Lugupeetud minister, austatud külalised, daamid ja härrad!
Tere tulemast keskkonnafestivali „Rohevik“ raames toimuvale konverentsile „Puhas energia ja transport“! Mul on suur rõõm, et konverents toimub just siin Riigikogu ruumides ning on suur au olla selle konverentsi avakõnelejaks.
Energia on tänapäeval saanud üheks võtmesõnaks. Kui aastaid tagasi võis energeetikaainest pidada kitsa kildkonna aruteluteemaks, siis tänapäeval räägivad energiast kõik. Ühelt poolt on see tingitud inimkonna kasvavast energiavajadusest, teiselt poolt aga soovist säilitada elukeskkond sellisena nagu me harjunud oleme. Minu jaoks oli kurioossemaks näiteks energeetikateemade kasvanud populaarsusest kevadel toimunud küpsuskirjandi eel intervjueeritud neiu vastus küsimusele, mis teemal sa kirjandit kirjutada tahaksid. Särasilmselt teatas ta, et kui ta ise saaks teemat valida, siis sooviks kirjutada midagi energeetikast või keskkonnast. Sel ajal, kui mina keskkooli lõpetasin, oleks see ehk olnud väga piiratud ringi nohikute unelm.
Mõistes teema olulisust, korraldasime ühe esimese asjana kokkutulnud Riigikogus olulise riikliku tähtsusega küsimuse arutelu energiasäästu teemadel. Kuulasime erinevaid eksperte ja korraldasime mõttevahetuse, kuidas oleks võimalik energiat ja keskkonda säästa. Kuigi esitati palju häid ideid, siis erilist kajastust arutelu ei saanud ning lõppude lõpuks taandus teema ikkagi elektrihinna küsimusele.
Siit aga jõuame kummalise vastuoluni: kuigi kõik räägivad puhta energia ja keskkonna vajadusest, siis kui asi läheb tegudeni, oleme veidralt kahepalgelised. Tuuleenergia kasutamine on hea, sest ei saasta keskkonda, aga kui tuulikute ehitamiseks läheb, siis palun rajage need väljaspool minu vaatevälja ja kuulmiskaugust. Puhtamate energiaallikate kasutamine on hea, aga mitte minu rahakoti arvelt. Uute tehnoloogiate kasutamine on hea, aga testige neid palun kusagil mujal. Nii tekibki olukord, kus retoorikas hüüame puhtale energiale „Hõissa!“, aga tegudes me seda seisukohta ei jaga. Paraku on see ka teistes Euroopa liikmesriikides nii. Mõni aeg tagasi käis meil külas Bundestagi majanduskomisjoni delegatsioon. Kui küsisin, kuidas Saksamaa avalikkus on vastu võtnud otsuse tuumaenergeetika keelustamise osas, vastas komisjoni esimees, et praegu enamus toetab, aga ilmselt see olukord muutub, kui tuleb ilmsiks, mis see neile tegelikult maksma läheb.
See toob meid teemani, mida ka tänane konverents käsitleb – kuidas rohemajandust rahastada? Kõikjal Euroopas on aktuaalsed küsimused, millises osas peaks riik toetama puhtamate energiaallikate kasutamist ning millises osas tuleks see jätta tarbijate ja tootjate kanda. Aina suurenevas konkurentsis Euroopa energiaturgudel, püüab iga riik kiskuda tekki enda peale ning panna keskkonna säästmise ja puhtama energia tootmise teiste riikide tarbijate õlule. Samas oleks aeg mõista, et puhtam energia ja puhas keskkond ei tunne riikide piire. Kui Eesti oma keskkonda läbi tossavate korstnate saastab, siis hingavad seda õhku sisse ka Soome elanikud. Seega on ühiste eesmärkide nimel tegutsemine kõigi huvides ja kõik riigid peavad võrdselt panustama. Samuti on kõlanud väited, et energeetikasse peaks investeerima ainult nö sotsiaalsed investorid – investorid, kes kasumit ei taotle. Kust selliseid investoreid leida? Miks nad peaksid sellistel tingimustel rohemajandusse investeerima? Mis on präänikud, mida neile pakkuda saab? Ja kes neid üldse peaks pakkuma?
Üldiselt öeldakse, et inimene on oma harjumuste ori ja selleks, et midagi ümber korraldada peab olemasolev olukord muutuma väga ebamugavaks. Kasvavad kütuse ja energia hinnad sunnivad otsima uusi lahendusi. Jääb loota, et energeetika ja keskkonna seisukohalt ei ole veel liiga hilja, sest investeeringud sellesse valdkonda on väga pikaajalised. Seetõttu tuleb alustada võimalikult vara ning teha teavitustööd, et inimesed mõistaksid puhta energia ja keskkonnasõbraliku transpordi olulisust. Siin ongi sellistel keskkonnafestivalidel nagu „Rohevik“ oluline roll mängida ning loodetavasti tiheneb sarnaste ürituste korraldamine.
Ma soovin kõigile meeldivat konverentsi, põnevaid arutelusid ja uusi ideid!
Nii sportlikust huvist küsimus siia juurde: palju on nii meil siin kodumaal kui ka ELis uuritud uusi ja ohutumaid lahendusi: http://www.telegraph.co.uk/finance/comment/ambroseevans_pritchard/8393984/Safe-nuclear-does-exist-and-China-is-leading-the-way-with-thorium.html
See, et Aasia kiiremini areneb, on selge, aga mul jääb lausa selline mulje, et antud valdkonnas on vana tuumaenergiaga kauplejad Läänes kuidagi käpa peale pannud ja on täielik vaikus tooriumi suhtes.
Väga huvitav artikkel, Sander!
Aga blogi autorilt küsiks, et mis arvate elektriautode kasutusvaldkonnast:
– tööraadius talvel kahaneb oluliselt (50%)
– teiste riikide kogemusel tegemist siiski valdavalt linnasõidukiga
– üleriiklik laadimisvõrk on kallis ja võimalik, ei suuda näiteks talvel katta isegi Tallinn-Tartu ühendust
Kas käsitleda üleriiklikku võrku paralleelselt internetiarenguga katalüsaatorina?
Mida Eesti puhul see elektriautovõrk katsetaks kui teemat käsitleda pilootprojektina? Mis on pilootprojekti eesmärk? Lihtne promo? Küllap mitte, sest seda saab selgelt odavamalt teha..
Elektriautode puhul võtaks ka sõna. Ja tuleb tunnistada, et olen igati projekti pooldaja (ja selliseid piloote võiks siin Eestis rohkem olla, sest uue tehnoloogiaga katmiseks on meil maalapike ikka täiesti paraja suurusega, MKM võiks meid ses osas rohkem “maha müüa” :P), olgugi, et tänased autod veel väga pikka vahemaad ei läbi. Laadimisvõrku on meil sellegi poolest vaja ja kui selle saab põhimõtteliselt “õhu” müümise eest, siis miks mitte. Probleem on siin pigem see, et kui asjaga veel kaua venitada, siis ei jõuta võrgustikku tähtaja kukkumiseks valmis ehitada ja juba praegu pidavat teatud ehitusfirmad asjast hoiduma, sest neil pole meeskondi, kes selle nii kiirelt üles ehitaks. Nii et mida kauem selle bürokraatiaga venitada, seda hapumaks muutub olukord üldises mõttes.
Elektriautode helgemale tulevikule heidab ehk pilgu see hiljutine leid: http://www.futurepundit.com/archives/008305.html