Kui lennuk sõidab suurde lennujaama (nn hub), kust enamik inimesi läheb edasi teiste lennukite peale, siis ei ole te ainus, kellel on kiire järgmisele lennule. Kui lennuk hilineb, on seda suurem tõenäosus, et lennukis on terve hulk inimesi, kelle järgmise lennu pardaleminek juba käib. Seega on kõigil kiire ja teistest mööda trügimine suurt ei aita. Eriti mõttetu on trügida siis, kui lennuk ei peatu lennujaama küljes, vaid terminali viiakse bussiga. Buss ei lähe niikuinii enne, kui kõik reisijad on peal.

Kui lennukis kella vaadates saab selgeks, et teisele lennule pealeminek on lähedal, tasub pardapersonalilt küsida, milline on teie jätkulennu lähtevärav. Nad on üldjuhul valmis teid teavitama ja teie säästate aega, sest ei pea enam terminalis ekraanidelt lennuinfot otsima.

Terminali viiva bussi juhilt pole seevastu mingit mõtet oma järgmise lennu kohta küsida, sest ta lihtsalt ei tea seda ja tavaliselt ei räägi ka võõrkeeli. Tema segamine ainult pikendab aega, mil buss liikuma hakkab ja te lennujaama jõuate. Samuti ei ole mingit erilist mõtet olla närvis ja pahane nii bussijuhi kui ka kaasreisijate peale, sest nagunii pole teha midagi muud, kui oodata, kuni buss jõuab terminali. Kui buss siis sinna kohale jõuab või olete pääsenud reisijate koridori, tuleb aga kogu oma jõud kokku võtta ja joosta, sest nüüd on jätkulennule jõudmine tõesti teie kätes. Nii et jookske nii kiiresti, kui suudate.

Kord viis buss mu esimeselt, hilinenud lennult Frankfurdi lennujaamas reisijad B-väravate juurde, järgmise lennu lähtevärav oli aga A25, mis tähendab väga pika maa-aluse tunneli läbimist, lugematuid treppe jne. Teise lennu pardaleminek oli alanud ja see oli selle päeva viimane võimalus jõuda Brüsselisse. Oli reede ja mina olin pojale lubanud, et kui ta hommikul ärkab, on emme kodus. Jooksin nagu pöörane – kleidis ja kontsakingadega, lõpuks veremaitse suus. Peas vasardas mõte, et kui ma nüüd sellepärast maha jään, et ise piisavalt ei pingutanud, ei andesta ma seda endale eales.

Jõudsin väravasse hetkel, kui lennujaamatöötaja juba nuppe näppis, et väravat sulgeda. Üleni higisena palusin tal oodata veel ühte meest, sest teadsin, et ta tuleb samale lennule, kuigi jäi joostes minust maha. Kui see mees lõpuks lennukisse jõudis, tuli ta mulle ütlema, et vau, küll te jooksete kiiresti! Pealegi veel nende kingade ja selle kleidiga! Ütlesin vastuseks, et ma lihtsalt ei saanud sellest lennukist maha jääda. Ja õnneks ei jäänud temagi.

Üldiselt on nii, et kui teie lend väljub sel päeval viimasena, on lennufirmad valmis tibake ootama, sest nende kulutused kasvavad, kui nad peavad teile leidma majutuse ja uued lennupiletid. Viimane reis tähendab ka, et lennuk ei pea sihtkohast enam tagasi sõitma, seega ei ole pisukese hilinemisega seoses riski, et kogu lennugraafik lendab kummuli.

Kui te aga olete tõesti maha jäänud, tehakse teile uued piletid järgmisele võimalikule lennule. Siin tasub ise pisut uurida, kas ehk ei jõua mõne lennuga varem, sest tavaliselt tahetakse teid panna järgmisele otselennule. See võib aga tähendada, et istute terve päeva lennujaamas, kuigi paari ühenduse ja ümberistumisega võiksite koju jõuda varem. Kui te variante teate, on lihtsam lennujaamatöötajaga suhelda.

Muidugi tasub teada oma õigusi, mis on seotud lennukite hilinemise ja reisist mahajäämisega, mille alusel saab lennufirmadelt midagi nõuda. Ei tasu unustada, et lennufirmad ise ei ole väga varmad kompensatsiooni pakkuma ja nendega vaidlemine ei tasu üldiselt närvikulu.

Eelmine aasta oli meil lennukitega palju äpardusi, mahajäämisi või napilt jõudmisi, nii et kui jälle kord Frankfurdi lennujaama jõudsime ja laps selle koha ära tundis, ütles ta: “Emme, jookse nii kiiresti, kui suudad!” Mul tuli siis pikalt selgitada, et seekord on meil aega ja võime rahulikult jalutada.