavad ja neid müüa kas otse vói läbi börsi ei tasu ära..Pealegi on meeles Telia aktsiate müük sotside poolt, rahvale, kus inimesi tómmati haledalt alt/ peteti hinnaga.
Minu arust riigi osalusest tähtsamaks teemaks on alati igihaljas ettvótluse kliima ja sealt uute ettevótete loomine – tingimused, riskid, eeldused eduks, sellekohane toestik ja seadustik, pärssiv vói ergutav. inimestes kóigiti ettevótluse “pisiku” kultiveerimine.. Kerge kirjutada, ent väga raske midagi otsekohe ära teha. Aga sellest peaks pidevalt rääkima/kirjutama/arutama:.. Korea, Hiina, Silicon Valley.Väikeettevótluse tingimused eri maades ja kultuurides. Miks USAs on kóige edukamateks väikeettevótjateks aasialased, eriti Jaapani juurtega inimesed. Kas sellepärast, et nad on kóige haritum rahvas?.Jällegi peaksid ülikoolid oma doktorandid, magistrid suunama neid probleeme uurima, silmade ees kohalikud olud,. Äripäev ja Ekspress sellest rohkem kirjutama -, ja meie tundma róómu kui mónel on hästi läinud – selmet kahjuróómu pankrotist, mis ka loomulik asi teataud piirides ja tingimustes. Minu arust.
Olen Teiega päri. Eriti selles osas, mis puudutab pankrottidesse suhtumist. Kirjutasin sellest ka GEM-uuringu kommentaari all siinsamas blogis. Teisele ringile läinud ettevõtjad loovad rohkem töökohti, nende ettevõtted kestavad kauem ja on kasumlikumad. Uuringust ilmnes ka, et suurimaks takistuseks nii ettevõtlusega alustamisel kui ka edasi arendamisel on hirm ebaõnnestumise ees, mis paljuski tuleb sellest, kuidas meil pankrottidesse suhtutakse.
Minu arvates oleks kaardimaksetesysteem avalik teenus. Miks seda teenust ei vaadelda osana riigi avalikust infrastruktuurist?