Majandus- ja kommunikatsiooniminister teatas neljapäeval, et taastuvenergiale makstavaid toetusi tuleb vähendada. On kiiduväärt, et poliitikud mõtlevad viiside peale, kuidas elektrihinda vähendada. Aga enne kui suure hurraaga asuda seadusi muutma, tuleks otsused põhjalikult läbi mõelda.
Milleks üldse toetused? Kõige pealt tuleks korra minna ajas tagasi ja vaadata, milleks taastuvenergiatoetused üldse seadusesse sisse kirjutati. Euroopa Liiduga ühinedes võttis Eesti riik endale mitmeid energiavaldkonnaga seotud kohustusi. Üks neist oli elektrituru avanemine, mis lisaks ühenduste loomisele teiste liikmesriikidega tähendab muuhulgas ka seda, et kui tarbija ei saa enam fikseeritud hinnaga elektrit osta, siis oleks turul terve rida tootjaid, kes hakkavad selle tarbija pärast konkureerima. Kuna toode on üks (elekter), siis tekib konkurents eelkõige hinna baasilt – kes madalama hinnaga elektrit toodab, see saab oma elektri ka tarbijale maha müüa. Kuigi pikas perspektiivis on põlevkivist toodetud elekter kallis (arvestades amortiseerunud seadmetesse tehtavaid investeeringuid, saastetasusid ja emiteeritavaid kasvuhoonegaase), siis lühiajaliselt on põlevkivist elektrit toota odav. Nii odav, et olemasolevate elektrijaamade konkureerima hakkamiseks peaks olema mingi muu maasikas, mis investoreid energeetikavaldkonda investeerima meelitaks.
Teine Euroopa Liidus kokkulepitud kohustus oli soodustada taastuvate energiaallikate kasutamist ja tõhusat koostootmist. Kui need kaks asja nüüd kokku panna, siis leidis riik, et uute Eesti Energiaga konkureerivate tootmisvõimsuste rajamiseks tuleks investoritele ette näha präänik toetuse näol ja tulenevalt keskkonnakaitselistest eesmärkidest tuleks toetada just taastuvatest energiaallikatest ja tõhusas koostootmisrežiimis toodetud elektrit. Seega toetuste väljapakkumise eesmärk oli meelitada investoreid, et tekiks konkurents elektritootjate vahel, mis pikemas perspektiivis peaks hinda alla viima. Teiseks alternatiiviks oleks olnud investeeringute tegemine elektritootmisesse ainult riigieelarvest, aga see käib üle jõu isegi Euroopa suurriikidele.
Nüüd kui riigi poolt selle toetuse lubamise peale investeerimine energiasektorisse hoogustus ehk toetus täitis riigi poolt seatud eesmärki uute tootmisvõimsuste tekkeks, siis ütleb seesama riik, et vabandust, me ei teadnud, et te hakkate elektri tootmise pealt teenima. Siin kohal tuleks meelde tuletada elementaarset tõde– ettevõtjad otsustavad äri alustada siis, kui see tõotab tuua ka kasumit. Toetuse lubamist riigi poolt võiks vaadelda omamoodi lepinguna riigi ja investori vahel – investor aitab suurendada Eesti energiasõltumatust ja rajada Eestisse taastuvatel energiaallikatel põhineva elektritootmise, riik garanteerib aga teatud perioodi jooksul selle, et investor elektri saab maha müüa ja oma kulud kaetud. Nüüd kui investor on omapoolse kohustuse riigi ees täitnud, pole ilus, kui riik teatab, et me mõtlesime ümber. Pacta sunt servanda – lepinguid tuleb täita.
Toetused on nii ajaliselt kui ka mahuliselt piiratud. Elektrituruseaduse kohaselt makstakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrile toetust vaid 12 aasta jooksul tootmise alustamisest (siinkohal on ehk kohane märkida, et põlevkivile on toetust ettenähtud 20 aastaks). Lisapiirang on ettenähtud tuulest elektrit tootvatele tootjatele – toetust makstakse kuni kalendriaastas on tuulest toodetud kokku 600 GWh elektrit. Pärast toetuste lõppemist on elektrijaamad endiselt tootmas ja sellega ei kaasne riigile enam mingit kulu. Küll aga osutavad need jaamad endiselt konkurentsi teineteisele ja Eesti Energiale, mis peaks kokkuvõttes elektri hinna tarbijale alla viima.
Võiks arvata, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on nende piirangute väljatöötamisel teinud põhjalikud arvestused, kui palju uusi tootmisvõimsusi Eestile on vaja, et täita taastuvenergia eesmärke, suurendada Eesti energiasõltumatust ja varustuskindlust. Seetõttu on kummaline, et juba nüüd leitakse eesmärgid olevat täidetud ja uusi tootmisvõimsusi ergutada ei ole enam vaja. Kas selle kohta on olemas mingi uuring või põhjendused? Hiljutine Balti jaama katelde rike võiks anda hoopis teistsuguse signaali. Kas ei tehtud toetuste sissekirjutamisel seadusesse korralikku tööd või on praegune toetuse ärakaotamise jutt kiirustades ilma põhjaliku eeltööta välja käidud? Näiteks on Eestis hetkel tuuleparkide koguvõimsus 150 MW, kus juures vastuvõetud Elektrimajanduse arengukava kohaselt peaks neid 8 aasta pärast olema 900 MW.
Miks karistada varakult alustanuid? Ajakirjanduses väljatoodud kasumit teenivad taastuvenergiatootjad on alustanud tootmist olukorras, kus turu praktika ja kogemused puudusid. Seega võtsid sellised ettevõtjad ka suurema riski. Äris tähendab suurema riski võtmine sageli suurema kasumi saamist tulevikus. Kui nüüd riik läheb oma lubaduses tagasi ja võtab ära toetuse juba alustanud ettevõtjatelt, siis on see sisuliselt nende ettevõtjate karistamine kasumi teenimise eest. Selline riigi poolne käitumine meenutab ühte teist riigikorda, kus me 20 aastat tagasi olime.
Toetuste kasutamine. Nagu eelpool mainitud, olid toetused ettenähtud uute tootmisvõimsuste tekkeks, et need suurendaksid Eesti energiasõltumatust ja tekitaksid konkurentsi elektriturul. Sellel põhjusel oli toetuste maksmine kuni eelmise aasta suveni piiratud 100 MW tootmisvõimsustega. Sest uute üle 100 MW tootmisvõimsuste rajamine oli ebatõenäoline ja selline piirang välistas võimaluse, et Narvas olemasolevad jaamad saaksid põlevkivikateldes lihtsalt puitu põletada ja seeläbi ka toetust saada. 2009. aasta suvel riigieelarve seaduse muutmise kattevarjus kaotati seadusest see piirang, mis andis Narva jaamadele võimaluse põlevkivi asemel puitu kütma hakata ja seeläbi riigilt toetust saada. Selline samm tõstis näiteks puidu ja turvase kasutamise eest makstava toetuse summa mitmekordseks. Juhin tähelepanu, et puidu Narva jaamades kütmisega ei tekitata Eestile uusi tootmisvõimsusi ega suurendata Eesti energiasõltumatust, seega toetuste esialgse eesmärgiga selline lüke kooskõlas ei olnud. Kui nüüd 2010. aasta talvel seda viga märgati, siis muudeti elektrituruseadust taas ja sätestati , et toetust biomassile (sh puit) saab maksta vaid siis, kui elektrit toodetakse tõhusas koostootmisrežiimis (kasutatakse võimalikult suures ulatuses ära elektritootmisel tekkiv soojusenergia). Kuivõrd Narva jaamades ei toodeta elektrit tõhusa koostootmisrežiimis, siis oleks see pidanud Narva jaamad toetuse alt välja jätma ning lõpetama puidu põletamise nendes kateldes. Aga selle aasta suvel kehtestati Vabariigi Valitsuse poolt biomassist elektri koostootmisjuhis, mis viis koostootmise kasuteguri sellisele tasemele, et ka Narva jaamad sellele vastaksid, vaatamata sellele, et tavapärases mõistes ei saaks seal toodetud elektrit pidada tõhusalt koostoodetud elektriks.
Teine suur küsimus toetuste kasutamisel on toetuse maksmise korraldus. Kuigi tarbijatelt kogutakse taastuvenergiatoetust igakuiselt vastavalt Eleringi poolt esitatud mahtudele, siis tegelikkuses paljud taastuvenergiatootjad seda toetust üldse ei saa (kuigi nende toodetud elektrit võetakse tarbijatelt tasu kogumisel arvesse). Põhjuseks on tootmisseadmete mittevastavus nõuetele. Elektrituruseadus nimelt annab võimaluse toetust mitte maksta, kui tootmisseadmed ei vasta võrgueeskirjas ettenähtud nõuetele. Seega raha korjatakse küll tarbijatelt kokku, kuid seda taastuvenergiatootjatele edasi ei maksta. Tulles veel kord tagasi ülalmainitud suurima toetuse saaja juurde, siis võrgueeskirjaga on Narva jaamadele ettenähtud erand – nende tootmisseadmed peavad nõuetele vastama alles 01.01.2016 (oluline on ehk ka märkida, et need seadmed oleksid pidanud vastama nõuetele 01.01.2010, aga kuivõrd midagi olnud tehtud, siis tähtaega lihtsalt pikendati ja võrgueeskirja muudeti). Seega vähe sellest, et suure elektrijaama mittevastavus nõuetele ohustab kogu süsteemi varustuskindlust, makstakse selliste nõuetele mittevastavate seadmetega toodetud elektrile ka toetust, mida teised palju väiksemad tootmisseadmed varustuskindluse ohustamise ettekäändel ei saa.
Konkurentsiameti uuring. Majandus- ja kommunikatsiooniminister viitab oma väljaütlemistes taastuvenergia toetuste vähendamise kohta muuhulgas Konkurentsiameti uuringule, millega leiti, et toetuste määrad on liiga kõrged. Teadaolevalt küsiti uuringu tegemisel andmeid vaid neilt taastuvenergiaettevõtjatelt, kes kasumit teenivad. Seega ei saa sellise uuringu tulemusi usaldada, kui pole arvesse võetud kogu turgu. Samuti tekib küsimus, kas uuring telliti selleks, et koguda tõendeid majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juba valmis seisukohale, et toetusi on vaja vähendada? Konkurentsiameti niigi piiratud ressursi kasutamine tundub sellisel juhul raiskamisena, kui järeldused on ette teada.
Toetuste äravõtmine halvendab investeerimiskliimat. Lisaks sellele, et elektritootmisega tegelevad ettevõtjad, kelle õigustatud ootuse printsiipi on rikutud, võivad Eesti riigi vastu esitada nõudeid, võivad toetusskeemide muutmisel olla ka suurema ulatusega tagajärjed. Eurost üksi ei piisa Eesti majanduse elavdamiseks, vaid riik peab olema investori vaatenurgast piisavalt stabiilne, et siia oma raha tuua. Seaduste pidev muutmine halvendab kindlasti investeerimiskliimat. Kui Eesti riik ei pea oma lubadustest kinni ja võtab tagasi elektritootmisvõimsustesse investeerinud ettevõtjatele lubatud toetuse, siis jätab see Eestist mulje, kui ebakindlast riigist, kus riigi poolseid otsuseid tehakse rapsides ja läbimõtlemata. Isegi, kui asuda seisukohale, et me ei vaja rohkem investeeringuid elektritootmisesse, siis paratamatult mõjutab selline lubaduse tagasivõtmine ka teiste valdkondade investeeringuid, sest ei saa olla kindel, mida selline riik edaspidi otsustab. Võib-olla järgmiseks kehtestatakse kasumi piirmäärad kõikidele tegevusaladele? Või otsustatakse, et jaekauplusi võib pidada ainult hulgimüügiga tegelev äriühing? Või hoopis kaotatakse ära võimalus tootmissisendeid importida?
Seega kokkuvõtvalt, kui riik siiski leiab, et toetusskeemid tuleb ümber vaadata, ei tohiks seda teha tagasiulatuvalt – juba tegutsevate jaamade toetused peaksid kehtima selle 12-aastase perioodi (või tuule puhul kuni mahulise piirangu täitumiseni), mida seadus neile tootmise alustamisel lubas. Samuti tuleks osata vastata küsimusele, kas Eesti riik ei vaja rohkem uusi tootmisvõimsusi. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleks hinnata, kas ettevõtjad on nõus energeetikasse investeerima ka ilma toetusteta. Kui ei ole, siis tuleks teha põhjalikud uuringud selgitamaks välja õige toetuse määr ja kehtivusaeg. Kindlasti tuleks üle vaadata Narva jaamadele, kui kõige suuremale toetuse saajale, makstava toetuse õigustatus nii ajaliselt kui ka mahuliselt. Tembeldades mingi energialiigi kalliks, tuleks osata vastata küsimusele, milline elekter on odav, seda eelkõige 10, 20 või 30 aasta pärast.
Selguse huvides avaldan, et olen Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse liige
Väga õige jutt! Illustratsiooniks lisaksin siia Google Maps satelliidipilt põlevkivi energeetika tagajärgedest. Arvestades veel, et suur osa põlevkivi energeetika tagajärgedest on kas maa-all, vees või õhus, siis saab ka vaadates aru, et:
– Põlevkivienergeetika soodne hind tuleb tasuta raisatavast ressursist
– Tõnis Paltsi virin saarte visuaali rikkuvate tuulikute kohta on ebakohane. Virumaa karjäärivabaks oleks palju õigem kampaaniateema.
http://maps.google.com/maps?f=q&source=s_q&hl=en&geocode=&q=narva,+estonia&sll=37.0625,-95.677068&sspn=49.844639,78.75&ie=UTF8&ll=59.31217,27.859268&spn=0.253016,0.615234&t=h&z=11
Väga hästi kirjutatud artikkel/mõttearvamus. Põhjalik ja selge. Aga ma tahtsin lisada ühe mõtte õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte kohta. Sattusin mõni aeg tagasi juhuslikult sirvima riigiportaali. Riigiportaalis (www.eesti.ee) oli õiguspärase ootuse põhimõte ilmselt selguse huvides ja kodaniku silmaringi laiendamiseks ära toodud ja defineeritud järgmiselt: “Õiguspärase ootuse põhimõtte järgi peab isikul olema õigus realiseerida oma õigusi mõistlikus ootuses, et talle lubatu ka kehtima jääb (näiteks kui isikule on määratud mingiks ajaks teatud soodustus, siis antud põhimõte aitab vältida soodustuse ennetähtaegset äravõtmist).” Aga antud juhul läks riik ise sellega sisuliselt vastuollu, olles näitena toonud just sellise olukorra, kus ta toetuse ennetähtaegselt ära võtab. Ja see pole minu arvates ka esimene kord, kui seda põhimõtet eiratakse (õppelaen). Justkui pole sellest keegi kuulnudki. Arvan, et see 12 aastatse perioodi peale lubatud toetuse äravõtmise näide peaks olema kõige lihtsam riigi- või haldusõiguse õpiku näide/kaasus selle kohta, kuidas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet rikutakse.
Nii see on. Lisan veel seda, et ühe koolituse ettevalmistamise käigus pöördusin ka nö lätete juurde tagasi ja lugesin kirjandust õiguskindlusest. Õiguskindlus ei tähenda mitte ainult lubaduste pidamist riigi poolt, vaid ka seda, et seadused ja kirjutatud õigus üldiselt oleks selge ja arusaadav ja üheselt kohaldatav. Selle printsiibiga läheb muide uus MKM-i väljapakutud energiatoetuste eelnõu (elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu) taas vastuollu – pole selgust, mida teatud kasutatud mõisted tähendavad ja kuidas süsteem toimima hakkab. Pealegi on otsustamine delegeeritud Konkurentsiametile, mis võib vastuollu minna võimude lahususe printsiibiga – Riigikogu annaks ära oma legislatiivfunktsiooni täidesaatva võimu asutusele (või isegi veel madalamale).
Jah. Sellisel juhul võiks leida ka analoogilist seost nn ühisteenuste kaasusega, kus tookord delegeeriti karistusvõimu teostamist. Sellega seoses tuleb mul tegelikult meelde ka üks juhtum, kus hambaarsti juures aega kirja pannes antakse kaasa nn meeldetuletus sedel, millel on sinu kuupäevale ja kellaajale veel lisaks punane tempel, et kui oma mittetulekust ei teata ette vähemalt mingi arv tunde (ca 18 tundi), siis peaks maksma trahvi ca 200 krooni.