Eile tekitas suurt furoori “Aktuaalse kaamera” uudis, mis näitas, kuidas meie ministrid Euroopa Parlamendis esinesid ja keeleoskusega hätta jäid.
Uudislõiku vaadates oli tõepoolest piinlik. Samas pean eilse meediakajastuse tasakaalustuseks ütlema, et teadus-, tööstus- ja energeetikakomisjonis esinesid Kadri Simson, Urve Palo ja Mailis Reps. Kõik said kenasti hakkama nii inglise keeles kui ka eesti keeles. Teadsid oma teemasid ja vastasid küsimustele. Urve Palo ja Kadri Simson pidasid esialgse kõne inglise keeles, kuid vastasid küsimustele eesti keeles, ka selline võimalus on komisjonis olemas.
Ma olen alati rääkinud, et keeleoskus on oluline. Isegi olen korduvalt rõhutanud Eesti ajakirjanikele, et järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel peaks tegema kõikide saadikuteks pürgijatega intervjuud vähemalt ühes võõrkeeles (soovitavalt inglise), sest kui sa keelt ei oska, ei saa sa siin tegelikult töötada. Jah, plenaaristungil ja komisjonides on tõlge, aga töögrupid on inglise keeles, samuti peab inimestega suhtlema õhtusöökidel, koridorides ja mitteformaalselt, et saada oma ideedele toetust. Seda kõike tõlgi vahendusel teha ei saa.
Samas tundub mulle, et eestlased on keeleoskuse suhtes kriitilisemad, kui teised. Näiteks, kui ma tegin oma esimese kõne prantsuse keeles, siis kohalikud prantslased olid vaimustuses, eestlastelt sain aga kommentaare, et oleks võinud rohkem “conditionnelli” kasutada :). Eestis pidavat keeleõpe keskenduma liialt grammatilisele korrektsusele, kui mujal maailmas rõhutakse sellele, et hakka rääkima, küll grammatika hiljem järgi tuleb, sest kui sa ei räägi, siis sa ka keelt selgeks ei saa.
Ma kardan, et esmakordselt 300-pealise inimhulga (sest siinsed parlamendikomisjonid koos ametnikega on nii suured) ees võõrkeeles esinedes, võib enamusel meist minna sõnad sassi ja jutt takerduda. Mäletan oma esimest esinemist plenaaril 800 inimese ees. Võttis ikka põlve nõrgaks küll. Aga harjutamine teeb meistriks ja tänaseks on see juba tavaline. Loomulikult ei ütle ma, et minister peaks tulema siia õppima, aga see, et võõrkeeles esinemine ehk esmakordselt kohe ei õnnestu, on ka suhteliselt tavaline.
Mul pole mingit põhjust praeguse valitsuse ministreid kaitsta, aga mulle ei meeldi see tigedus ja ühepoolsus, millega Eestis asju kajastatakse. Sellel, kuidas meil kajastatakse ebaõnnestumisi, on palju suuremad tagajärjed, kui lihtsalt kellegi korraks maha tegemine. Me teame, et Euroopa (ka Eesti) üks põhiprobleeme majanduse arengul on see, et me mõistame ebaõnnestumise suurelt hukka. Sellised kajastused ei anna kellelegi julgust proovida, sest nähakse, et nii kui vähegi vääratad, lüüakse sind risti. Olgu see siis ettevõtluses või poliitikas. Ameerikas vaadatakse ebaõnnestumist hoopis teistmoodi: vähemalt sa proovisid ja õppisid sellest midagi. Seal on ka inimeste ettevõtlikkus suurem, sest ei kardeta ebaõnnestuda. Kui võtad ette ainult asju, milles oled kindel, et õnnestud, siis ei arene ka ega sul ole võimalik võita.
neegrite jaoks on tõlke piisavalt eestlaste jaoks pole, kasrahaotsas,ettevõtjad realkiseerisid 58 miljardi eest kaupa , võtke pool tõlkidele.rutem ettevõtjad lahkuvad pole vaja tappa.
Eesti keele tõlgid on siin täiesti olemas.
Ei ole kursis, kuidas AK või keegi teine on seda probleemi käsitlenud. Aga hr Tõniste esimene etteaste ukse ees ajakirjanikele jättis küll mulje 4. klassi poisist, kes loeb püüdlikult aga tuimalt mingit salmi. Mõne teise ministri inglise keel on samuti väga hullu aktsendiga. Aga last but not least – mitu aastat oli pr. President Kersti Kaljulaid Brüsselis ja mis keeles ta seal suhtles? Täiesti hämmastav oli hiljuti kuulda tema inglise keelt. Muidugi, eks hr Tusk räägib ka õudselt… Aga meie oleme ju ikka parimad, või kuidas sellega pidigi olema…
Kaljulaid oli Luksembourgis. Ma eeldan, et suhtles inglise keeles, aga mine tea, võib-olla hoopis prantsuse keeles. Aktsent pole ju midagi häbiväärset, sest see ei ole meie emakeel. Siin isegi suudab aktsendi järgi kohe ära öelda, et oo, sa oled Rootsist või Saksamaalt.
See viimane tükk teie arvamuses on tõsi. Meie peaksime rohkem õnnistumistest rääkima. Eestis samuti nagu Soomes tavakodakule on meeldivam, ja kshjuks rõõmsam lugeda ebaõnnistimistest. Kummaline, sest see on inimlik ja andestatav…
AK kajastus oli tõepoolest öel. Kuid – ma ei saa aru, miks keskkonnaminister just enne eesistumist välja vahetati. Ka eelmisel oli vahva aktsent, kuid tundis asja, esines enesekindlalt ja valdkonnas teati teda ka väljaspool Eestit.