Nagu igal inimesel nii on ka riigil oma tugevused ja omad nõrkused. Ei ole suurt mõtet tegeleda oma nõrkustega, sest need jäävad alati nõrkusteks, küll aga on mõtet tugevdada seda, mis niigi tugev, sest just selles võid sa saada number üheks.
Eestis endas ei taju nii selgelt, mis on meie tugevused. Küll aga saab pilt väga selgeks, kui liigud Eestist natuke kaugemale. Meil on puhas loodus ja puhas toit. Meil on hea disain ja maitse. Aga asi, mis meid teistest riikidest eristab ja mille järgi Eestit teatakse, on meie digikuvand. Eesti on Euroopa silmis digiriik, tehnoloogiateadlik, uutele lahendustele suunatud, progressiivne ja paindlik väikeriik. Võib ju öelda, et see on vaid kuvand ja see pole oluline, kuid see on parem kui mitte midagi. Kuvand tekitab meie vastu huvi ja sealt edasi on juba meie teha, kuidas me seda ära kasutame, et huvi muunduks investeeringuteks, töökohtadeks ja üldiseks heaoluks.
Kogu maailm on liikumas suurema tehnoloogiakesksuse poole. Autod pole enam lihtsalt autod, vaid digitaalsed platvormid. Külmkapid pole lihtsalt külmkapid, vaid asuvad suhtlema poega ja tellima vajalikke toiduaineid juurde. T-särk ei ole enam lihtsalt särk, vaid tehnoloogia, mis mõõdab meie terviseandmeid ning saadab need vajadusel otse arstile. Asjade internet ühendab terved linnad, kus mitmed sektorid teevad koostööd ja jagavad reaalajas infot, et meie kõigi elu võimalikult mugavaks teha. Meil Eestis ei saa kunagi olema suuri tööstusi, sest meil ei ole nii palju inimesi, küll aga saame olla need, kes aitavad suurtel tööstustel ajaga kaasas käia ja lahendusi välja mõelda. Meil on selleks kõik eeldused.
Arusaamaks sellest, et digiriigi kuvand on väärtus, tasub vaadata teisi, meiega sarnaseid liikmesriike, kel pole midagi sarnast ette näidata. Samas aga oleme me kõik omavahel konkureerimas nii inimeste kui ka investorite tähelepanu pärast. Illustreerin seda ühe näitega: osalesin ühes saates koos läti ja leedu kolleegiga, kus tuli kiiresti nimetada üks asi, mida teie riigi kohta teatakse. Leedukas ütles korvpall, lätlane ütles kelgutamine ja mina ütlesin Skype. Kuulajad teadsid Skype’i, aga mitte naaberriikide spordikuulsusi.
Meie e-residentsusprogramm on maailmas unikaalne, samuti on unikaalne meie e-valimiste süsteem. Nendest asjadest rääkides saab Eesti üle olla uhke, sest me oleme teerajajad. Keskmiselt paar korda nädalas kutsutakse mind erinevatele üritustele rääkima ja kui ma kuulan teisi osalisi, siis vahest imestan, milliseid imelugusid Eesti kohta räägitakse. Kõik ei ole alati päris nii, aga ei ole mõtet ka ise minna ümber lükkama positiivseid omadusi, mida teised meile omistatavad. Sest jällegi, see tekitab Eesti vastu huvi. Ja me oleme käinud ajaga kaasas ja püüdnud riigi teenused viia lisaks reaalsele maailmale ka sinna, kus inimesed tänapäeval palju aega veedavad – internetiavarustesse.
Samas on see selline valdkond, kus ei saa loorberitele puhkama jääda. Kui digiriigi ja e-valitsemise teemadega edasi ei tegele, kui uusi teenuseid ei teki, uusi lahendusi ei mõelda, siis ka mõraneb ka meie kuvand. Ka teised riigid on mõistnud, et inimeste käitumine on muutunud ja nad kasutavad väga palju digilahendusi, seega ka teised riigid on tajunud siin võimalust.
Uue valitsuse koalitsioonilepingu III punktis on lakooniliselt toodud välja, et võrdsustatakse e-hääletamise ja elukohajärgses jaoskonnas eelhääletamise periood ning tagatakse e-hääletamise turvalisus ja läbipaistvus. Riigikogus küsimusele, kuidas on plaanis digiriiki edasi arendada vastas peaminister Ratas, et “plaanis kindlasti e-eesti võimestamine, IKT programmiga suurusega 10 miljonit eurot aastas. IT temaatikat ei tule mitte hoida, vaid tuleb võimendada ja kui räägime eesistumisest, võiks see olla üks teemasid, mida paneme tugevalt lauale. Usun, et aitate meid, kui palume abi selles küsimuses. Kõik leppesse ei mahtunud, aga arutasime IT valdkonnas veel koolide valdkonda, arvutiõpe, IT õpet, see sai kõik markeeritud. E-residentsus võikski olla meede kaubalaevade eesti lipu alla toomisel.”
Kui Postimehe ajakirjanik küsis rahandusminister Sven Sesterilt selle eelpool mainitud 10 miljoni euro kasutamise kohta, siis vastas rahandusminister, et “e-Eesti toetamise kava valmib järgmise aasta jooksul. Meie eesmärk on arendada edasi Eesti e-riigi võimalusi ja kasutada neid majanduse elavdamiseks.”
Nendest vastustest selgub, et uuel valitsusel pole mingit plaani. Loodetakse, et ametnikud ajavad asja ära. Ma ei kahtle ametnike võimekuses, aga eestvedajad ja eestkõnelejad peaksid siiski olema poliitikud, eelkõige peaminister ja ministrid. Nemad peaksid olema inimesed, kes tulihingeliselt ja järjekindlalt digiriigi asja ajavad, võimalusi näevad ja tuleviku peale mõtlevad. Tean omast käest, et Eestis on raske inimestele seletada, miks see on oluline. Aga riigina on oma ainsa tugevuse ja konkurentsieelise mahamängimisel kõrge hind. Palun ärge jätke digiriiki unarusse!
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 28. novembril 2016