Töögrupp on alustanud Riigikogu liikmete eetikakoodeksi koostamist. Kuivõrd sellega seoses esitatakse palju küsimusi, on ehk mõistlik natuke tagamaid avada.

Milleks üldse Riigikogu liikmete eetikakoodeksit on vaja? Kas sellest on kasu? Nii meil kui mujal on parlamendi eetikakoodeksi loomise taganttõukajaks ühiskonda raputanud poliitikutega seotud skandaalid. Ega eksimusi ole oluliselt rohkem, kui varasemalt. Aga elame infoühiskonnas, kus uudisteportaalid töötavad ööpäevaringselt ja teave parlamendiliikme tegevuse küsitavuse kohta jõuab koheselt kõigini ning meedia toel ka võimendub.

Kõrgendatud nõudmised ja tähelepanu parlamendiliikmetele tulenevad nende unikaalsest positsioonist– nad on ainsad ühiskonna liikmed, kes mitte ainult ei pea seadust järgima, vaid kellel on reaalselt võimalus ka seadusi muuta. Sealhulgas ka seda, kuidas seadus neile endale kohaldub. Seetõttu on parlamendiliikmete tegevuse arusaadavus ja läbipaistvus tähtis.

2011. a. märtsis küsis Briti ajaleht „the Guardian“ 5000 Poola, Suurbritannia, Prantsusmaa , Saksamaa ja Hispaania valija käest, millises ulatuses nad usuvad oma riigi poliitkuid (sõltumata kas tegemist on opositsiooni või koalitsiooni poliitikutega) käituvat ausalt ja väärikalt? Ainult 9% vastas, et „enamasti“ või „mõistlikus ulatuses“, samas kui 89% uskus, et „mitte eriti“ või „üldse mitte“. Näiteid võib tuua ka mujalt maailmast – Austraalias andis eetikakoodeksi loomisele tõuke rahva vähene usaldus poliitikute vastu. Ainult 7 % austraallastest uskus, et parlamendiliikmetel on kõrged aususe ja eetika normid. Eestis on olukord parem – mais 2012 korraldatud Eurobarometer küsitluse kohaselt 36% küsitletutest pigem usaldab Riigikogu. Samas võrreldes eelmise 2011.a. sügisel läbiviidud uuringuga on parlamenti pigem usaldavate inimeste osakaal 4 protsendipunkti halvenenud.

Miks peaks parlamendi maine minema korda kellelegi peale parlamendi enda? Maine halvenemine suurendab lõhet valijaskonna ja valitud kogu vahel. Demokraatia on aga usaldusele ehitatud. Valijad usaldavad valitutele otsuste tegemise ja oma huvide esindamise. Kui inimesed ei usu, et otsustajad tegutsevad ausalt ja väärikalt, siis on neil raske ka tehtud otsuseid mõista ja aktsepteerida. Järelikult ka parlamendi poolt vastuvõetud seaduste järgi elada. Kujutlemaks ette, mis võib sellisel puhul juhtuda, on paslik uuesti üle lugeda William Goldingu romaan „Kärbeste jumal“.

Kui parlamendi maine parandamise soov saab olla eetikakoodeksi loomise tõukeks, siis koodeks ise on suunatud eelkõige parlamendiliikmete professionaalsuse tõstmisele läbi ühtsete käitumisreeglite kokku leppimise. Augustis asetleidnud iseseisvuse taastamise aastapäeval rõhutati paljudes kõnedes, et meie riik on jõudnud täiskasvanu ikka. Täiskasvanule on omane suurem professionaalsus kui noorukile, sama saab nõuda ka täiskasvanud riigi parlamendilt. Professionaalsele parlamendile ei anta enam andeks pisivigu. Kirjapandud käitumisreeglid aitavad teadmatusest tingitud eksimusi vältida. Tõstes parlamendiliikmete professionaalsust peaks paranema ka seadusandliku protsessi ja seeläbi ka tulemuse kvaliteet.

Eetikakoodeksi vajadusele on vastu vaieldud argumendiga, et ükski koodeks ei asenda inimese südametunnistust ja lastetuba. Ei asendagi. Aga südametunnistus ja lastetuba ei ütle midagi selle kohta, kuidas ma pean käituma parlamendis ettetulevates olukordades. Eetilised dilemmad, mis tõusetuvad töös advokaadina erinevad oluliselt eetilistest dilemmadest, mis kerkivad üles parlamendiliikme töös. Eestis on erinevad organisatsioonid ja ameteid ühendavad liidud vastuvõtnud sadu eetikakoodekseid, milles kirjeldatu on mõnes mõttes antud valdkonnas käitumise ideaal. Nii näeb näiteks juhi abide (sekretäride) eetikakoodeks ette hoidumist lobisemisest ja eraasjade ajamisest tööajal. Ilmselt võib leida nii mõnegi sekretäri, kes nende reeglite vastu eksib, ometi mõjutab eetikakoodeksis kirja pandu avaldamine siiski hoiakuid ja toetab tavade muutumist.

Käitumisreeglite kirja panemisega tekib hoob, millega hinnata parlamendiliikme tegevust. Ühelt poolt on see hea hoidmaks ära vaidlusi olukordades, kus juriidiliselt on kõik korrektne, ometi moraalselt saaks käitumisele üht-teist ette heita. Kuivõrd siiani puuduvad suunised, siis pole parlamendil olnud võimalust end hinnangute andmise kaudu rikkujast distantseerida. Seetõttu maksab enamus mõne üksiku eksimuse eest oma mainega. Tuleb märkida, et ilmselt asub ajakirjandus eetikakoodeksi näol tekkinud hooba usinalt kasutama, mis võib lühiajaliselt hoopis tuua kaasa parlamendi maine halvenemise, sest üles kaevatakse kõikvõimalikud vanad juhtumid. Hoiakute kujunemine on pikemaajalisem protsess ning varasemate juhtumite negatiivne kajastus võib kokkuvõttes vastupidiselt töötada.

Kui on võimalik hinnanguid anda, tõusetub koheselt ka küsimus sanktsioonidest. Eetikakoodeks ei ole seadus, vaid käitumisreeglite suunis. See ei tegele Riigikogu liikmete isikliku moraaliga, vaid suunatud parlamendiliikme professionaalsele käitumisele. Sanktsioonide osas seab põhiseaduses sätestatud vaba mandaadi põhimõte piirangud, millest ei saa mööda vaadata. Seetõttu välistab põhiseadus karmid karistused nagu näiteks hääleõiguse äravõtmine, mis mõnes riigis on lubatud. Kui mõelda rahaliste karistuste peale, siis kuidas on võimalik mõõta eetikakoodeksi rikkumist hinnasildiga? On tehtud erinevaid uuringuid, mis kõik viitavad sellele, et karistuse hirm ei hoia rikkumisi ära ja karistuste karmistamine ei too kaasa rikkumiste vähenemist. Pigem on näiteks kuritegevuse uurimisel leitud isegi vastupidist –karminenud karistused koos tugevdatud kontrolliga võivad kaasa tuua sootuks kuritegevuse suurenemise. Põhjuseks tuuakse vastutuse ülekandumist – kui karistused ja kontroll on karmid, siis reeglitele allutatud kodanik tunneb, et tema tegusid on suunamas riik ja vastutuse nende eest saab samuti üle kanda. Samas kui pehmemate reeglite puhul tunneb kodanik vastutust oma valikute eest. Teisalt on Duke’i Ülikooli käitumispsühholoogia professor Dan Ariely kohaselt eetiliste rikkumiste ärahoidmiseks mõjus enne tegutsema asumist antud lubadus mitte reegleid rikkuda. Usun, et karistustest olulisem on reeglites kokku leppimine ning lubadus neid järgida. Ja kohaseks sanktsiooniks rikkumiste eest saab olla tegevuse taunimine ja avalik hukkamõist , mis mõjutab lõppastmes poliitiku häältesaaki järgmistel valimistel.

Parlamendiliikmele on ettenähtud kõrgendatud väärikuse nõuded ja seda rolli täites tuleb vastutust tunnetada. Samas koosneb Riigikogu rahva esindajatest ja parlamendi eetika peegeldab seetõttu suuresti ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid. Kui ühiskond taunib teiselt inimeselt asjade võtmist, aga tööandja tagant pisiasjade vinnamine on tavapärane mittetaunitav praktika, siis pole alust ka eeldada, et riigikokku satuvad inimesed, kes kannavad teistsuguseid väärtusi. Hea eeskujuga saab ühiskonnas palju ära teha ja seetõttu olemegi ette võtnud Riigikogu eetikakoodeksi välja töötamise.

Avaldatud ajalehes “Postimees” 10.09.2012