Üldise maailmalõpu meeleolu taustal sattusin lugema Michael Klare’i raamatut “Blood and Oil”, mis räägib USA energiapoliitikast. Ehk sellest, kuidas janu nafta järele neid (meid) lõppude lõpuks tapab.

Autor näitab, kuidas USA sõjalised operatsioonid on suunatud naftavoogude kindlustamisele. Kuigi Ameerika Ühendriike peetakse naftariigiks, on hetkel see riik ise samuti nafta importija. Kuivõrd see pole alati nii olnud ja muutus alles pärast teist maailmasõda, siis ilmselt sellest tuleneb ka ameeriklaste meelsus ja laialt teada tuntud energia mõõdutundetu kulutamine.

Bushi ajal sai selgeks energiapoliitika olulisus ja ka kriitilisus. Ilma energiata majandust ei kasvata. Sisuliselt oli siis USA valitsusel valiku koht: kas piltlikult öelda inimestele, et selliste kütust neelavate autodega enam sõita ei tohi ning sellist raiskamist ei saa me enam endale lubada või leida uusi energiaressursse. Ameerika valis viimase tee. Tuli leida uued allikaid. Kuivõrd oma riigis naftaleiukohad ja varud olid ammendumas, siis pöörati pilk teiste riikide suunas. Paraku uued allikad peamiselt ebastabiilsetes riikides või riikides, mis asuvad kaugel, kel endal on samuti suur naftanälg ja see nälg aina kasvab.

Lisaks ihuvad energia varude peale hammast teised suured tegijad ehk Hiina ja Venemaa. Euroopat autor ei mainigi.

Kuivõrd raamat oli kirjutatud 2005, siis uurisin huvi pärast, milline on Obama energiapoliitika ja kas selles osas on midagi Bushi 2001.a paberiga muutunud. Tõepoolest – kogu rõhk on peamiselt pandud alternatiivsetele allikatele ja säästust on juttu, aga väga pehmes kõneviisis. Michael Klare soovitab USA valitsusele vaadata tõele näkku ja öelda ameeriklastele, et ei saa endale enam lubada kütust neelavaid autosid ja peab arendama ühistransporti jms, ehk teisisõnu ameeriklased peavad oma tarbimisharjumusi muutma. Seda siiski Obama energiapoliitika dokumendis ei ole. Lisaks olles ilmselt raamatu mõju all, on seal ka üks väike lause, mis justkui viitaks sellele, et jätkame ka välisriikides naftale juurdepääsu kindlustamist (We are also acting on international arena to moderate global oil demand and secure additional supplies of liquid fuels).

Selle valguses tundub siiski ainuõige panustada rohkem energia säästmisele. Samuti jääb üle loota (parafraseerides ühe laulu sõnu), et ameeriklased, venelased ja hiinlased armastavad oma lapsi ka ja naftanälja rahuldamine ei vii ülemaailmsete sõjaliste konfliktideni.