Mai on looduskaitsekuu ja selle aasta teemaks on “Terve Eesti”. Seetõttu on loodusest rääkides väga oluline mitte ära unustada ühte osa Eestist – Ida-Virumaad. 30. aprillil andis Eestimaa Roheline Liikumine Riigikogule üle pöördumise põlevkivist loobumiseks. Päris PÕXIT ei ole ilmselt koheselt võimalik, aga pikemas perspektiivis peame arvestama, et põlevkivi kaevandamine ja kasutamine on muutumas. Niisamuti nagu kiviaeg ei saanud otsa kivide lõppemise tõttu, ei ole fossiilsete kütuste aeg otsa saamas nende ammendumise pärast. Seetõttu on oluline kasutada ära kogu teadmine, mis on olemas, et põlevkivist sõltuvat regiooni aidata.

Parlamendisaadikuna on Eesti huvide eest seismine alati minu prioriteet olnud. Kohati on mul isegi tunne, et praegune valitsus ei vaata väga Euroopa Liidu suunal ega tee Brüsselis piisavalt tööd, et Eesti huve kaitsta. Seda enam langeb koormus rohkem ametnikele, diplomaatidele ja Euroopa parlamendi saadikutele.

Kirjutasin eelmise aasta lõpus Komisjoni pilootprogrammist, mis on loodud abistamaks piirkondi, kus senini on keskendutud energia tootmisele fossiilsetest kütustest. Ehk siis piirkondi nagu meie Ida-Virumaa.

Sain sellest programmist eelmise aasta lõpus teada seoses sellega, et olen Euroopa Parlamendis elektrituru disaini regulatsiooni ja direktiivi variraportöör ning nõupidamistel käis võitlus söekaevanduspiirkondade ülemineku sätete osas. Ma tõstatasin küsimuse, et miks me räägime ainult söest, kui eesmärk on tahkete fossiilsete kütuste kasutamise vähendamine. Tahke fossiilne kütus on aga ka põlevkivi. Veensin teisi nii, et reeglitesse läks viide kõikidele tahketele fossiilsetele kütustele, mitte ainult kivisöele.

Eelmainitud Komisjoni pilootprogrammiga tuldi ametlikult välja 11. detsembril 2017 Strasbourgis. Juhuse tahtel sain avaüritusel enda kanda moderaatori rolli, kuna Belgia saadik Kathleen Van Brempt, kes pidi diskussiooni juhtima, jäi teel Strasbourgi lumevangi. Diskussioonis arutati selliste piirkondade probleeme üle Euroopas ning sain võimaluse mitmel korral rõhutada, et kuigi instrument on algselt mõeldud söekaevanduspiirkondadele, siis on meil Eestis põlevkivikaevanduspiirkondades sarnased probleemid. Ja et me peame ka sellistest programmidest osa saama.

Ma olen programmi tutvustamise järgselt Komisjoni ametnikega korduvalt kohtunud ja selgitanud, milline on Ida-Virumaa – et pea ¾ elanikest on vene rahvusest, et nii suhtelise kui absoluutse vaesuse määr on Eesti keskmisest suurem, et ligikaudu 6650 inimest on seal igapäevaselt seotud põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega. Nii olengi suutnud Komisjoni veenda, et ka meie põlevkivi piirkond kvalifitseerub algselt kivisöele mõeldud programmis osalema.

Olen ka selgitanud, millist rolli mängib põlevkivi Eesti majanduses, millised on selle võimalused lisaks elektri tootmisele. Olen kinnitust saanud, et toetusprogrammi raames ei dikteeri Komisjon liikmesriikidele, mida oma maavaradega teha. Vastupidi, toetusprogrammi aluseks on riigi enda plaan, ja Komisjoni roll on toetada riiki plaani elluviimisel.

Ma loodan siiralt, et valitsus suudab programmi Eesti kasuks tööle panna. Ida-Virumaa probleemid on Eesti probleemid, ja kui me saame aidata Ida-Virumaad, aitame tervet Eestit. Eestlastel ja venelastel ei ole erinevaid huvisid.