Niisiis olen otsustanud poliitikas kätt proovida ja astuda Reformierakonda. Otsus ei ole olnud kergete killast, sest see toob kaasa suured muudatused minu elus. Miks siis ikkagi?

Enamus sõpru, kelle peal poliitkasse minemise mõtet olen testinud, reageerivad hüüatusega „Aga sa oled oma töös ju nii edukas!?!“. Tõsi, olen oma praeguse tööga väga rahul. Nõustun, et see on olnud väga pingeline, aga ka põnevaid väljakutseid esitav. Tööle läksin juba pärast esimest kursust Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kui vaadates meie kursuse suurust kattusin hirmuhigiga mõeldes kas kõigile neile juristidele ikka tööd jätkub. Otsustasin, et tuleb varakult tööpõllul alustada, et mingigi eelis tihedas konkurentsis saada. Sellest ajast alates olen töötanud advokaadibüroos alguses juristina ja nüüdseks rohkem kui 11 aastat advokaadina, neist 8 aastat vandeadvokaadina. 27-aastaselt tõusin advokaadibüroo Tark & Co partneriks ja büroo vahetamise järel töötasin end uuesti partneri tasemele ka advokaadibüroos Luiga Mody Hääl Borenius. Mingi hetk sain aru, et mõistmaks majanduse toimimist on lisaks juuraharidusele vaja juurde majandusalast haridust, seetõttu astusin Estonian Business Schooli MBA ja hiljem juba EMBA programmi. Tänaseks olen EMBA programmi üks koolitajatest.

Valdkonnaks, mis paneb mu silma särama, on pikka aega olnud konkurentsiõigus, millele viimastel aastatel on lisandunud veelgi spetsiifilisem energia valdkond. Põnevaid konkurentsiõiguslikke ja energiaõigust puudutavaid protsesse ning tööd on olnud nii palju, et juba ammu ei jõua seda üksi ära teha ja mul on toeks toimiv meeskond. Erinevaid põnevaid töövõite on olnud mitmeid, kuid suurimaks väliseks tunnustuseks on olnud erinevate maailma juhtivate advokaatide hindamiskataloogide nagu nt Chambers’ Global (http://www.chambersandpartners.com) poolt valimine juhtivaks tegijaks Eesti konkurentsiõiguse valdkonnas mitmel aastal. Kuid kahtlemata on advokaadi töö parimaks näitajaks klientide usaldus, mis väljendub aina uute ülesannete ja klientide pöördumises abi saamiseks. Miks siis ometi lahkuda, kui kõik toimib nii hästi?

Oma töös põrkan tihti kokku ebaõiglusega. Suured teevad liiga väikestele, väikesed aga kasutavad kurjasti ära enda õigusi või kopeereeruvad suurte vastu. Kõige hullem on, et avalik arvamus asub tihti ebaõigluse poolele. Arvestades tänapäeva internetiseeritud maailma, kus kõik saavad vabalt kommenteerida ja igast arvamuseavaldusest jääb märk maha, napib julgust astuda ebaõigluse vastu välja, sest sageli pöördub rünnak seejärel hoopis kaitsja vastu. Umbes nagu kakluses vahelemineja kardab ise kolki saada. Ja reeglina saabki. Aga mis siis saab, kui kõik on kuss? Järgmine kord, kui sulle liiga tehakse, ei tule samuti mitte keegi vahele. Inimesed pettuvad riigis ja kel võimalus, see lahkub.

Muidugi saab ebaõigluse vastu võidelda kaevates tehtud ülekohtu kohtusse. Kohtud peaksid jõudma õige lahenduseni, mis heastab ebaõiglusega tehtud kahjud. Sageli saabki kohtust abi, sest kohtunikud on kõrgelt haritud, kõrgete moraalsete standartidega ja sõltumatud. Kuid sageli on kohus samuti eetilise dilemma ees – ta näeb ebaõiglust, aga ei saa selle vastu midagi ette võtta, sest ebaõiglus on programmeeritud juba seadusesse ning kohus peab oma otsuse tegema rangelt seadusele tuginedes. Vahel aga ilmneb ebaõiglus hoopis riigi tasandil, mille peale ei saagi kohtusse kaevata. Näiteks antakse seadusega mõnele äriühingule konkurentsieelis, mis muudab teiste tegijate konkureerimise antud valdkonnas võimatuks. Või otsustatakse populistlikel eesmärkidel pöörata pea peale kogu reeglistik, mille järgi mingi sektori tegevus on seatud. Või luuakse regulatsioone, mis toodavad vaidlusi ja arusaamatusi. Selliste olukordade ees on kohus võimetu, sest seadusandlik võim loob seadusi, õigustmõistva võimu asi on neid rakendada. Kaevata ei saagi justkui mitte kellegi, sest rikutud pole ühtegi seadust. Riigil on ju õigus regulatsioone luua ja enda poolt kehtestatud regulatsioone muuta. Aga sageli toimuvad sellised muudatused kiirustades, läbikaalumata ja arvesse võtma riigi pikaajalist toimimist ja heaolu.

Ühelt poolt olen ma poliitikas muidugi täiesti algaja. Siiani pole ma olnud ühegi erakonna liige ega osalenud väiksema kaliibriga poliitilistes organisatsioonides. Ometi pole ma poliitikas võõras ja nii mõnigi sõber arvab, et see on mu geneetilisse koodi sisse programmeeritud. Minu vend näiteks leidis, et see oli ju ainult aja küsimus, kui sellise otsuse teen. Lapsest saadik on mind poliitika huvitanud ja ma olen seda üsna lähedalt jälginud. Vanemad ei keelanud mul hiliste öötundideni istuda isa ja tolleaegsete tipp-poliitikutega köögilaua ääres ja kuulata arutelusid Eesti elu paremaks muutmise kohta. Hiljem tekkis võimalus puutuda kokku ka välismaiste tipp-poliitikutega, mis on olnud väga hariv ja silmiavardav. Meie köögis ei arutatud kunagi selle üle, kuidas mingi idee hääli toob, vaid selle üle, kuidas selle rakendamine Eesti elu paremaks muudab. Minu vaimusilmas peaks poliitika nii toimimagi, kus strateegilisi otsuseid võetakse vastu arvestades pikaajalisi mõjusid. Võib-olla on see ka praegu nii, kuigi väljapoole paistab sageli ideede genereerimine vaid lühiajalise populaarsuse eesmärgil.

Tänu sellele, et ma olen poliitikaga kaasnevat lähedalt näinud, usun, et mul ei ole sellega seoses erilisi illusioone. Ma tean, millist pinget tuleb taluda, aga usun, et pean vastu, sest ka advokaadi töö on kohati väga pingeline. Kardan küll avalikku tähelepanu, mis selle tööga paratamatult kaasneb. Advokaadina saan teha oma tööd rahulikult ilma, et inimesed mulle tänaval järgi vaataks ja ilma, et kedagi huvitaks, kellega sa suhtled, kus sa elad ja millega tegeled. Advokaadina ei kritiseerita sinu tegevust avalikult ja kõige tähtsam on kliendi rahulolu, et võitled õige asja eest. Vahetada oma rahulik elu avaliku elu vastu on kindlasti asja negatiivne pool. Samas lastes avalikku kriitikat ja tähelepanu kartes ebaõiglusel võidutseda, on minu arvates vale. Kus viga näed laita, seal mine ja aita.

Mõned ehk küsivad, et miks just Reformierakond? Reformierakonna näol on kindlasti tegemist taasiseseisvumisaja kõige teovõimelisema erakonnaga, kelle mitme idee vilju me täna naudime. Liberaalne maailmavaade on mulle alati südamelähedane olnud ja ma tõesti usun, et kui meie ettevõtetel läheb hästi, siis läheb hästi ka meie inimestel. Sest kui ettevõtlus toimib, loob see töökohti ja toob Eestisse investeeringuid, mille tagajärjel inimesed saavad tööd ja maksud saavad makstud. Makstud maksudest saab riik osutada avalikke teenuseid nagu meditsiin ja transport ning pidada üleval neid, kes oma eluga ise toime ei tule.

Mille eest ma veel lisaks eelpool juba mainitule kavatsen seista või mille vastu võidelda? Kuivõrd tööalaselt olen peamiselt tegelenud konkurentsiõigusega, siis tahaksin endiselt seista vaba konkurentsi eest. Mida tihedam on konkurents, seda suurem on tarbijate valikuvõimalus ja seda parem on lõppkokkuvõttes meie elukvaliteet. Konkurentsi saab suurendada tõstes inimeste ettevõtlikust ja julgustades inimesi investeerima ja ise midagi looma. Peaksime liikuma edasi kadedusest ja nõukogude aegsest mentaliteedist, kus kapitalist oli vaenlane. Sest nagu eelpool juba rõhutatud, toob ettevõtlus lisaks parematele ja odavamatele kaupadele ning teenustele kaasa ka tööpuuduse vähenemise ja maksulaekumiste suurenemise.

Energiapoliitikas on oluline teha õigeid ja läbikaalutud otsuseid, kuivõrd energia ja eriti elektrienergia on tänapäeval inimeste ja ettevõtete esmane vajadus. Energiamajandus peaks olema korraldatud nii, et ühelt poolt suurendada Eesti energiasõltumatust, teiselt poolt aga hoida kulutused energiale võimalikult väiksed. Kuivõrd tootmisettevõtete üks suurimaid kuluartikleid on elektrikulu, siis saavutades parima lahenduse siin, muudame oma ettevõtted konkurentsivõimelisemaks teiste liikmesriikide ettevõtjate ees, mis omakorda peaks suurendama eksporti ja seeläbi looma rohkem töökohti. Väga oluline on, et elektriturul tekiks ka sisuline konkurents, mis aitaks hindu langetada. Samuti peaks riik energiamajanduse arendamisel võtma arvesse kõikide osapoolt huve ja tähelepanekuid. Lõpetama peaks olukorra, kus ühe turuosalise aktsionär majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi näol kontrollib kogu turu toimimist läbi oma haldusalas oleva Konkurentsiameti. Energia on muidugi väga spetsiifiline valdkond, aga kuna olen selles teemas nii põhjalikult sees olnud, siis on mul siin ehk riigile kõige rohkem anda.

Kuid ma ei taha piirduda ainult majandust puudutavate teemadega. Liiga paljud inimesed saavad haiget läbi selle, et nende põhiõigusi ei austata. Üheks kõige sagedamini rikutavaks põhiõiguseks on süütuse presumptsioon. Väide, et see on ainult seadusega pahuksisse minevate isikute probleem, eeldab juba iseenesest süütuse presumptsiooni rikkumist. Põhiseaduse kohaselt ei tohi kedagi käsitleda kuriteos süüdiolevana enne, kui selle kohta on jõustunud kohtuotsus. Tänapäeva internetiseeritud ajastul on probleem muutunud aktuaalsemaks, sest kõigist õhku visatud kahtlustest jääb märk maha ja seda hiljem maha pesta on keeruline. Isegi kui ajaleht avaldab vabanduse, siis internetis jälg ei kustu ja võib inimesele kaasa tuua palju tuska. See jälg kahtlustuse kohta hakkab aga elama oma elu, mis võib takistada hilisemat töölevõttu ja suhtlemist kaaskodanikega. Vähem tähtis pole asjaolu, et juhul, kui kahtlustamisest kasvab kohtusse jõudev süüdistus, siis kohtul on seda raskem teha õiglast otsust, mida suurema avalikkuse surve all ta on. Olukorda aitaks leevendada see, kui enne jõustunud kohtuotsust ei tohiks kahtlustatava või süüdistava nime avaldada. Rootsis näiteks peetakse sellisest printsiibist kinni. Ehk aitaks selline reegel ka Eestis kaasa vihkamise õhutamise vähendamisele ja seeläbi teeks meie elukeskkonda inimväärsemaks.

Vihkamine on minu hinnangul meie ühiskonnas suur probleem. Vihatakse homosid, rikkaid, Savisaart, Ansipit, naabreid, ämma, teistsuguseid. Vihkamine ei ole edasiviiv jõud. Palju paremini saaks asju lahendada koostöös ja headusega. Mulle meeldib mõte, mille sain ühe sõbra soovitatud raamatust: kui me vaataks vaidlemist mitte kui sõnasõda, kus üks võidab ja teine kaotab, vaid kui tantsu, kus edasiliikumine on mõlemast poolest sõltuv, on eesmärgiks ja tulemuseks harmoonia. Ehk ei pea alati olema nii kategooriliselt teise erakonna ideede vastu, sest ka need võivad Eesti elu edendada ja igal juhul võiks neid ikkagi vähemalt arutada. Kui saada lahti Pearu-Andrese stiilist omavahelistest suhetes, jõuaksime ehk uuele tasemele ja Eestis elamine oleks kindlasti helgem.

Kuna ma olen hariduselt jurist ja ameti tõttu pidevalt sunnitud tegelema õiguse tõlgendamisega, siis sooviksin oma panuse anda ka õigusloome parandamisse. Sageli tundub, et valijate ees punkti võtmise ralli käigus läheb õiguse idee kaduma. Juristidele õpetatakse, et õiguse idee sisaldab endas kolme elementi – õiglus, õiguskindlus ja eesmärgipärasus. Selle üle, mis on õiglane, võib pikalt vaielda ja ma sellesse diskussiooni praegu ei lasku, ütlen vaid, et toetan printsiipi, et õiglane ei ole mitte kõigile võrdselt, vaid igaühele oma. Õiguskindlusest on palju räägitud eelkõige selles võtmes, et riik ei või oma seadustes antud lubadusi rikkuda, aga õiguskindlus tähendab ka seda, et õigus on selge, arusaadav ja üheselt kohaldatav. Seadused on viimasel ajal läinud järjest keerulisemaks. Advokaadina võiksin ju rõõmustada, et seadustest arusaamiseks on vaja juriidilist haridust, aga ühiskonnas on see kindlasti probleem. Seadused peaksid olema selgemad ja üheselt mõistetavad, nii et igaüks oleks võimeline aru saama, mis on lahendus. Õiguse idee kolmas element on eesmärgipärasus – seaduste loomisel tuleb silmas pidada, mis käitumist me soovime regulatsiooniga saavutada või ära hoida. Nagu ennist mainitud, kui seaduse loomise ainus eesmärk on võita lühiajaliselt valija poolehoidu, siis pole sellist seadust õiguskorda tegelikult tarvis. Tsiteerides TÜ professor Naritsat: kui kirjutatud õigus ei kanna õiguse ideed, siis pole see õigus.

***

Kindlasti tõusetub töö käigus täiendavaid küsimusi, millega tahaks tegeleda ja mille osas saaksin Eesti riigi arendamisel kaasa aidata. Võib ju väita, et poliitilises elus saab kaasa lüüa ka oma senise töö kõrvalt. Mina sellesse ei usu. Usun, et kahte jumalat ei ole võimalik teenida ja häid tulemusi mistahes töös on võimalik saavutada vaid üksikasjaliku keskendumisega. Tunnen, et saan oma panuse anda täielikult pühendudes ja seetõttu plaanin kandideerida Riigikogusse. Kui valija mind rahvaesindaja vääriliseks peab, siis luban teha oma parima, et seda usaldust õigustada.